3. Tallinna Linnarogain
Kui maailmameister helistab ja annab teada, et 26.03.2016 kell 13.00 on start, siis ilmselt vastuvaidlemise kohta ei ole. Kui ma rattaga Lasnamäele Laagna Gümnaasiumi juurde jõudsin, oli suurem sagimine juba alanud. Ja kohe hakkas ka juhtuma.
Kuna uut maastikuratast olin eelnevalt see hooaeg ainult ühe korra proovinud ei olnud ma päris kõiki sõlmesid kuuskandiga üle käinud. Tund enne starti tundus selleks sobilik aeg olevat.
Kuna üks tagakiige puks oli väikest lõtku näitamas, keerasin selle ilusti kinni ja kuna tööriistad juba välja võetud, siis tundus, et võiks juba muud puksid ja poldid ka üle käia – umbes 4 sekundit hiljem selgus, et see oli väga hea mõte. Keerasin algatuseks amordi alumist silma kinni hoidva puksi poldi pea puruks. Ermi nägu peegeldas suurt rõõmu ja esialgne finišis terendav poodiumi plaan downgreiditi India pundi teise poolde. Otsustasin, et lähen koju ja vahetan ratta tsükloka vastu.
Poolel teel, kui olin jõudnud asja üle järgi mõelda ja oma väärt liigutust kiruda jõudsin järeldusele, et kui puks kuidagi, kasvõi teibiga ära fikseerida peaks asi vastu pidama – ots ringi ja tagasi. Viis tiiru teipi, kaablivitsad ja veel teipi. Erm minu avantüüri vaadates just kõige kindlama näoga ei olnud, aga minul oli projekti usku.
OK. 30 min rajaplaneerimist ja Erm teatas, et saab olema rõve (seda, et muda ja vett saame, teadsin isegi) ja saab boonusena kõvasti joosta…
Algus oli paljulubav, kui koos Peki/Aibasti ja Malsroosi/Pajuri tiimidega lõunasel Lasnamäe turu tipptunnil kõnniteel rahvamassi sees umbes 40 km/h kuuma andsime ja Erm korra kaarti vaadates mõttesse oli vajunud tabas ta ootamatult ühte Paekaare tänava rahulikku turukülastajat, kes ilmselt veel munadepühade värinas, plaaniga üks suurem 2-liitrine kauamängiv turuputkast ära tuua, lenksuga pehmemat kohta tabas. Liiga palju korralikust risust puudu ei jäänud. 9-kordsete paneelmajade vahel kaikus taeva poole korralik venekeelne viisakusnorme eirav leksika.
Peale alguse rabelemist läks liiklus hõredamaks. Suundusime lennujaama tagustele aladele. Seal sai teha mõnusaid pikemaid jooksulõike üle pahkluu ulatuvas lumes, proovida rabas jää kandevõimet ja ragistada rõvedas võsas. Päris toredaks hakkas minema kusagil turbaväljadel ja rabaäärsetel lõikudel, kui ratas oli selgelt liikumist raskendavaks elemendiks. Üle mõistuse põnevaks läks „Pilpakülas“ kus kuivkäimlate, okastraataedade ja kuivenduskraavide rägastikus sai suvilakoperatiivide kriteerium täiesti uue tähenduse. Umbes 3 min jooksul sai läbida kahel korral üle põlve sügavust saviste kallastega kraavi – which was nice.
Õnneks oli sealt finišisse umbes 30 min. Lõpp läks nagu ikka veidi rapsimiseks. Koos Aibast/Pekk tandemiga liikutes tekkis korra küsimus, et kas nad on meist punktidega ees? Või äkki võrdselt ja jääb finiši peale? Viimases punktis oli jõhker trügimine ja „jalgsivennad“ surusid mu seal ära ja jäin Ermist maha. Pekk/Aibast läksid oma teed ja me tulime 10 sek hiljem. Mõtlesin, et kui nüüd võrdsed punktid, siis jääb see jama küll minu kaela. Õnneks aga kindlalt 1 punniga särk vanameistritele püksi ja poodiumi kõrgeim koht olemas. MacGyveri puksi lahenus pidas ka imekombel vastu…ulme. Enda funktsiooni tiimis hindan ikka väga tagasihoidlikuks. Pigem jälgisin kõrvalt kuidas asjad käivad.
Aga liiga tihti ei avane võimalus võistelda ühes tiimis koos maailmameistriga ja konkureerida samal võistlusel teise maailmameistri tiimiga ja veel boonusena võita.
