CC Rota Mobilis

Seekordne EC etapp toimus Jõulumäel, mis tagasisidede põhjal on ilmselt paljude lemmik sõit sarjas, mis põnevat seal toimus sellest pajatavad mehed ise.

ANDRE:

Lõpuks olid rõvedad selja ja pirnlihase ja muud füsioloogilised probleemid seljatatud ja hirmus tahtmine sisse kogunenud ratturi loom välja lasta. Õnneks terendas kalendris eest Jõulumäe EC mis tundus tekkinud plaani realiseerimiseks soodne paik. Jõulumäe on hea tuttav koht, kus aastate jooksul on nii mõnigi edukas start tehtud. Miks ei peaks siis seekord sama moodi minema. Samas peab tunnistama, et starti sai mindud suht äkilise ja intensiivse koormuse pealt, seega oli teadlik (pigem ei tahtnud seda teada), et võibolla siin veel kõik 100% ei realiseeru. Nii, aitab vabandustest.

Hea uudis oli see, et raskem paun tuleb alguses ja lihtsam lõpus – vähemalt tundus see hea uudisena. Stardis leidsin ennast taas mõttelt, et naudi neid stardieelseid rahulikke minuteid. Vile kõlades algab pöördumatu protsess agoonia suunas, mis kestab 2,5 h ja mille saab lõpetada ainult tehniline ikaldus, maokas või enese sportliku ego täielik murdumine.

Kell 12 hakkas kannatamine peale ja seda sõna otseses mõttes. Alguse tempo oli ikka päris raju. Seda tegi valusamaks veel see asjaolu, et esimesed ei suutnud piisavat vahet sisse sõita ja meie pundis oli tüüpe, kes tahtsid kindlasti esimest punti kätte saada. Käis jõhker sikutamine. Ketis kannatamine kestis päris pikalt, kuni tempo normaliseerus ja sai natuke hapniku peale. Tundus et esimesed on läinud ja saab oma sõitu tegema hakata. Seda ei olnud paraku kauaks, sest tagant lendas pundi ette Karu Virks, kes keeras kraanid lahti ja valas nii korralikult peale, et kui sõidetud oli 15 km kordus taas mulle mitte kunagi sobiv tsenaarium – saime esimese pundi kätte. Ehk situatsioon, kus sa ise ei suuda midagi kontrollida vaid oled ise teiste kontrolli all. Kummi paela otsas pool koomas pendeldades andis mulle surmahoobi üks liivane tõus, kus vasakus ääres tüübid ennast kinni sõitsid ja ära ikaldusid. Lendasin rõveda raginaga ka sinna tagant sisse. Tõus päädis paljude jalastumisega, ka minul. Kui tõusust üles sain siis tekkis veel väärt mõte Karu Virksile hoogu lükata, kes oli kardaan sees liiva sisse kinni jäänud. See jäi ka pikaks ajaks minu viimaseks mõistlikuks teoks, sest siis sai kõik otsa. Enam järgi ei jõudnud  ja 19 km märgi juures jäime koos Neemestoga maha. OK. Käivitus operatsioon Damage Control Plan, ehk eraldistardimehe TT režiim. Ei ühtegi ülearust pingutust, ühtlane sujuv minek. Kaspar istus tagarattas. Teadsin, et varsti hakkab eest otsas kellelgil raske ja saame kaaslasi juurde. Üllatuseks osutus selleks Maanurm. Aga kahjuks temast abi ei olnud ja ta kukkus varsti tagant ära. Õnneks tuli järgi Rait Pallo ja Tõnis Saar. Pallol oli hea minek ja vedas päris pikalt. Eest püüdsime kinni veel Karl Pruuli ja tundus, et selline dünaamiline kvintett on kokku tulnud ja saame selle teise lihtsama pauna koos ära puristatud. Taas hakkasid peas tiirlema mõtted, et kui Maanurme ees pole, siis on seal veel Rebane, Epner ja vist ka Krusemann, kes ikalduse liiva tõusu järgselt ees pundile vist veel järgi sai.. Krusemann kukub kindlasti varsti ära ja sõidame Palloga M40 kolmanda koha peale. Hea plaan. Tegime kõik tööd, Saar pigem vähem. Kasparil ka vist mingi lennuki tunne ei olnud. Kohati oli tempo suht all, mis pani mõtlema tagant potensiaalselt selga lendavate lendurite peale. Selle tempoga oli täpselt nii, et eest me kedagi kinni ei püüdnud.

Kaua oodatud koomas Krusemanni selg jäi nägemata ja oli selge, et nüüd tuleb võtta lihtsalt oma lemmik koht ja väike revanš eraldistardi eestikate eest. Finishi eelset murutõusu alustasin suht tagant, ilmselt olin pundi viimane. Lootsin oma treki jalale ning õnneks Vittoria Brazzo karvane rehv pidas viimases kurvis hästi ja sain loomaliku pingutuse tulemusena enda pundis teise koha ja veeresin finishi joonest napilt enne Pallot üle.

Koht 25 – kas see oli see mille järgi tulin? Ma ei tea. Vist ei olnud, aga sellel päeval rohkemaks võimu polnud.

AHTO:

2009.a. oli Jõulumäel minu esimene rattamaraton üldse. Lõpetasin tagantpoolt 9-na. Pärast seda olin rattajumalale müüdud. Seega Jõulumäega on mul oma “thing”. Eelnevad nädalad ei ole trenni tegemist väga soosinud, seega olin isegi veidi värskem kui muidu. Nädala alguses sai lõpuks koormustest ka tehtud ja see andis julgust taas koormused peale tagasi keerata. Ühesõnaga olin kohe väga Pärnu ootel. Orgunn oli ebamaine. Ennok viis päev varem kohale, söötis-jootis ja poputas. Pikalt sai magada ja grammi pealt söödud. Kuna kõik oli millimeetri pealt paigas, siis hiilisime Jõulumäele täpselt nii, et jõuaks teha kiire soojenduse. Nagu ratta selga sain ja jõudsin isegi juba soojaks saada vajus esirehv tühjaks. Nagu päriselt? Killadi-kolladi hakkas kogu värk võtma sellist kuju mis meenutab väga pimedat, haisvat ja niisket kohta. Stardini oli aega umbes 10min. Kimasime kiirelt rehvijama likvideerima. Ei hakanud vahu vmt möllama vaid läksin kindla peale ja keerutasin siselohvi sisse. Kui stardipauk käis veeresin stardikoridori nii, et sain viimastele täpselt saba peale. Mott ja tuju olid liiva sees pikali maas. Kui need kaks värdjat ülesse korjasin otsustasin sõita nii, et pärast ei oleks AGASID… Kas mulle tundus (kindlasti tundus), aga eestpoolt startijatel oli seekord suurem eelis kui eelnevatel aastatel? Oli kuidas oli, aga esimese 20min puristasin jalad tühjaks. Kui värviline pilt taas ette tuli veeres kõrvale Raul Aarma kes käskis enda sappa võtta. Raul tiris hoolega kuni teatas, et selline tempo talle tglt ei sobi ja jääb seenelistega veidi asjatama. 1,5h peal saabusid esimesed krambid. Seekord kuidagi eriti vara. Tglt pole Jõulumäel kunagi ilma nendeta pääsenud ja seekord olid neid raipeid eriti palju. Sõin ära kaks magneesiumi ampulli. Veidi aitas, aga mitte eriti. Isegi ei tea miks, aga eelviimases TP-s pressisin suhu peotäis soola. Jõle rõve oli, aga enam-vähem aitas.

Kõik sõbrad olid muidugi juba ammu lõpetanud ja ootasid viimase põksu all. Nagu ikka röökisid igast rõvedusi kõikvõimalikes keeltes. Ma neid siia igaks juhuks ei kirjuta muidu pannakse see blogi järelvalveameti poolt kinni. Lõpetuseks. Selle sõiduga olid hoopis teised plaanid, aga ju nii pidi minema. Igaljuhul jäi kõik rajale ja AGASID lõpus ei olnud. Rada oli nagu Jõulumäel ikka see tähendab, et ei veere. Kui on kuiv, siis ei veere ja kui on märg, siis ka ei veere. Teistpidi rada oli vahelduseks tore. Tänud Tarmole poputamast ja Renar Pindelile (RedBike) tagasi küüdi eest. ​

 

BRUNO:

No kuna tiimide arvestuse 6 koha konkurentsis kukkusime ära, siis otsustasin proovida vähe lühemat distantsi. Eesmärk esi-20-d alistada.

Oma üllatuseks märkasin 1-ses stardigrupis ka vana koolikaaslast Margus-Cerbos-Kukk-e, kes muidu ikka „Grand Prix-i mees“! Ütles, et: „Veits väsinud neist pikkadest ja piisab Maratonist ka.

Stardist pandi gaas kohe põhja ja minu südamelöögisagedus oli korralikult piirajas! Noor Tarassov(Matvei) ja Ain-Spordipartner-Rätsep ei andnud armu ja ca 11km sõidetud, lasin jala sirgu! Vegeteerisin, panin geeli, kuulasin linnulaulu ja nii 5km. Siis tuli tagantpoolt tandem Raivo Pulst ja Priit- SpartaRattagrupp- Prous. Hansgrohel pani Priit „kõik tikud põlema“ 🙂 ! Meie Raivo-ga jälgisime eemalt tema tegemisi, kuni ta lõpuks selg ees meile vastu tuli! Ühel lõigul, kus kruus vahetus asfaldiga ja Priidu ultrakerge Maxxis Maxxlite(285g), kaotas kontakti maapinnaga ja käis ilge pauk! Sorry, Raivo ei soovinud ootama jääda ja mina ei saanud ka jääda!

Kusjuures minu klubi Lasse oli ka korraks nägemisulatuses aga Raivo „hoidis julmalt peal“! Ma ei tea mis õli või kütus seal Raivo mootoris põles aga mees konkreetselt vedas mind kuni lõpuni välja, ca 30km!!! Vahepeal üritasin ise ka ees tööd teha aga varsti oli mu paariline jälle ise ees, vedamas! Seda, et ma temaga finishit tegema ei hakka, oli kohe selge! 2km enne lõppu saime veel Ain Rätsep-a kätte, kes oli õige väsinud olemisega! Üritas mees meile tuulde saada aga no meie duo-le polnud sellel päeval vastast 🙂 ! Jube MÕNUS SÕIT oli…

PS! Hiljem, finishis trehvasin Priit Prous-i ja küsisin üle –  kõik oli korras.

TARMO:

Kui me Krusa ja Renar-ga Jõulumäele jõudsime olid soojendused juba alanud, kiirelt numbrid külge ja ka ruttu sooja tegema. Pärast väikest soojendust ja põietühjendust teatas Krusa, et tal esimene rehv tühi (jälle üks kummin…s). Jätsin Krusa vaikselt auto poole tiksuma, ise litsusin nii kiiresti kui minu 30-11 ülekanne lubas auto poole, et selleks ajaks, kui Krusa jõuab oleksid boksipeatuseks kõik asjad valmis pandud. Jätsin Krusa sisekat installima ja sisenesin 11:53 oma stardikoridori mille esireas oli koha sisse võtnud ka Raino.

Otsustasin tema selga mitte silmist lasta, aga pärast stardipauku kadus see selg kuidagi kiiresti vaatevaljast. Järgmiseks sihiks võtsin Janek Resev-i selja, ka see ei õnnestunud.

Vahefiniši tõusuks olid välja valitud seljad vaateväljast kadunud. Puristasin edasi,hirm samasuguse haamri ees mille sain Rõuges oli piisav, et mitte kohe tikke põletada. Jõulumäe tõusud seljataga hakkas eest paistma Raino selg, tagant tuli suure hooga Allar Raja kelle tuules sain Raino ka kätte. Allar pani edasi, mina jäin Raino selja taha hingamist ja pulssi korrastama. Edasine on kuidagi hägune, jõhker rügamine, puhata kuskil ei saa ja koguaeg hirm, et järgmise künka otsas ootab sepikoda, koos toredate tööriistadega mis mulle kaasa antakse. Minu suureks üllatuseks ei olnud ühtegi sellist sepikoda minu jaoks ülesse seatud.

Esimest pauna lõpetades sattusin seltskonda Resev, Armin Pilv, Allan Jõgi,Marko Varik ning mingi aeg hiljem haakisid meile veel sappa Andres Peets ja valusalt alustanud Allar Raja. Terve teise pauna selle seltskonnaga läbisimegi. Kuskil 5km ennem lõppu hakkasid minu jõuvarud otsa saama, veel hullemas seisus tundus olevat Armin Pilv. Jäime alguses kahekesi maha ning veidi hiljem jäi tema veel minus maha. Viimased km-id litsusin üksinda, veidi ennem lõppu möödusin Madis Sildveest kes oli vist selle sepikoja ülesse korjanud mida ma nii hoolega kartsin ning viimastel meetritel lasi mu mööda ka Aali Lill kes liikus täitsa vabakäigul. Kohta esialgu ei saanudki, tuli käija kohtunike bussi juures videotõestust vaatamas, siis sain kirja 47 koha, suppi ei söönud, saiake oli hea, rada ja selle märgistus väga tip-top. Paunade vahetus oli hea idee.

TULEMUSED:

1.Oskar Muiznieks
…
25.Andre Kull
…
47.Tarmo Ennok
…
123.Raul Talumaa
…
194.Ahto Kruusmann

TULEMUSED Maraton:

1.Ivo Irbe
…
10.Taikki Tillemann
…
17.Bruno Tamm
…
24.Lasse Nõlvik
…
35.Janek Leer
…
114.Anti Kauk
…
115.Andre Kauk