1. Sindi Rattamaraton
See aasta toimus esimest korda Sindi Rattamaraton. Sotsiaalmeedias hirmutati inimesi inimestekõrguste palkide ja põhjatute mülgastega, õnneks tuli siiski kohale arvestatav hulk inimesi ning ilm soosis üritust. Mihkel oli ainsana klubi eest väljas ja võtab päeva kokku. Pikk päev, pikk jutt.
Sindi Rattamaratoni ootasin see aasta pikkisilmi. Millal veel on võimalus võistelda „oma tagahoovis“ või siis vallas (Paikuse) kus kunagi pikalt elanud olen ja rattaga sõitma õppisin. Alates talvest, kui leidsin üles nn Daneku raja, olen iga kord seal sõitmas käinud kui Pärnu satun. Ütleme nii, et seal rajal õppisin palke ületama nii, et enam ei tee teist nägu ka nende elementide ees, lisaks veel muud maasikad seal sektoris.
Võistlusele lähenesin seekord teistmoodi, eelneva nädala võtsin rahulikult ja tegin kaks lühemat trenni ainult. Äkki on abiks, sest mingi imbetsill on jube tiheda võistlusgraafiku teinud mulle. Reede õhtul sõitsin veel läbi osa alates vanast Reiu raudteesillast kuni Paikuse (endise) saeveskini, tagantjärele mõeldes oli see tark tegu.
Enne starti rääkis Maika oma ettavalmistusest, mis hõlmas palju õlut ja vähe ratast Saaremaal. Karel Kruuser tundis muret, ega liiga paugutamiseks ei lähe? Vist mitte, sest Aigar Raja ennustas, et võitja sõidab 65km 4-tunniga.
Peale starti proovisin ettepoole end hoida. Sala, Neemela, Sirvel läksid oma teed. Päris pikalt oli mul silmside ka Rivo Pajuriga, aga ka tema vajus eest ära koos ühe Astro Baltic mehega. Viimase kohta mul andmed puudusid ning ennustasin haamrit talle.
Esimese tunni lõpus lõigul, kus mitmed palgid olid rist üle tee, lähenesin jõudsalt Astro Baltic tüübile ning möödusin. Enesekindlus oli laes kuni selle sektori kõige kõrgema palgini, siis olin tagaosaga laisk ja panin uhke nipli päris kiire hoo pealt. Korjasin oma taara kokku ja panin edasi, jalast tuli verd natukene, muud hullu midagi. Järgmine päev oli jalg ka korralikult paistes.
Enne imevale mullasele põllule keeramist oleks peaaegu rukkisse pannud, aga õnneks tagant liginesid Alari Kannel ja Raja, kes hõikasid. Asusin Kandle tuules põldu ületama, Raja jäi rajamärgistust ehitama sellele pöördele.
Seljametsa kuni Reiu krossirajani sõitsime kolmekesi Astro Balticu ja Kandlega, minu jaoks oli tempo päris hea. Korra oleks peaaegu otse Seljametsa karjääri põhja kukkunud, kui tasakaal mind maha jättis ühel kaldapealsel. Reiu krossiraja juures jäi Kannel maha.
Peale vana raudteesilla ületust ja Tahkuranna valda sisenemist läksin ka Astro Balticu tüübil eest ära, sest neid radasid ma tundsin juba hästi. Silla kõrval vaatas võistlust ka mu kardioloog, kes oli kindlasti väga õnnelik, et ma oma defektse südamega 4 tundi punases lasen. Daneku raja plaanisin täiega panna ja lootsin ka kellegi kätte saada seal. Üllatuseks sain kätte Rivo Pajuri, kes end hästi ei tundnud seal. Jõe ääres panin uuesti pikali, kui esijooksu ühe puu taha surusin.
Reiu Puhkekeskuse juures olin korralikus võlas, aga õnneks peale Lodjalt metsa keeramist tuli jõud tagasi. Paikuse osa läks ilusti ja tempokalt. Tempokas, aga ei olnud sõit Sindi Lasketiiru juures turbarabas. Aastaid olen vaatamas käinud, kuidas seal Moto Enduro mehed raskustes on ja kõrvalt irvitanud, nüüd tuli kõik ringiga tagasi mulle 🙂
Kui pikk rabas müttamine läbi, keeran kruusateele. Mina ennem seda ühtegi noolt ei näinud, väidetavalt see seal siiski oli. Vaatan vasakule, mingid lindid paistavad, vaatan paremale, lindid ja hüüumärgi koht, panin sinnapoole ajama.
Endale teatmata olin asunud poolmaratoni rada läbima, sealt pöördelt oleks finišini olnud ainult üks kilomeeter ja oleks võinud teist korda selle nädala jooksul klubile „suurepärase“ neljanda koha tuua. Aga ei, kerisin 15km otsa veel (ma tõesti ei tea miks ja kuidas nii palju) ja viisin tuju täiesti nulli endal. Ligi 4h tundi rabas müttamist ja kannatamist põhimõtteliselt mitte millegi jaoks…lahe.
Tegelikult enesetunne ja jalad olid head, sellist katastroofilist rasket hetke ei tulnudki. Tundub, et nädal rahulikult võtmist või hoopis jaaniõlu ja –liha aitasid. Maratoni rada oli huvitav ja parajalt raske. Saame kõik aru, et sellist rägastiku ongi raske märgistada ning debüütvõistlusel ja korraldajatel võib vahendeid ja inimjõudu selleks nappida. Aga loodame, et järgmine aasta võistlus toimub uuesti ja juba suurema osalejaskonnaga.
Tulemused:
1. Margus Sirvel
…
DNF. Mihkel Laine
PILDID (Kristian Pikner)