EMV Maratonis ehk 14.Rapla Rattamaraton
Üle mitme hea aasta avanes seeniorklassi sõitjatel jagada medalid EMV arvestuses MTB maratonis. Lihtsurelikel toimus sama sõidu raames Hawaii Express Estonian Cup IV etapp. Rada tõotas tulla väljakutsuv, mis sisaldas kunagise Paluküla maratoni parimaid palasid.
Andr3:
Reede õhtu, Belgia-Walesi mäng, võib-olla mõni GT* liiga palju ja mandrossmeeter tiksumas kollase tsooni ülemises otsas. Lubas mõnusat +28 C ilma ja #hellofnorthestonia EMV väärilist rada.
Mõtlesin, fuckit, nagunii saab olema raske ja tegin ühe GT veel. Kahtlused olid, et Püreneede nädal on mind muutnud ilma turbota diisliks, kus gaasi andes valjeneb ainult hääl, parimal juhul tuleb ka veel musta suitsu, aga see on ka kõik. Vastused nendele kahtlustele sain juba Palukülas järgmise päeva hommikul.
Minule alati meeldiv „mõnus“ niiske +28 C ootas koos mägra suuruste parmude ja kurjade konkurentidega. Juba soojenduse ajal võtsin 2 kilo higistamisega alla ja tundus, et tuleb nauditav pealelõuna.
Peale starti sai kohe selgeks, et poodiumi eest saab olema korralik võitlus. Oma peas olin juba tugevamad konkurendis virtuaalsesse paremusjärjestusse pannud: Kopli, Poopuu, Sepp ja Prous. Tundus et 4-5 koht on ka täitsa reaalne, millega ennast päeva lõpuks „rõõmustada“.
Kui Paluküla mäed koos mõne rappuvama lõiguga seljataga ja hakkas räme kruusal puristamine, selgus, et selleks ajaks oli kuumus ja kõvakahvel mängus välja kukutanud Poopuu. Minuga koos olid selles pundis (kohad umbes 15-30) Kopli, Prous ja Sepp. Lisaks veel Maanurm, Niit, Rebane, Ojavee jne.
Pulss oli ulmeliselt kõrge ja istus tumetume punases tsoonis, ma pole selliseid numbreid aastaid näinud. Rippusin kogu aeg viimase-eelviimasena pundi lõpus. Aeg-ajalt jäin maha ja siis imesin taas järgi.
Umbes 24 km peal juhtus selline mõngel lugu, et Sepp jättis metsateel grupiga vahe sisse. Vaatasin, et asi hakkab tuksi ära minema ja vahe käriseb. Sepp teatas, et tema ei jaksa vahet enam kinni sõita ja, et las lähevad. Türbel, mis mul teha oli. Vaatasin pulssi– 170 (max üldse ~175), ees medalid purjetavad pundis minema. Ok, minek. Põletasin terve toosi tikke ja imesin pundile taas järgi . Õnneks istus Sepp mul tuules, tööd ta ei teinud kordagi ja see seadis vundamendi tõsisemaks ärakukkumiseks lähima 15 min jooksul.
Peale punti naasmist juhtus veel üks tore asi. Saime kätte esimese pundi. Tore– sain aru, et NÜÜD alles hakkab raske. Pütsepad, Saarnitsad, Tarassovid ümber ringi – täpselt minu tasemele vastav punt. Ootasin põnevusega, et kaua ma siin pundis suudan istuda.
Ja ei läinud kaua, kui ühel põllult ära keeramisel pinnatud asfaldile jäin. Otsas, tühi, kõik, finito. Sealt hakkasid kohe ka Keava mäed. Mõtlesin, et palju õnne mulle. Raja lihtsam osa seljataga ja ma olen kusagil kruusateel üksi vastu tuules, võlas, täiesti lukus jalgadega.
Tegin endaga diili, et nüüd tuleb targalt sõita, et mitte lõplikult mängust välja kukkuda – mitte ühtegi tikke põletavat liigutust enam (tikud olid otsas ka ilmselt), istun oma FTP peal ja vaatan, mis saab.
Keava mäed võtsin mõõdukas tempos. Kusagil esimeste tõusude alguses oli raja ääres Prous, kes oli tehnikast jagu saanud. Selle intsidendiga olin tõusnud virtuaalseks kolmandaks. Sain kätte põlvevaluga võitleva Taavi Selderi. Krusa andis õnneks teises TPs juua – ilma selleta oleks ilmselt boksi ära keeranud.
Peale Keavat liitus meiega Raido Saar, kes ka ilmselt ennast kõige paremini ei tundnud ja see punt aitas kruusal liikuda. Kusagil mudases sektoris tulid tagant Pajur, Karu ja Sala. Proovisin neile järgi hammustada, mis mõnes mõttes õnnestus, sest Selder ja Saar jäid ja nägin Karu punti ees päris pikalt.
10 km enne lõppu oli viimane TP otsisin silmadega Krusat, et kas ikka jõudis siia, sest mul oli jook juba pikemat aega otsas. Õnneks oli mees kohal ja selle viimase joogi pealt keerasin oma ventiilid lahti lootuses, et tagant ei tule kohe Poopuu koos 38 tüübiga ja must üle ei sõida.
Õnneks hakkas sadama jahedat paduvihma. Mul pole tükk aega ühegi vihma üle nii hea meel olnud. Möödusin veel kõvakahvli rõõme nautivast Aksel Nõmmelast. Finishi tõusud veeresin silmamunade peal ja krampidega võideldes.
Finishis haarasin joogivalikust õlle, mille 10 sekundiga sisse lasin. 2 min pärast saabus kohutav pohmakas, mis oli tore. Veidi aega hiljem sain kohtunikelt kinnituse, et olen kolmas. Olin rahul, isegi väga – hetkeseisus ilmselt paremaks valmis polnud. Samas selgus, et Kopli oli ainult 1 min ja 50 sek kaugusel ja Sepp 1 min 20 sek… aga ega midagi juurde poleks võtta olnud.
* https://en.wikipedia.org/wiki/Gin_and_tonic
Mihkel:
Kuna minu jaoks oli tegemist tavalise EC etapiga, siis mandrossimeeter väga ärevaid numbreid ette ei kerinud. Ilm oli ebamugavalt soe jälle ja taevast ei paistnud abi ka vihma näol.
Startisin küll esimest korda elust esimesest stardigrupist, aga kuna kõik EMV osalejad olid eespool, siis oli peale starti tükk tegemist, et enda kohti parandada. Tiit Lehto, kes korra pani stardikoridoris kohapeal maoli, tegi seda uuesti ühe heinamaa laskumisel, üsna napilt sain mööda temast. Palukülast väljudes oli suurem grupp eest ära saanud ja Lehto tuules jälitasime neid.
Peale esimest mülgast möödusin teistkordselt Molevist ja Sala vedamisel jõudsime järgi Kaidole ja Tarmole. Järgneval kruusateel vedas Margus Hallik meid suuremasse gruppi, kiirus oli selline, et päris valus oli.
Merko singlil olin paarikümnelise grupi lõpus koos Ridamäe ja Epneriga. Metsas möödusime zombistunud Poopuust. Kuskil tunnise sõidu järel nägin endale üllatuseks Kaidot selja taga. Peale seda tuli ka allamäge lõik, mini rockgarden ja põllule keeramine. EC etapil käib selline kompott paljudele üle jõu ja ma olin ka õnneks grupi viimane. Kui põllule välja jõudsin oli terve grupp paarsada meetrit pikk ja sai mõned tikud põletada jälle.
Kuigi enne Keavat pulss alla 170 kordagi ei langenud, siis vältisin liigseid liigutusi. Võib öelda, et see tasus ära, sest Keavas möödusin Kaldveest, Ridamäest, Lipust, Rušovitsist, Randmast ning Vaabist. Viimastel tõusudel võtsin ka skalbi katkise rattaga sõitvalt Emeri Lepalt ning jätkuvalt metsas saamatult Savisikult.
Strava flyby on päris huvitav funktsioon ja see näitab selgelt, et Keava sektoris liikusin hästi võrreldes randomaalselt valitud konkurentidega.
Kaido tuules jõudsime metsast välja ning formuleerus grupp kus pedaale tallasid ka Nestor, Epner ja Tõnisson. Hakkasin vaikselt neist maha jääma kui tundsin seljal toetavat kätt, mis mind raju hooga gruppi tagasi lükkas. Tegemist oli Mart Ojaveega. Tänud talle. Hiljem ta vedas kruusal ka meie gruppi.
Pasaaugu ja sellele järgnev singel oli täielik haamer. Ventiilid vilisesid ja kõik suitses, displayl vilkusid kõikvõimalikud errorid. Teised jätsid mind üksi, Kaidol hakkas ka raske ja jäi maha. Mul oli jook otsas ja muljusin tülpinud näoga edasi TP suunas, et Ahtolt juua saada. Siis läkski päev kordades ilusamaks- saabus jahutav vihm ja sain oma uue joogi kätte.
Viimasel kruusal oli üsna masendav üksi vajutada ja ees paistsid mõnesaja meetri kaugusel Ojavee ja Selder. Paluküla kitsal singlil tuli korra kett maha müstilisel kombel ja see andis võimaluse Martin Parvele ja Randmale. Finišisse tulin 42.kohaga.
Rada oli raske, aga samas mitte üleliia tehniline. Sõitsin nii kiiresti kui suutsin ja midagi sisse ei jäänud. Protokoll räägib seda keelt, et kui oleks Nestori ja Epneriga suutnud kaasa minna, oleks veel ilusam päev tulnud. Palju õnne Andrele medali puhul!
Kaido:
Kuna selleaastase maratoni raames toimusid ka Eesti meistrivõistlused, siis valmistusime korralikult ja sõitsime koos Tarmoga raja nädal varem läbi. Saime teada, et tuleb pikk ja raske sõit nagu EMV-le kohane. Kuna Janek M ja Tarmoga saime startida samast grupist, siis oli plaan teha vähemalt sõidu alguses koostööd.
Stardist minnes sättisingi ennast Tarmo tuulde ja kui stardiringi(6-7km) järgselt Mihkel mööda tuhises, siis olimegi kolmekesi koos, lisaks veel Molev. Eest pudenes ära Üllar Petrovitš ja jäi ka meie punti pidama.
Animatsi singlile(14 km) pöörates sattusin oma pundi ees olema ja ühtäkki paistis ees neljane grupp, kus Mihkel ja Indrek Epner ka sees. Tegin paar kiiremat vändapööret ja sain neile saba peale, aga minu seljataga jäi vaikseks.
Raudteeäärsel raputaval lõigul sõitis Elroni porgand mööda ja andis ratturitele ergutavat rütmikat signaali – see oli päris meeldiv 🙂
Peale Tarsi männiku ja taluhoovi läbimist jõudsime järele suuremale pundile, mida vedasid Virgo Karu, Sulev Lipp, Rivo Pajur jt tugevad. Enesetunne oli hea ja minek samuti. See oli minu jaoks ikka täitsa teine maailm, kuhu ma sattunud olin. Kuna kruusal oli tempo rahulik, siis liikusin pundis ettepoole ja pidin ühel põllulõigul natuke Kristjan Randmaga positsiooni pärast võitlema. Aga nagu teada, siis miski hea ei kesta igavesti 🙂
Enne Keava mägedesse jõudmist läks Rivo pundi ette, keeras natuke peale ja hakkasid kohe vahed ka tekkima. Mina jäin sõitma Kristjan Savisiku tagarattasse. Ühel hetkel lendas Priit Tuisk mööda nii, et pööris oli taga.
Enne Keava XCO lõppu sain Savisikust mööda ja teiselpool teed olnud kaks äkilisemat tõusu sain rattaseljas ülesse (avatud raja sõidul ei õnnestunud) ja selle üle oli hea meel. Samas tundsin, et hakkab raskeks minema.
Peale Keava mägesid tuiskasid minust mööda Paul Nestor ja Tiimo Tõnisson. Tagant tulid veel Mihkel ja Epner, kellega koos sõitma jäime. Kui Tiimo ja Paul karjääri läbimisel eest ära libisesid, siis kruusalõigul tuli meile veduriks RedBike Mart Ojavee, kogus meid enda seljataha ja vedas jälle kogu pundi kokku, aga enne metsa keeramist tõmbas kõrvale ja lasi meid kolm mööda jälle. Uskumatult sõbralik ja lahke käitumine Ojavee poolt ja seda ei kohta Eestis just väga sageli.
40km läbitud ja enne otsustavat kolmandikku oli jalg ikka päris tüma juba. Viimase paugu minu lootustele grupis püsida pani üks metsateel olev sügav porilomp, kuhu ma ennast kinni sõitsin ja sellele hiljem järgnenud metsaväljaveoteel olevad sügavad vett täis roopad, kus ma vale trajektoori valisin ja sõitmisega üldse hakkama ei saanud.
Umbes 20km lõpuni ja jäin täitsa üksinda tiksuma– eest olid läinud ja tagant ka pikka aega kedagi ei paistnud. Nipernaadi põndakul 3.TP-s ootas mind Ahto, kes järjekordse joogipudeli ulatas ja edasi punnima ergutas. Vihma hakkas ka ühel hetkel vaikselt sadama.
Ca 7 km enne lõppu jõudis minut hiljem startinud Sen3 klassi liider Alari Kannel järgi ja palus möödumiseks võimalust. Seejärel tuli kaksik Martin Parv (KoMo) ja Kristjan Randma. Kahju, et ei jõudnud neile raputaval põlluteel tuulde võtta, sest natukese aja pärast tuli kruusalõik, kus puhus vastutuul ja pidin ka selle üksi pressima.
Enne suusaradadele jõudmist möödusid minust vahepeal kosunud Peeter Poopuu ja Savisikk. Poopuu kadus eest, aga Savisikuga jäime pusima ja õnnestus ta vihmamärja suusaraja laskumistel ära karistada. Lõpp tuli mulle ikka väga raskelt, aga kokkuvõtteks elu parim sõit selles sarjas ja EMV arvestuses ka SEN2 10.koha vääriline pingutus.
Andre EMV SEN1 klassi kolmas koht on KÕVA! CCRM esitiim tegi jälle supertulemuse ja kõik kes võistluse lõpetasid, on tugevat käepigistust väärt, sest rada oli tõesti raske!
Suured tänud Ahtole, kes oli nõus meie tiimi jootma ja sellega oma panuse meie headele tulemustele andis – väga luks värk!
Tarmo:
Minu esimesed EMV maratonis, kogu vormikõver oli sellel rihitud ja ootused suured. Tegelikkus osutus, aga teistsuguseks. Alustuseks keeldus minu tagumine rehv õhku sees hoidmast, 20 min ennem starti oli vaja hakata õhukummi sisse panema (tänud Hawaii telgile). 10min hiljem olin ikkagi stardikoridoris.
Kuni 5km oli kõik päris hea, siis hakkas tunduma, et kõik ei ole päris korras, kiirendamisteks jõudu polnud, mööda panid Mihkel ja Kaido, kuidagi rippusin seal taga. Esimestel pikematel kruusalõikudel tegid korralikku tempot Petrovitš ja Molev, keegi teine vedama ei tahtnud minna, korra käisin ees, aga arvati kohe et see ei ole sobiv tempo ja suruti mind taha tagasi.
Enesetunne läks iga km-ga aina kehvemaks, kes tagant tuli, see minema ka läks, polnud jõudu ega tahtmist kellegiga kaasa minna. Ennem Keava mägesid lendasid mööda M50 esimesed koos Lasse, Pesori ja Neemestoga kes olid 1min hiljem startinud, see viis motti veel rohkem maha ja hakkasin mängima mõttega, et lasen Keavast Krusal ennast koju viia.
Pudelit vahetades otsustasin Keava ikka läbi sõita, et vaatame mis saab. Midagi ei saanud, sitemaks ei läinud, paremaks samuti mitte. Sõitsin vaikselt edasi puhtalt tahtejõu pealt. Ei pasaaugud, ega uued ja vanad asemed ei tekitanud minus mingeid tundeid, ei positiivseid ega negatiivseid, lihtsalt sõitsin.
Ennem Nipernaadi põndakut hakkas elu veidi tagasi tulema(hiljem ka Krusa ütles, et nägu oli olnud veidi rõõmsam kui Keavas). Motivatsiooni andsid lõpukilomeetriteks kõigepealt Molevi ja Paluküla tõusudel ka Ivar Vaabi selg, mõlemast sain ka mööda ning õnneks oli ka niipalju jõudu, et kui Agnes Pajur viimastel tõusudel pilti hakkas tegema suutsin nina tatist puhtaks pühkida ja naeratuse taolise grimassi näole manada.
Korraldajatele viis pihku, kõik oli tip-top, kahju et enda miinuspäev just laupäev pidi olema, eks järgmine aasta proovime uuesti.
1.Peeter Tarvis
…
30. Andre Kull (Sen1 III koht)
…
42. Mihkel Laine
…
47. Kaido Kriisa (Sen2 10.koht)
…
60. Janek Maidla (Sen2 11.koht)
61. Lasse Nõlvik
…
77. Tarmo Ennok (Sen2 13.koht)
…
86. Janek Leer
…
123. Raino Einroos
…
141. Bruno Tamm (Sen2 17.koht)
…
211. Alvar Suisalu
…
263. Ergo Jair
…
339. Anti Kauk
…
468. Madis Türi
- KOMO Fixus Sport
…
5. CC Rota Mobilis 1
…
14. CC Rota Mobilis 2