13. Raplamaa Rattamaraton
Hawaii Express Estonian Cup IV osavõistlust toimus lõõskava päikese all Raplamaal Paluküla mägedes. Komo 66/100 rajad olid valmis võtma seekord suuremat massi rattureid kui tavaliselt harjutud on. Ka CC Rota Mobilise esindus oli EC kohta üsna esinduslik.
Andre:
Juba soojendus andis mõista, mis sellel päeval ees ootamas on. Seisev kuum õhk niidetud karjamaal ja tappev leitsak männimetsa all või kurat teab kus. Ühesõnaga lubas taas magusat kuumahaamrit. Stardikoridoris olin viisakas ja ei trüginud, kuigi Lasse andis eest konkreetseid juhiseid kuidas ma peaks ennast seal positsioneerima. Kahjuks või õnneks ma teda ei kuulanud ja alguses olin ikka suht taga.
Juhtuma hakkas umbes kuuendal kilomeetril, kus jõhkras tolmupilves 40 km/h oli mahapööre vasakule. Osad seda ei näinud ja mõngel külakuhi oligi otse minu ees valmimas. Olin ka juba mõttes ennast sinna kirsina tordi peale kõhuli viskamas, aga kuidagi sain külg ees sealt mööda (pidi korraks jalaga kellegi pehmema koha peale toetama, et püsti jääda – vabandused lähevad siitkohalt teele).
Kui sõidetud oli umbes 10 km ilmus tagant välja Urmas Karlsson, kes talle omases raske rauaga stiilis hakkas tempot üles kerima. Varsti astus rõõmsal näol metsaääres ratas ühes, sadulapost teises käes vastu maailmameister ja suvilakoperatiivide suitsuseapea kriteeriumis neljanda koha saavutanud hr Malsroos. Ilmselt oli lihtsam sadulapost ära murda, kui selle kuumaga seal edasi kannatada. Meil oli täitsa arvestatav punt: Karla, Ridamäe, Mõttus, Aivar Lipp, Raivo Nõmm, Alari Kannel, Greg Hallop jne. Keava mägede singlile keerats jäin kehvalt pundi lõppu ja see rõve tõmblemine pundi lõpus väsitas päris hullult ära. Lõpliku maksahaagi andsid need 2 seina, kus napilt oma 34-42 ülekandega üles kraapisin. Ootasin kruusa ja nutt oli kurgus 🙂 .
Kruusa peal ei läinud elu kergemaks. Peale hetkelist konsensuslikku vaikivat joogi/söögipausi hakkas juhtuma. Punt läks küljetuules ribadeks ja mina jäin koos Mõttuse, Poopuu ja Nestoriga. 20 km minna – kooma. Vedada ei jõua, juua ei julge jne. Siis kui lõpuni oli umbes 8 km lendas tagant punti värske olemisega Epner, kes ütles laia naeratusega, et jube kiirelt sõidad – raske on sind püüda ja läks oma teed. Kurat küll. No mis teha.
Aga kes kurat sellised mäed sinna finiši sektorisse on valmis vorminud? Viimased 3 km ei tahtnud kuidagi lõppeda. See oli nagu juba langenud ratturi mõnitamine. Krambipoiss hiilis ka külla. Ainuke asi, mille pealt peale keerata suutsin, oli teadmine, et kohe saab jahedat õlut (korraldajad olid lubanud esimesele sajale lõpetajale õlle, kindlasti osad tegid selle nimel elu sõidu 🙂 ) . Seal ma siis vedelesin. Õlu käes, tatt ripakil, peas taas mõtted, et miks, milleks jne. 20 min hiljem oli jälle OK ja aeg hakata taas järgmisi võistluse plaane paika panema : ) selline see jõumehe elu juba on – ei ole kerge.
Mihkel:
Läbi tiheda tolmupilve leidsin üles lõpuks Paluküla mäed ja olin rahul, et temperatuuri numbrid 3-ga ei hakanud. Sooja tehes oli tunda Paluküla tõusudel saab palav olema ning õhk seal eriti ei liigu.
Peale starti jälgisin Andret ja proovisin talle järgi hoida. See õnnestus kuni 3. kilomeetrini, siis tuli kett maha, jälle. Õnneks oli selline aeglane koht ka kus punt liikus kuskil 35km/h mööda ja olingi esisaja viimane. Järgmisel järsul tõusul üks kaasvõistleja ikaldus ja tema ikaldumine jätkus ka siledal. Jäin ikka konkreetselt peapundist maha koos paari kannatajaga.
Kui kellal oli 25 minutit, siis tuiskaski teise grupi esimene ots selga meile. Sõitsin koos nendega kuni esimese metsasinglini, siis hakkas tsirkus pihta. Iga rappumise peale läks kett alumise litri ja cage’i vahele. Tagurpidi kerimine ei aidanud, sest siis viskas eest keti maha, seega oligi ainuke variant iga kord seisma jääda.
Peale kolmandat peatust lõin käega ja lülitusin matkarežiimile, katkestada ei tahtnud. Meenus, et lõpus ka Hansgrohe kiirenduskilomeeter ja võtsin selle plaani. Vahepeal möödusid kõik klubikaaslased ja muud inimesed. Kaasvõistlejad olid väga viisakad ja paljud küsisid, mis juhtus ja kas saab aidata. Ise aitasin ka ühte meest pumbaga.
Mingi aeg hakkas Spessu rataste kontsentratsioon kahtlaselt suureks minema ja sain aru, et olen elustiiliratturite keskel. Tagant paistsid juba ehituskiivrid, puuvillased t-särgid ja Converse’i ketsid, aga õnneks hakkas lõpp lähenema.
HG kilomeetri algul panin täiega ajama. Muidugi kohe viskas keti vahele kinni jälle ning sädemeid pildus, aga kühveldasin edasi. Teine tõusupõks oli natuke üllatus ja tuli raskelt. Peale katse lõppu tegin umbes 25. peatuse sel päeval ja veeresin finiši suunas. Hansgrohel 5.aeg, parematele kaotasin kalendriga muidugi.
Üllataval kombel üldkoht ei olnudki viimane. Parklas sai Lasse mobiilses SPA’s end puhtaks pesta ja koju ära sõita, vaikselt 🙂 Kodus kahjusid uurides nägin, et litri laager oli lahti tulnud ja seetõttu tekis ketil ruumi sinna vahele kiiluda. Õnneks on uus käikar minu suunas liikumas ja saab ehk selle jamaga ühele poole.
Tulemused:
1. Peeter Tarvis.
…
36. Andre Kull
…
80. Janek Leer
…
110. Taikki Tillemann
…
129. Alvar Suisalu
…
135. Bruno Tamm
…
158. Raino Einroos
…
259. Mihkel Laine
…
441. Raul Talumaa