Vätternrundan 300km 2013
Kui teha küsitlus Estoniancupi maratonide sarjas osalejate hulgas, paludes neil nimetada Põhjamaades toimuv osavõtjaterohkeim rattavõistlus maailmas, siis kui mitu neist oskaks nimetada 1958. aastast alates korraldatavat Vätternrundan 300km maanteesõitu? Arvame, et mitte paljud, sest meile endilegi oli see suureks üllatuseks. Siin “lühike” kokkuvõte, kes-miks-kellega selle ettevõtmise korraldas ning mis siis trassil juhtus. Osatäitjateks CC Rota Mobilise rattaklubi liikmed!
Sisukord:
Rota Rongi ühistuhisemine
Tulemused
RAJU VIDEO
Ethel ja Madis
Tarkuseterad tulevastele osalejatele
Tänusõnad
Plaan minna sellele võistlusele küpses 2012.a sügisel värskete Fakto Auto Rahvasõidu emotsioonide pealt, kus esimest korda formeerus nüüdseks legendaarne Rota Rong. Vedurijuhiks sai seekord rootsi keelt meie klubis ainsana vabalt valdav Rain Lond. Kui Rain koos Andrega 1. oktoobri hommikul ühise kuvari taha istus, ei osanud kumbki neist oodata seda, mis kadalip neid ees ootab. Vätterni registreerimine avati kell 10 hommikul ning peale kahetunnist pusimist tatina veniva serveriteenuse kiuste saime 13 osalejat registreeritud. 30 minuti pärast olid kõik 23 000 kohta välja müüdud! See läks küll napilt.
Kiikasime siis uhkusega stardiprotokolli (Entry number 204774), kust vaatasid tuttavate sõitjate asemel vastu Raini hallolluses tol hommikul kihisenud mõttevälgatused. Miks meie vaprad sõdurid endile sellised nimed said? Vätterni reeglites on väga ranged tingimused sõidul osalejate õigustele liigelda sõiduki roolis peale finishit ning kuna meie stardiaeg polnud veel teada, oli parem karta, kui kahetseda. Tallink poleks meid ootama hakanud…
Koitis 13. juuni õhtu. D-Terminali juurde kogunemiskohta liikles igast suunast vapraid 300km läbida soovijaid. Enam tagasiteed polnud. Viimasena saabus jalgsi kõrvalt Rimist matti võtmas käinud Raul ning teekond Janeki Citroeni ja Brunnibussiga võis alata. Tervitused siinkohal meie toetajale Devori Kaubandusele! Motala poole sõitvaid eestlasi oli laevas teisigi. Reisil Stockholmi tegelesime peamiselt Pille Preegeli FFWD jooksudele kummide ja ventiilide installeerimisega ning niisama suust sooja õhu väljaajamisega.
Pille on imbunud meie salanõupidamisele
Teekond Stockholmist stardipaika Motalas läks kiiresti. Murelikuks tegi vaid asjaolu, et 50km enne Motalat kallas veel sellist vihma, et hoia mütsi kinni. Tuult oli lubatud leebed 30 km/h ja seda läbi terve võistlusöö! Õnneks puhus see vähemalt vihma laiali. Soojenduseks jagus pinget, sest ID kaardi alusel oli vaja kätte saada 13 stardinumbrit nii Dili-Donile kui Keti Võtmele. Klubi mänedzher Alvaro võttis end kokku ja lendas peale. Raini fantaasia oli mänginud meile ühe vingerpussi. Kui lõbusas tujus härra ulatas järjest numbreid “Dili – here you go…., Bura – here you go….”, siis Muumi Trolli koha peal shõu peatus. Valju hüüdega kutsus ta kokku kõik telgis viibivad toimkonna tädikesed ja näitas neile stardikaarti “Look who we have here – Muumi! Need to take a photo of this one” Alvaro oli piinlikkusest maa alla vajumas. Aga kätte me need numbrid saime!
Numbrid on lõpuks meie valduses – miski ei saa meid enam peatada!
Sõida ja Ära Mölise-Rain on eriti õnnelik
Pasta Party, paar tundi telgis uinumist ning kaks tundi rataste timmimist. Miks nii kaua? Vajaliku varustuse hulk oli muljetavaldav – helkurid, tuled, kodarahelkurid jne. Lisaks vabatahtlik kraam, nagu batoonid jms, mis ratta külge teibiti.
Janek naelutab MacGyveri teibiga batoone ratta külge
Rain keetis veel viimasel võimalikul hetkel maailma suurima matka-pasta portsjoni ning oligi aeg starti vajuda. Stardiala oli 100% stressivaba. No nagu Haanja100 näiteks. Meie stardiaeg oli 21:16 ehk valget aega oli kahe tunni võrra. Paistsime niipalju silma, et andsime ka väikese stardiintervjuu kohalikule reporterile.
Väljas möllas raju burgaa!
Kapten Raini seatud eesmärk oli ületada finishijoon 9:30 peale stardipauku. See eeldas keskmist sõidukiirust 32 km/h kanti. Valusalt vihisev vastutuul optimismiks ruumi ei jätnud. Kõik 60-sed grupid said oma stardimotika, mille taga esimene kilomeeter veedeti. Edasi läks andmiseks. Nagu arvata, oli algus väga lõbus. Kümnese pundiga panime postikaid nii mis tuhises. Linnade ja külade tänavad olid inimesi täis – eranditult elasid nad kõik sõitjatele kaasa. Tour of Estonia pläss-fiilinguga ei anna võrreldagi. Parim vaatepilt oli tee äärde tiritud tünnisaun, kus 50 kroonisest soodusõllest läbi imbunud tegelased öösel täiega minna andsid. Tundus, et neil oli sama lõbus ja raske, nagu sõitjatel!
Janeki piloteeritud GoPro kaamera Rota Rongi pildistamas
Kolm asja juhtusid enamvähem koos kella 23 paiku. Algasid esimesed tõusud, Madisel rebenes kummitihend ja väljas hakkas pimedaks minema. Esialgu kostitati meid suhteliselt mõistlike 30-50 meetriste põksudega. Meeliülendavaid kaadreid laekus vasakult ja paremalt – päikeseloojang Vätterni järve kohal ning peale seda pikkadel tõusudel jaaniussikestena üles kerivad ratturite tagatuled. Tase!!! Kui 3h sõidetud, jõudsime trassi ainsatesse suurematesse linnadesse Huskvarnasse ja Jonköpingisse Vätterni lõunatipus (läbitud 110 km). Emotsioon oli jätkuvalt laes. Meeldejäävad hetked öistest rahvahulkadest tänaval, autode vahel street-race’i tegemisest ning ainsast “tõsisest” 115 meetrisest tõusupurakast. Sellele järgnenud laskumine oli kitsas, pulksirge, vähese valgustusega ning ringteega tipnev “kuristik”. Selle tõsidusest sai grupp aru siis, kui liidri Brunni ratas hakkas järsku vänget kärsahaisu levitama – enne ringteed oli vaja pidama saada!
Postikad olid neljandaks tunniks lõppenud. Ette hakkasid jääma järjest visamad sõitjad, kellest nii mõnigi üritas rongilt priiküüti saada. Kahe suure erandiga meil nende vastu midagi ei olnud. Aga kui üks ikka nii lammas oli, et trügis meeskonda ja jättis küljekaga vahe sisse, suunati ta kiirelt teistele jahimaadele. Jätkuvalt aga tiksus kaasas meist vaid 2 min varem startinud soomlane Jorma Rantala, kes ka ees paar korda tõmbas ja pidas nii lõpuni vastu. 134 kilomeetril tegime oma esimese pikema peatuse toitlustuspunktis. Rain pani stopperi käima ja mehed tormasid asja ajama ning banaani ja spordijooki tankima. Tasemel teenindus – spordijooki polnud poole lahjemaks veeldatud, kohvi oli ja kurki ka. Kui neli minutit täitus, käratas Rain kõik laudade juurest sadulasse ning rügement jätkas sekundi täpsusega plaani täitmist.
Selline melu käis toidukas kell 1 öösel – palju unetuid ja näljaseid
Vaikselt hakkas koitma. Sõidetud pea 200 km. Rota Rong oli jäänud haudvaikseks. Enam ei jätkunud energiat, et kaaslasele kõrvale tõmmata, nägu naerul 35 km/h nalja visata ja siis tagasi rivvi kobida. Töö oli teinud ahvist inimlooma ja sel loomal oli vaid üks eesmärk – võimalikult ruttu finishisse saada. Ühe väikese erandiga! Meie värskeim täiendus Janek “Ziil” Leer suutis veel ka selles staadiumis korraldada midagi uskumatut: kühveldas mitu minutit ees looma moodi tööd teha, kobis taha ja minuti pärast oli esimesel possal tagasi lausega ”Laskumine tuleb, hoog on liiga väike, ma lähen tõmban hoo üles!”
Viimase toidukani 224 km on veel jäänud 20 kilomeetrit. Rainil on poksikinnas suurem kui Vitali Klitshkol. Graafik aga ei lubanud minutist pissipeatust. Aga Rain tegi selle ära! Küll keset linna ja Andre abiga, aga 30 km/h sadulas võimlemise kogemus on tal nüüd olemas.
Peale teist ja viimaseks jäänud peatust algas tumm võitlus finishi nimel. Gruppi oli pidama jäänud satelliitidest vaid viis meest. Ülejäänud 2600-st sõitjast olime mööda uhanud ja lahti saanud. Ühe nendest viiest tuvastasime hiljem olevat kahekordse Soome absoluutse meistri grupisõidus Esa Skyttä, kes oma Specialized Vengega tirri lasi.
Lõpuks hakkas ka treenituse vahe välja lööma. 40 km finishini ja marulises küljetuules pika lageda silla peal jäi Raino. Soomlased olid endiselt tugevad, pigem jaksasid nad tõusudel rohkemgi lammutada. Andre avastas, et meil on veel võimalus alistada maagiline 9h piir ning keeras siis valusalt peale. Alvarol hakkas pilt virvendama nagu veneaegne telekas. Tõus tõusu otsa, litter litri järel. Eelviimasel põksul 11km finishist lülitus see lõplikult välja. Mees istus maha, puhkas natuke ja tuli siis järellainetusega finishisse. Aga ees ei antud midagi andeks, Koondisemees Kaido Kriisa kruttis aga veel juurde ning lõpus kukuti grupist välja juba sirgel lõigul. Tundus, et temal jäi jõudu veel tublisti ülegi.
ÜHEKSA TUNDI JA KOLM MINUTIT kestis meie klubi esimeste jaoks 295km pikkune Kolgata tee. Kogu selle aja jooksul kogesime Rota Rongi uskumatut sünergiat. Vähemalt valdav enamus rongis alustanutest. Finishist otse telkidesse magama. Osad otsustasid ka keha kinnitada ja pesta. Suur üllatus oli toidulaual pakutav tasuta ÕLU! Pagan, alkoholivaba…..
Tehtud!
Tulemused
Andre Kull, Anti Kauk, Bruno Tamm, Janek Leer, Kaido Kriisa, Rain Lond, Raul Talumaa 9:03
Alvar Suisalu 9:09
Raino Einroos 9:13
Madis Türi 11:18
Ethel Ansip 12:52
Eestlasel on raske ette kujutada, kuhu saab hetkel kasutusel olevast Championchipi süsteemist edasi areneda, aga näed, saab. Nime peal klikkides lööb ette statistika möödumiste jms kohta + graafiline kuva keskmistest kiirustest erinevatel lõikudel. Nagu näha, oli meil sees lõik keskmisega 25 km/h (mäed + tuul) ning sellele otsa 39 km/h läbitud allatuule pauk. Võitjate keskmine 44,5 km/h on ulmeline. Jah, nad said sõita kümnese pundi asemel viiekümnekesi, aga ikkagi – VALUS! Nende kolmas 50 kilomeetrine lõik möödus üle 55 km/h keskmisega!!! Oleme uhked oma 2600 möödutud võistleja ning endale lubatud 0 möödumise üle.
Ja siis veel seeeeeee mees. Jah, Alvaro on enda arvates teinud kangelastegusid hullude ratastega Tartu Rattarallil. Aga seda ogarat ei peatanud ei võistluste direktori kõne, ei politsei, vaid mees finisheerus kriips alla ööpäevase ajaga Motalas. Otsustage ise, kui hulluks saab veel oma sõitu ise teha!
Vaadake neid nägusid – kas mõni neist on kooma-eesel, nagu enamus
2h Samsungi etapi lõpetanud esisajalistest? EI!
Rota ametlikust rongist tagapool käis samuti äge andmine, mille valudest ja võludest saavad rääkida meile Ethel ja Madis. Koondisemees Kaido sekkub episoodiliselt (võitja intervjuu ikkagi!)
Ühispilt enne starti
Kui klubi meesliikmetel oli vajadus lõpetada alla 9 tunni, siis minu eesmärgiks oli finišis mitte vihata oma jalgratast. Väikesed arvutused ütlesid, et mul on aega 15 tundi, et me laevale ikka jõuaksime! Eelmisel sügisel tegin andestamatu vea, kui Haanja100 võistlusele mütsiga lööma läksin, selleks korraks olin ennast korralikult ette valmistanud, nii varustuse kui vaimu poolest. Täna võin öelda, et Vätternrundan ei mahu raskuse poolest minu top3: konkurentsitult esimene Haanja100, siis Rõuge Tour ja siis öised xdreamid. Samas need pikad laskumised võtsid kõhedaks küll: teed olid ju autoliiklusele avatud ja kiirus laskumistel oli minu jaoks üsna korralik. Aga ega ma väga pidurdada ka ei julgenud ning kohati hangusid käed ikka täitsa ära sinna pidurite külge klammerdumisest ja valmisolekust.
Öeldakse, et ega distants ei tapa, vaid tempo. Üritasime koos Pillega leida õiget tempot ja gruppi, et oleks valutum lõpuni jõuda. Viimasel hetkel oli Pille endale reisikaaslaseks leidnud Heikki, kes oli meile suureks abiks selles töös. Raske moment oli kusagil 180 km, põlved hakkasid valutama ja geel ei tahtnud enam kurgust alla minna. Aga kui läks valgeks ja rajamärgid hakkasid näitama ainult kahekohalisi numbreid lõpuni, siis hakkas sisse pugema tunne, et oleme juba peaaegu kodus! Viimase peatuspunkti jätsime vahele, muidu väisasime kõiki toitlustuskohti, aga kuulsa pasta jätsime küll söömata. Ja mingeid lihapalle ma ka ei näinud. Puhtale rattasõidule kulus 11 h 11 min, kokku koos peatuste külastusega 12 h 53 min.
Päikesetõus ja öine linn olid ilusad ja väga palju oli kaasaelajaid, inimesed olid raja äärde püsti löönud grilliplatsid, toonud pingid ja lipud, ergutati ja lehvitati. Hämmastas, et vaatamata pimedusele ning järjest kogunevale väsimusele, ei nänud mitte ühtegi kukkumist ega verist inimest. Hommikul oli maanteel, mida mööda mõnda aega sõtsime, ikka päris korralik liiklus. Keegi alla ajada ei üritanud ja rajal ka keegi ei trüginud. Soovitan kõigil see sõit läbi proovida!
Madis:
Peale 50km peal kummivahetust tallasin järgmiseks sisuliselt üksi 50km vastutuult. Mingil hetkel kostus selja tagant saksakeelset pobinat – saksa turistid olid haakinud sappa. Järgmises toidupunktis vahetasin muljeid ja sain teada, et Jonköpingis pidavat ka sooja toitu saama. Seda ma siiski ei võtnud ja öö parimaks toiduaineks osutus mustikakissell.
Madis vajas hädasti turgutamist
Hommikupoole võtsin 3-4 toidupunktis ka kohvi ja magusa kukli ja nautisin järveäärsete külade maalilist pilti. Kohviring tuli, sest pilk kippus hägustuma vahepeal ja millegagi oli vaja raami turgutada. Ei saa öelda, et ma 300km tuules läbisin – tegin alati ka ise tööd ja sain seda üritust nö. terve raha eest. Sellest aspektist on see tore üritus, et kuskil ennast väga üksi tundma ei pea. Korra võib selle sõidu elus läbi teha, aga rohkem ilmselt ei osale.
Kaido:
Üks tõeliselt ärev moment minu jaoks (paljud ei pannud seda tähele) oli Gränna linnas(ca 80km stardist), kui meie pundis sel hetkel 2.-3. possal sõitnud soomlasel üht kanalisatsiooni luuki ületades käed lenksult lahti lõi ja väga napilt suurest külakuhjast pääsesime. See pani küll pead vangutama ja mõni ropp sõna võis ka üle huulte tulla.
Imestama pani, et väga paljud sõitsid üksi või kahekesi kõrvuti, kui samas lähedal oli rattureid, kellega ühineda ja koos tuult murda. Samas oli sooline võrdõiguslikkus paigas (nagu Põhjamaades kombeks), sest üsna palju nägi punti vedavaid naisrattureid. Rattaid oli väga erinevaid, aga rämedalt kriuksuva ketiga(ja neid oli rohkem, kui üks) minna sõitma 300km distantsi – selle peale annab ikka tulla!
Hea tunne oli sõita kiirelt liikuvas rongis ja seda panid ka pealtvaatajad tähele ning elasid meile häälekalt kaasa. Muljetavaldav valgustus Andre rattal – nagu auto oleks meie grupis sõitnud!
Esimest kord peale minejatele mõned tarkuseterad, mida ise omandasime:
* Rajakate on Eesti mõistes mitte esmaklassiline, vaid lausa nullklassist. Kinnisilmi võid lajatada ilma, et peaksid kartma löökauke vms.
* Tõusumeetreid kogunes 1600 jagu. Tähele pani sellest vaid viimaseid 300 meetrit. Samas polnud ühtegi killertõusu, raskeim oli 7% nurgaga ning kiirus alla 20 ei kukkunud kordagi.
* Teeninduspunktid ei asu otse tee ääres. Mõned kaugemal, mõned lähemal, mõned üldse majas sees. Tee endale enne selgeks, kus kaotad vähem aega sisse pööramisega.
* Võimsa valgusti puudumisest pole hullu. Grupettod on kogu aeg näha ja tee äärde on ka hädaabi valgustust paigutatud.
* Rahulikumas tempos läbimine on võimalik ka vähese treenitusega. Ilmselgelt tapab tempo mitte distants.
Erilised tänusõnad:
Rain Lond – planeerimine, teostus ja tulemus
Erik Raitviir – RAJU VIDEO jaoks GoPro kaamera
Devori Kaubandus, Megaluumen, Rekato, RIS, Hobisport ja 3SPED – meie suurimad toetajad hooajal 2013!
Ziil ja Bruno – Brunnibussi transa organiseerimine