CC Rota Mobilis

Maailma suurima osalejate arvuga rattavõistlus Vätternrundan – tehtud! Võiks nagu jalad seina peale visata ning kossu, jalkat ning Vueltat vaatama hakata. Mõnel hullul on aga sellest veel vähe ning kui Alvaro postkasti laekus kutse osaleda maailma suurimal maastikurattasõidul Birkebeinerrittet, siis polnud pikalt mõtlemist. Kiiresti täideti kolm vakantset kohta (lisaks Andre ja Anti) ja uus seiklus võis alata.

Me teadsime midagi sellest sõidust ja siis ei teadnud ka. Mõned “faktid”, mis vajasid oma silmaga kaemist:
* Eestlastele peaks sobima – palju kruusal lajatamist
* Sama pikk, kui Tartu maraton
* 18 000 kohta müüakse välja loetud sekunditega, seega peale saada on keeruline
* Eestlastest on väga vähesed käinud, kui 10 aasta tagune invasioon välja arvata
* Peab turukott seljas sõitma

Koduleht oli kõike muud kui paljulubav. Poolikult tõlgitud puuduliku infoga segane plähmerdis. Tuli jääda lootma ürgsele võistlusinstinktile ning leedukate võimekusele. Mis leedukad? Aaa, jaa, Šiauliai tuuri sõbrad olid need, kes kogu selle orgunni taga olid! Aga alustame siis algusest….

Meie jaoks algas see üritus pihta neljapäeval kella kuuesel “Virtsu praamil”. Rattapiletitega varustatud klounid sisenesid Tallinki uhkesse paati. Meid vaadati, kui puhta lollakaid, sest harjutud on seni kahte tüüpi ratturitega:
* Porikate, kottide jms varustatud matkasellid pikkades vihmariietes, kellel autot pole
* Rattad auto katusele maha keeravad ja 1,9m kõrguse sisse mahtuvad võistlussportlased
Me polnud kummadki, vaid segu mõlemast…..

Ise vinnasime Roclaga endale sobiva kaitsemüüri ette.
Sõbrad Tallinkil lasid kõigel juhtuda ega sekkunud.

Õhtu laevas möödus mõne jaoks väga kannatusterohkelt, kui Andre teist päeva möllava haigusega rinda pistis. Aga ega teisedki ööklubisse kippunud.

Hommikusöök sisse ja Stockholmi kai ääres Riiast saabuvat laeva ootama. Varsti see tuli koos meile järgmise kolme päeva jooksul koduks saanud Fiat Dobloga. Sinna pidi siis ära mahtuma 7 inimest, 8 ratast, õlletagavarad norrakatele ning Alvaro personaalse kast Gin Long Drinki. Algus läks rabedalt, kui pakkimise ning tollikontrolli peale kulus ligi tund, aga juba suutsid leedukad päevale hea hoo sisse saada.
Tolliametnik “How much alcohol you have?”
Meie “We have enough!”
Tolliametnik “Best answer of the day, you may go!”

Stardipaik väikeses Norra linnas Renas nõudis 562km läbimist. Anti ja Andre alustasid kiirelt soojendusega ning konsumeerisid hoolega sinisetriibulist jooki. Varsti oli vaja süüa teha ning aega raiskamata lasime käigu pealt keema 5L vett ning keetsime vajalikke produkte. Päris põnev oli Andrel loksuvas autos seda potti kinni hoida! Lisaks õppisime hääldama kõigile tuntud “Vytatutas” mineraalvee nime – see on nimelt “Vii’tautas” ning mitte “Vitau’tas”, nagu koge meie kaader oli harjunud!

Õhtusöögi jaoks tõmbasime putka seisma ja einestasime otse metsas
pohlade ja mustikate keskel

Pimenes. Kell 21.00 jõudsime lõpuks kohale. Vaid 10 tunni pärast algavast suurvõistlusest polnud halli haisugi. Linn oli vaikne ning vaid 200m kaugusele stardipaigast mahutasime oma camperi parkima. Tasuta. Stardilinnakus sujus kõik nagu ühel rahaliselt hästi mineval üritusel peab. Andre Kull ja Alvar Suisalu said oma padajanni aga Anti pidi leppima kahjuks järjekordse varjunime – Valentinas Blazevicius‘ega.  Rattakraam oli seal ka soodne, Alvaro soetas endale 10 euro eest tavalise õhukummi.

Nüüd tuli neile kaheksale rattale leida uus hoiukoht. Andre pea lõikas kui terav mõõk Norra lõhet ning 6 ratast said surutud seina ning tagurdava Fiati vahele. Korralikud koomikud ikka!

Öö selles kuubikus oli päris “põnev”. Väljas möllanud külmakraadid pressisid sisse, pidevalt vett viskamas käivad tegelased ning külje keeramise peale õõtsuv buss just parimat und ei taganud. Samas oli aega küll, sest esimesed startijad olid meil 11:45 minev leedu poiss. Paar sõna stardikorraldusest. Kõik tsainikud pannakse ühte patta kella 7:00 ja 12:xx vahelisele ajale ning tilgutatakse potist välja 5 min vahedega (ühes grupis 200-300 sõitjat). Alguses on tugevamad ja lõpus täiesti paigutamata sõitjad. Seal olime ka meie oma 12:00 stardiajaga. Lisaks siis veel eraldi paarsada eliidi klassi sõitjat kella 15:00 stardiajaga.

Ajalugu meenutav monument

Kaua aega ilusat lubanud ilmateade oli ära pööranud. Öösel tibutas ja hommikul kihutas kogu regioonist üle korralik purakas madalat rõhku. Kella üheksast alates tuli korralikult vihma, rajal juba ka varem. Õnneks meie stardiajaks kolis see sajupilv mujale. Aga vaid ajutiselt…..

Rada:
Stardist Renas 2km sirget asfalti ning peale seda 12km lakkamatut tõusu 600m kõrgemale. See on päris ootamatu algus eestlasele. Keskmine tõusuprotsent kõigub 6-7 vahel. Peale seda laskumine 250m madalamale, mis on kui üks lõputu Harimägi palistatud turvajate, turvavõrkude ning mattidega puude ümber. Pidurite kärsahais oli mõnes kohas väljakannatamatult tugev! Üle silla ning algab raja raskeim lõik, mis on kui koopia Tahko parimatest paladest. Sõidetamatu tõus lahtiste kividega ning hulgaliselt metsasingleid kivide peal.

Tee muutub vaikselt Tartu rattamaratoni sarnaseks uhamiseks metsas. Ca 35km enne lõppu algavad maalilised pildid külade, tõusude jms. Järgneb äärmiselt valus lõik “Rosinatõus”, kus lajatatakse 220m kõrgemale. Iga 100m järel on suur silt, mitu meetrit veel tippu jäänud on. Paljudel ei vea käigud välja ja siledal teel kukutakse lihtsalt pikali. Veel paar väiksemat tõusu ja ollake jõutud 1050m peale. Viimased 22km on praktiliselt allamäge, kus laskutakse 750m jagu alla Lillehammerisse ning tippkiirused ulatuvad 90 km/h ilma väntamata (raskematel meestel). Lõpp on legendaarsel Lillehammeri suusastaadionil.

Anti hetked sõidust:
Trollid ootasid meid juba mõnda aega, et start anda. Osad olid termoriidesse mässitud. Meie valisime lühikese sõiduvormi. Kui stardipaugust oli möödas minut või kaks, eemaldusime Andrega grupist. Kui läbitud sai ca pool tõusust, so 7 km, andis Andre ja minu organism üheaegselt käskluse teine juhatuse liige Alvaro järgi oodata. Kuuletusin koheselt, ootasin järgi ja moodustasime koos norgedega viiese grupi.

Umbes poolel maal, kui olin Alvari heas vormis veendunud, usaldasin ta trollidele vedada ja eemaldusin grupist, et sooja saada. Ilm hakkas ka paranema, seni oli vaid vihma ja pori läbisegi. Hämmastav oli vaadata, kuidas ratturid tõusudel külili kukkusid, jalad klippides kinni. Kaasaelmine oli meeliülendav, nagu Balti kett – lauldi, pidutseti ja innustati, pakuti abi. Minu enesetunne läks aina paremaks ja ma ei mäleta, et keegi oleks üle 500 meetri tuules püsinud. Ilmselgelt oli raja teine pool kiirem ja kuivem, kuid kõige lõpus- Lillehammeri hüppemägede nõlvadel, üritasid osad trollid Nügase tippaegadest vedelevaid longeropurke oma kehaga lömastada. Valus.

Kõige lõpus oli kaks korraliku kiviklibust laskumist, kus osad lausa jalastusid. Kiirendasin veelgi, sest meenus Alvarile antud eesmärk: vahe saab meil 7 min. Tehtud. Lõpuaeg sai 3h39minja 56 sek, mille eest sai korraldajatelt miski hõbemärgi! Kokkuvõttes oli rada vaheldusrikas, oli jooksukaid, tahkolaadset kivi, pori, kruusa ja suuremaid mägesid, väga palju rõõmsat rahvast. Avatõus kestis 15 km. Kasutasin vaid ühe joogipudeli ja ühe 40 g geeli, sekka mõned glükoositabletid. Omapärane ja lahe sõit, tehtud!

Andre muljed sõidust:
Stardis oli ilm enam vähem – ei sadanud ja oli isegi soe. Läksin peale ikka standardse lühikese vormiga. 3,5 kg seljakotid kõigil seljas, naeratus näol. Käis pauk ja stardilaine nr 61 sai täpselt kell 12.00 minema. Põhimõtteliselt oli minu sõidu ülesehitus selline: stardist minema, hoian peal, finišis võtan maha. Hakkasin kohe sõiduplaani ellu viima ja lahkusin ühtlaselt tempot hoides pundist. Anti oli mingi aeg kaaslaseks, aga kuna esimesed ~15 km oli pidev tõus, siis mingi hetk naases ta Alvari juurde.

Peale starditõusu ja mõningaid äkilisemaid kruusalaskumise algas jooksukas. Hilded, Knutsenid, Pettersenid ja paljud teised liikusid seal teosammul ja nendest oli väga tülikas mööduda. Kui taas sadulasse sain, võtsin  hoo taas kohe üles. Aga siis keeras ilm täiesti tuksi. Ilge vihm, udu, tuul. Pidi kiiremini sõitma, et sooja saada. Aeg ajalt haakis keegi tuulde. Pikemalt kannatas üks Amundsen ja seda lausa 15 min, enne kui ära kukkus. Korra kuulsin ka eestikeelset hõigatust, aga ei suutnud sellele adekvaatselt reageerida, kuna prillid olid paksult muda täis ja ma olin just leidnud ühe vähem sitase koha parema klaasi all vasakus ääres ja proovisin sealt kõiges väest teed jälgida ja muuks aega ei jätkunud.

Eraldistart jätkus ja ilm hakkas vastavalt lubatule ka paremaks minema. Ratas tegi päris mõnusat häält, hirmus soov oli kusagilt õli saada. Tuju ja fiilingut hoidis üleval uskumatu publik, kes oli praktiliselt kogu trassi ulatuses raja ääres. Telkide, lõkete pasunate Norra lippude, laulukooride ja bandidega. Loomulikult ei puudunud rajalt karjakelladega lambad. Raja viime osa oli langeva profiiliga. Ühel asfaldi laskumisel näitas spidokas 82 km/h. Siis hakkas tagarehv vaikselt lekkima ja viimased kilomeetrid pidi veidi ettevaatlikumalt võtma.

Kahe Lilleküla staadioni jagu rattaid. Silm ei seleta teist otsa. Uskumatu!

Finishis Lillehammeri olümpiakeskuses jääb ka mõneks ajaks meelde. See atmosfäär, mille kohalikud Bjørnstadid ja Håkedalid olid loonud, oli super. Tuhanded sõbralikud inimesed ja veatult toimiv korraldus. Boonusena Birkeni hõbemärgi ja Birkeni klaasi vääriline tulemus 3.22. Peale orienteerumist Lillehammeris sai veel proovida, kuidas on +2 kraadise veega ennast pesta. Võin öelda, et väga huvitav oli.

Alvaro:
Algus oli minule sobiv. Lasin tõusul omad poisid grupist minema ja nautisin, kuidas viikingid vändata vägistasid ning punt aina kokku kuivas. Oli meid 15, siis oli 10 ja lõpuks 5. Ootasin pikisilmi Antit, kes ei saanud terve mõistuse järgi otsustades kaua Andre sabas rippuda. Paar kilti enne tõusu lõppu saabus kontakt. Laskumistel kadusin koos ühe Cannondale’i vennaga eest ja Tahko kividel jäi temagi. Eespool oli vaid Andre. Algus oli paljulubav.

TRM-i lõigul ootasin Anti järgi ning olime mõnda aega oma 275 inimesest koosnenud lähte 1-2-3 kohtadel sõitmas. Pööre saabus vahetult enne 2h läbimist, kui 12 kraadini jahutatud pidev külm dush ning vinge tuul minu pekivaba organismi läbi külmutasid. Järgneva tunni jooksul andsin ära tervelt 6 minutit trassi ideaalajale ning sinna see lõbu läks.

Positiivset:
Otse trassil vastuvoolu liiklevad lambad
Teised Eestlased rajal (Margo)
Lillehammeri staadioni emotsioon

Lõppsõna
Andre oli välja sõitnud aja 3.22, mis oli ka kõige kõvemast puust Norrakat arvates VÄGA VÄGA kõva tulemus. Eelkõige just esimese korra ning stardigrupi tõttu. Ilma irooniata patsutati õlale ja imestati selle üle. Nüüd nad teavad, et Eestist on muidki kõvasid sepikuid olemas, kui Veerpalu. Autasuks korralik Birkeni napsuklaas.

Staadion oli kui üks suur mesilaspere – sõbralik, pidevas liikumises ning organiseeritud. Toitlustus toimis ka sellise osalejate hulga juures. Higasime sisse mõned emotsioonid ning liikusime tagasi meid juba ootava karavani juurde. Andre ja Anti said võimaluse pesta ennast jääkülmas allikavees, kuna kohalik dush töötas kaardiga! Edasi algas ettevalmistus õhtuks koos leedu kodutehtud šašlõki ja PET pudelites õllede testimisega. Anti, kes t uimerdas, sai pidevalt märkused: “Anti, wheeere is yooour drinking bottle?”  Mees nimelt tankis õlut oma joogipudelist!

Külalisteks saabusid kella kahest saati baaris pummeldanud ning nüüd 6 kraadises öös lühikeste käistega lällavad norrakad:
Hjelmeset (norra-monaco sportlik ärimiis)
Rullnokk kiilakas (vakking estonians)
murtud käte ja korraliku kõhuga vunts, kes tuli otse rajalt kell 9 õhtul
meie peasponsor (Heinekeni mees)

Pidu ei kestnud siiski kaua, sest temperatuur lähenes nullile ja avatud Scottish Leader jäi suures osas hommikuks. Kell 5 oli äratus, et kogu padajann kokku pakkida ning Stockholmi poole ajama panna. Siis aga saabus löök allapoole vööd sealt, kus keegi seda oodata ei osanud. Täpsemalt vaata meie väiksest reisivideost, mille leiad siit samast!

Kõik see lõppes Stockholmis tund enne laeva väljumist murduvate närvide ning juba 10km nulli näidanud kütuseosuti saatel. Aga pole hullu, kõik lõppes hästi ja esmaspäeva hommikuks olime jõudnud Tallinnasse ning leedukad Riiasse!

Vanuseklasside tulemused
Eliidi tulemused
Birken TV – Etternavn (perekonnanimi) abiga saab kaadreid otsida

Erilised tänud lähevad:
Stansefabrikken (ürituse algatajad)
Erik Raitviir (videomaterjali tootmiseks vajalik tehnika)
Tallink (transport üle mere)