13. Jõelähtme Rattamaraton 2019
Singlikate korraldatav Jõelähtme Rattamaraton ei vaja pikemat sissejuhatust. Tegemist oli ühtlasi ka Bosch Eesti Maastikurattasarja 4.etapiga, seega kohaolek oli uhke ning tagasi ei hoidnud ennast ükski roosa. Mis täpsemalt juhtus, saab juba lugeda allpool:
Järgnev sulerida on tandem A.Alvaro/K.Krusa ähmane mälupeegeldus sellest mis ja miks nii juhtus e. JRM19.
A: Tõstamaa iidne vanasõna “Jõelähtme Maratoni teist pauna üksi sõita on p**k” vasardas meeles, kui hommikul kell üheksa sain sõnumi, et end selleks sõiduks mulle sparringpartneriks lubanud härra otsustas ringi ja ei tulegi joonele. Kiirelt stardiprotokoll lahti ja õnneks leidus sealt Ahto Kruusmanni nimi ning päev oligi päästetud. Enda eesmärk oli teha maraton eelkõige pika treeninguna. Teadsin, et 4-5 tunniseid rogaine kannatab teha, aga need on ikka haljaava võrreldes Jõelähtme pikaga.
Stardimadin õnnestus seljatada ja saime Ahtoga kohe heasse gruppi, mida vedas kindlajalaliselt noorhärra Kuldar. Lõbus oli vaadata kuskilt tagant tulnud Astro poissi, kes tõmbas kohe tikud välja ja asus asfaldilõigul võsa ja kraavi kaudu kohti parandama. Palju ei puudunud suuremat sorti fiaskost.
Kotkas venitas grupi muidugi pikaks ja varsti avastasime end teise legendaarse clubbersi härra sabast – Riho-For-Ever. Kahjuks härra ei olnud nendel ärevamatel lõikudel kõige teravamas vormis ja pidime ta tõusul topelt-nelsoniga seljatama. Ei läinud kaua, kui saabus sõidu edasise saatuse otsustanud lõik – prügila aia kõrval looklev kitsas jäneserada. Väike tähelepanu hajumine ja rehviga rööpa serva ja rohkem polnudki vaja. Järgmine hetk panin juba täie kolinaga sinna aeda sisse. Läks oma 4 minutit, enne kui sain kõik jublakad rattal tagasi sellise nurga alla, mis võimaldas edasi sõita. Tõstamaa vanasõna kerkis juba teist korda pähe, kui järsku ilmus rajale vastuvoolu ujuv Ahto! Seda ma küll ei oodanud, aga moto “Omasid ei jäeta” oli tõsiasi.
Krusa: Kui seljataga käis ragin millele järgnes vaikus sain aru, et Sussal läks asi käest. Lasin hoo maha ja tiksudes ootasin millal ta end kokku korjab. Kui tagant tulnud sõitjad hakkasid midagi pekkis ärevast olukorrast rääkima keerasin otsa ringi, et veenduda kas kõik ikka OK. Õnneks olid jutud veidi liialdatud. Nii mees kui ka uus elukrdi tuus Cannondale ühes tükis.
A: Võtsime gaasi siis maha, sest algas lõputu singlite kaskaad, kus hea õhkkonna nimel ei tasunud hakata “Pressin vasakult” ja “Surun paremalt mööda” fraase lendu laskma. Kui see läbi, siis oli Ahtol kohe Peep Pahvi kuues käik võtta ja algas operatsioon “Riho ja Kirsa (teada tuntud ka kui Age Jaanimetsa elukaaslane) tuleb kinni püüda maksku mis maksab”. See kummitusralli hoidis tal lõkke põlemas kuni lõpuni, sest Kirsa oli juba teab millal meist maha jäänud ja Riho keeras ka poole pealt meid teavitamata boksi ära. Väga inetu temast 
K: Teisel ringil tutvustasin Sussale kohti kus eelnevatel aastatel olin sepikoja tööriistadega edukalt tutvusi sobitanud. Kalevi-Liiva kandis hakkas sääres kerge vibra tekkima. Kallasin igaks juhuks rohkem jooki peale ja tundus, et peletasin esimese krampide rünnaku ära. Kakumäe Kolmapäevaku roiete rõve mats andis ka korraks endast märku, et kukuuu me oleme ikka veel siin… Esimest korda läks raskeks. Eest tuli selg ees vastu Onnineni Tavo Tenson kellel oli sõidutuju kadunud. Meile sappa ta end siiski haakis ja püsis seal pea lõpuni.
A: Eelviimasesse 3. TP-sse tulin tänu kivisingli äpardusele poole minutise hilinemisega. Sõiduvalmis Ahto käratas nagu ohvitser “Liiguta nüüd ennast kiiremini!” Noh, kästud, tehtud. Keerasin kohe järgnenud tõusupurakal peale ja siis Riiamäe singlil veel natuke juurde ja…
K: Pärast TP3 hakkas juhtuma. Kolme noolega laskumisel päris Sussa, et kui ärev on? Vastasin, et ahh ei ole seal midagi, et lahma alla.
Peale Kroodi virr-varri figureeris meie pundis vaheduva eduga Porteri Raul Kaldre. Raul “täna ma end pildituks ei sõida” teatas laskumise eel, et varsti tuleb hooaja oluliseim kangutamine ja tal pole aega rangluud ravida ning võttis asja chillimalt. Ma läksin liiga uljalt peale ja vaevu päästsin tänu ergoni grippidele nipli ära. Järgmisel laskumisel kordus sama asi ja seal lõpetasin mollipidi samblas. Tagant tulnud Raul nentis, et laskumise jumalaga ei ole vaja jamada. See oli siis nüüd kuuajalise MTB rattaga mitte sõitmise tulemus. Sussa läks vahepeal oma teed… Kuna ma polnud veel leppinud olukorraga kus Ever ja Kiristaja on kuskil eespool (tglt ammu juba ei olnud), siis korjasin end kokku ja keerasin peale.
A: Viimases TP-s saatsin Ahto heitlema naiste esikoha pärast ja võtsin rahulikuma tempo finišini.
K: Minu esimene JRM mille lõpetasin ilma agooniata. Ootasin seda ängi ja pisaraid lahistavat agooniat pikkisilmi. Ainus mille kätte sain olid krambid mis laekusid 5km enne lõppu.
Lõpetuseks. Noolte varaste-lõhkujate vastu ei saa. Rajal olime seiklusteks valmis, Sussa orienteerumise vaist õnneks päästis paaris kohas. Uuendustega rada meeldis. Kui ei saa rajal mõndade elementidega hakkama ei tähenda, et rada sitt on. Teeme trenni edasi ja proovime uuesti. Kui ise vinti juurde ei keeraks, siis sõidaksime siiani mööda “ägedaid” tuhateid. Kummardus Ennoki perele kes olid jootmas täpselt õigel ajal õiges kohas. Suured nukid Singlikatele! Eriti õnnes olin oma 5x osalemise saunamütsi eest!
A: * Kõik 92 km sellest rajast on puhas kuld, aga see samblas hullamine + kivisingel otsa on see 1km, millele rohkem sattuda ei tahaks. Isegi mitte kivid polnud põhisüüdlased, vaid need lugematul hulgal 10 cm pikkused tüükad, mis sind rohu sees varitsesid, rikkusid sõidurütmi.
* Loodetavasti on nädala pärast see mõttelõng, et too oli nüüd viimane Jõelähtme maraton, oma otsa leidnud.
* Tasustamata reklaam! Oli lõike rajal, kus tuli maas lebavate joogipudelite vahel slaalomit teha. Ilma liialdamata. Kui soovid edaspidi kindel olla, et pudel sinuga sõidu lõpuni koos on, siis mine soeta endale S*********d (ei kuulu avaldamisele- toim.) Zee Cage II korvid.
Andre:
Kõigepealt kas XXL või põhidistants? Valik oli ammu tehtud ja plaan minna mesikäpasõidule pauku panema. Alutaguse ja eelmise aasta Jõelähtme XXLi fiiling veel seljaajus talletatud ja endale lubadus antud, et hetkel on nende pikkadega väike paus.
Sättisin ennast vahelduseks esiritta Emeri Lepa kõrvale. Silmanurgast fikseerisin veel ära teised M40 vanuseklassi konkurendid Miksoni, Eeriksoni, Kursemanni jne. Sõiduks läks enne tammi ületamist umbes 2. kilomeetril. Peale tammi hakkas senini sõbralikult koos sõitnud punt igast otsast kärisema. Leidsin ennast taas tavapärases seltskonnas koos Miksoni ja Lepaga.
Enne Kotka mägesid ronisin pundi ette ja sain esimesena tehnilisele osale peale. Kotka lõpus oli seljataga järgi umbes 4-5 tüüpi ja ees paistis Mirko Põldmaa. Püüdsin ta paari kildiga kinni. Umbes 13. km karjääri põhja laskumise lõpus kostus tagant raginat ja ropendamist ning sellele järgnenud tõusu lõpus selgus, et oleme kolmekesi. Põldmaa, Püha Loomaaia noor loom Joosep Mesi ja mina. Selles koosluses sõitsime päris pikalt.
Kuni umbes 20 km juures vedasin suht viltuse molliga sõbrad enda järel rajalt valesti võpsikusse. Õnneks sain veast kiirelt aru. Olukorra kasutas ära Mesi, kes viimaselt possalt ootamatult vabasse vette jõudis ja kohe rõvedalt peale kallas. Ma tundsin, et kui ma siin nüüd juurde forsseerin siis lõppeb see projekt kusagil kivi otsas või fosforiidi maardla põhjamudas. Seega olin sunnitud Mesil minna laskma.
Sälkoru lõpus kohtasime koos Põldmaaga Martin Parve, kes võttis tema jaoks geoloogiliselt huvitavas kohas pinnaseproove ja uuris ka oma ratta tehnilist sobivust maastikusõiduks. Me korjasime ta rongi peale ja see osutus pikas perspektiivis heaks otsuseks. Parv hakkas oma viltu kukutud lenksuga ees tempot tegema ja K750 singlil andis korralikult kuuma. Kuum oli täpselt selline, et Põldmaa kukkus tagant ära ja Tarassov ja putku pannud Mesi hakkasid eest paistma. K750 lõpuks olime neljakesi koos.
Kummaline oli see, et noored polnud erilised jutumehed (proovisin korduval nendega intelligentsesse vestlusse astuda). Isegi siis kui Parv enne golfiväljakute juurde keeramist valesti pani, ei öelnud nad sõnagi – mina olin ainuke, kes karjus, et kuhu sa lähed. Peale seda panime kruusal karuselli käima ja edenesime sellise 40+ keskmise kiirusega viimaste singlite poole. Selge oli see, et maha ei jää keegi (ma ka ei plaaninud).
Finiši eelsel tõusul Mesi korra proovis, aga tummad kaasvõitlejad ja mina istusime taga ära. Siis proovisin veel umbes 1 km enne lõppu viimast korda noortega (kes olid halvemal juhul minust 23 aastat nooremad ja vähemalt sama palju kergemad) maailma asjadest rääkida ja küsisin, et noh poisid, et kas hakkate vanamehega finišit ka tegema? Vaikus. Mul mingeid illusioone finiši osas ei olnud aga krt kui ma Parve ootamatu vastuse minu küsimusele – rämeda maksahaagitüüpi rünnaku vormis kätte sain, olin enda peale vihane küll, et maha magasin. Rada läks kitsaks ja ketis finiši laskumisele tulles olin selgelt neljas. Kuues koht oli teoreetiline (viienda possa Massa polnud ka eespool liiga kaugel – 12 sekki), reaalsus oli 9. koht, mis ei olnud ka üldse paha. Ennok tõmbas M45 esikoha ja jälle klubist mees poodiumil.
Kokkuvõtteks: Jõelähtme idapaun oma tuntud headuses ja sisuliselt 30 km järjestikust singlit peab iga vähegi natuke maastikurattasõidust lugupidavale tüübile naeratuse näole tooma. Singlikatele tänud!
Raiko:
Eelneval nädalavahetusel olnud Soome tripiga tõmbasin ennast päris kooma ja Jõelähtmele eelnevale nädalal sai ainult 3 vaikset kerimist tehtud, õnneks tundus laupäeva hommikul Saarega sooja tehes, et tunne kõige hullem ei ole ja kannatab sõita küll.
Startisin küll 2. reast aga suutsin ikka peale kitsast silda päris taga olla ja korra juba hakkasin ennast Lasse taha tuulde sättima aga vaatasin, et eest kaovad mehed ära. Seejärel haakisin ennast ettepoole punti, mis tundus selline, kus mehed sõita oskavad, jaksavad ja kuhu võiks ka pikemaks jääda: Kull, Pilv, Saar, Mesi, Mikson, Rosenthal jne.
Kotka mägedesse jõudsin pundi viimasena ja ei osanud sellest midagi karta aga juhtus see,et Rosenthali või Mikson juhtimisel tõmmati seal tempo nii alla, et peale kotka mägesid oli Kulli punt juba üle 30 seki eest ära. Oli näha, et ega järgnevate singlite peal ka midagi ei toimunud ja kuna seal möödumisvõimalusi samuti polnud, siis sellega oli kahjuks tegelikult ka see otsustatud, et olemasolevast kohast enam kõrgemale ei tõuse.
Kuni Sälkoruni sai niimoodi kuidagi tiksutud ja kui seal Rosenthal vist 5. korda juba jala lahti võttis, tõmbas ta õnneks rajalt kõrvale ja saime Egert Johansoniga sealt pundist minema ja õnneks sai sealt edasi juba mõnusa tempoga lasta ning K750 singlit nautida. Peale seda oli meil Johansoniga kindlasti kõvasti üle minuti vahe järgnevatega sees aga suutsime korra rukkisse panna ja tagant tuli sellise hooga Janek Resev koos pundiga, et üsna kiirelt püüti meid ikkagi kinni. Resevi tuulde oli ennast veel haakinud Ennok , Kannimäe, Rosenthal, Erikson.
Enne golfiväljakuid oleval asfalditõusul tõmbas Resev veel gaasi juurde , mille peale Ennok ja Johanson maha jäid. Kiirust hoiti sujuvalt seal 40 kandis ja üsna kiirelt tuli selg ees vastu ka koomas Armin Pilv. Viimastele singlitele tõmbas Resev üksi ees minema ja Kannimäe talle järgi. Proovisin küll saba peal hoida aga jäin siiski maha ja viimastele asfaldi lõikudele jõudes püüdsid mind tagant Rosenthal, Erikson ja Mikson uuesti kinni – oli selge, et lõpp pole kaugel ja siit enam keegi maha ei jää ja jääb finishi peale. Kahjuks munesin finishi täielikult maha ja platseerusin finishiheitluses 3ndaks. Kokkuvõttes 15.koht millega võib tegelikult rahule jääda aga kripeldama jääb ikkagi see,et enne kotka mägesid ennast ettepoole ei sättinud, jälle targem 🙂 Raja kohta niipalju, et tegu vaieldamatult minu lemmik maratonirajaga, lihtsalt super!
Tarmo:
Veel kaks nädalat tagasi oli minu osalemine JRM-l tõsise kahtluse all, aga sain tervise niipalju korda, et kannatas startida lühemal distantsil, kuigi hinges oli väike kahtlus kas ma ikka õigesti käitun, aga kuidas ma saan jätta oma lemmik maratonil sõitmata. Nii võtsingi vastu otsuse, et kui tervet ei jõua teeme pooliku. Regasin ennast ringi ja olin laup.kell 11:45 koos Andre ja Lassega stardikoridoris esireas starti ootamas.
Stardikiirenduses „jäin“ neljandaks ja avastasin ennast kergliiklusteel Tarvis jun. tagant neljandal possal. Pärast jõe ületust keerati tempot juurde ning vajusin vaikselt oma liigasse tagasi ning golfiväljakute juures sättisin ennast Lasse tuulde. Alates Kotka mägedest hakkas siis see „minu“ osa, puhas nauding. Liikusime 5-6 mehelise grupina.
Pärast Kotka mägesid viskasin korraks värskendavasse mutta külili ja Rebase augus (vist oli selline nimi) läks ikka väga õnneks et korralikku risu ei pannud, ei saa aru kuidas püsti jäin. See intsident andis sellise adre laksu, et sõitsin sellest pundist minema.
Klubi joogi ja tehniline TP oli kohe pärast sälkorgu, seal anti teada, et olen vist 19. ja Raiko “Habemik“ Kaldoja ei ole kaugel. K-750 peal jõudsin järgi kvartetile mis koosnes, Toomas Erikson, Janek Resev, Mihkel Kannimäe ja punti vedas Reiko Rosenthal. Sinna ma jäingi kuni ca 38 km kruuslõiguni, seal laksas Resev nii valusalt, et mina oma eest 32 hammakakga jäin väga hätta, läbi mingi ime inisesin seal ära.
Saime „Habemiku“ kätte kes oli koos Egert Johansoniga, aga järgneval asfaldi tõusul tulid krambid ja jäin pundist maha, lisaks viskas keti tagant väikse hammaka ja raami vahele kinni, tegin pit-stopi ning jätkasin krampidega võideldes üksi. Heinamaa, oja, metsatee kõik see oli ikka väga valus võitlus. Rääkisin ilusti, sõimasin ropusti, igatahes Jägala-Joa juurde jõudes ei olnud krampidest midagi järel (ei tea mis mõjus) ja sain lõpuni vajutada. Koht protokollis 17. ja ülla-ülla M45 esimene. Mulle see rada meeldib ja sobib.
Suured tänud Flash ja Co, järgmine aasta ehk jälle pikal.
PS.Pannkoogi tegijatele kohe erilised tänud.
Bruno:
Olles siiamaani kõik MTB-sõidud poisi FS-iga sõitnud, tundus aeg küps ka minu Fatbike ilmarahvale jälle näidata tuua 🙂 ! Olid ju paljud kaassõitjad huvi tundnud, et „kus fatbike on, miks fatbikega ei sõida?“ jne. Ma arvan, et oleks seda pidanud tegema juba varem – Alutagusel, aga seekord Jõelähtmes, siis sellist viga läbi ei lasknud.
Jah ma sõitsin põhisõitu, mitte XXL-i! Mõni arvab kindlasti, et „nõrk esitus“, aga mina arvan, et 2,5h on täiesti piisav, et see mõnu Põhja-Eesti parimatelt radatelt kätte saada.
Kui sõidust endast rääkida, siis kõik oli nagu ennemuiste – seal kus fatbikega mõnus (ohtlikud kivid, liiv, mättad) oli teistel raskem ja kus fatbikega raske (asfalt, tõusud), oli teistel lihtsam.
Enamuse sõidust sain sõita klubikaaslase Kaidoga, mis tähendas head rütmi ja feelingut.
Hooaja parim MTBEST minu esituses sellel aastal. Fatbikede ja ka naiste arvestuses II koht 🙂 !
Tänan rajameistrit ja oma Fatbike, kes selle laupäeva nii meeldivaks tegi!
Lõpetuseks lihtsalt üks tummine foto 🙂
- Henri Ojala
…
16. Imre Ojavere
…
34. Raino Einroos
…
66. Ahto Kruusmann
…
71. Alvar Suisalu
…
81. Raul Talumaa
- Peeter Tarvis
…
9. Andre Kull
…
15. Raiko Kaldoja
…
17. Tarmo Ennok (M45 I koht)
…
21. Lasse Nõlvik
…
42. Janek Leer
…
53. Kaido Kriisa
…
58. Bruno Tamm
…
75. Andre Kauk
…
203. Anti Kauk
…
333. Ergo Jair
…
377. Marion Aare
…
DNF. Taikki Tillemann