Fakto Auto Rahvasõit 2012
Alvaro sissekanne:
Kaks aastat järjest oli Eestis toimuvatest võistlustest minu kindel lemmik Stockmanni parkimismaja kriteerium. Juba eelmise aasta väljalaske järel olid tumedad pilved selle ürituse kohal ning kahjuks need ei hajunudki sealt. Üks ambitsioonikamaid ja uuenduslikumaid võistlusi tuli maha matta. Puhka rahus ning kui mingi ime läbi peaksid elumärke ilmutama hakkama, torman labidas käes väljakaevamistele!
Selleks, et austada selle võistluse korraldajat Mihkel “Kõikide Autojuhtide Hirm” Reilet, otsustasin toetada tema uut suurprojekti ehk taaselustada Tallinna Rattaralli. Miks peaksid kõik Tartusse sõitma, et teada saada, kes on naabrimehest kõvem? Aga kuidas seda toetamist siis ikkagi teha? Maastikusõidust läbi ja lõhki imbunud klubikaaslasi asfaldile meelitada ei tundunud just kerge ettevõtmisena. Vaikselt aga hakkasid kooruma ideed, kuidas luude ümber ka natuke liha saaks kasvatada. Välja sai pakutud nii meeleolukas after-party Peetri aleviku äärekaldal kui lõbustused lastele. Sportlikus plaanis aga tõmbas asja lootusetult käima ülisalajane projekt koodnimega “Pille”!
Nii mõnelegi meist oli potentsiaalne koht lõpuprotokollis sellel üritusel teisejärguline. Aga mille nimel siis pingutada? Võtsime eesmärgiks teha üks meeskondlik sõit meie selle aastase komeediga Pillega ning vaadata, kuhu me niimoodi välja suudame purjetada. Kolm päeva enne stardipauku käisime rada üle vaatamas. Programmis sisaldus peale rajaga tutvumisele ka õppetunnid karussellist. Mängisime läbi stsenaariume a’la “Sirli Viir pani litri. What do you do?” Sõitsime kolm korda läbi finishisirge, et ikka kolmesajapealises lahingus võitjana väljuda. Samas treeninud Ruse Margusele pakkus kogu see ooper tõsiselt nalja. Nagu ka meile endile! Tipnes asi täiesti lambist tekkinud ideega “Pillel läks kumm. What do you do?” Aga loomulikult rattavahetus! Kiirelt lendasid kõikide rattad käest kätte, hoog lükati sisse ja minekut. Selgus, et minu Cube Ltd Edition oli Pille jaoks parim alternatiiv tema uhkele Bianchile 🙂
Rota Rong Tartu mnt tõusul
Pühapäeva pärastlõunal veeresime ühise löögirusikana starti. Ilmast ei hakkaks vast rohkem leelotama, eks kõigil on meeles see kohutav leitsak, mis Eestimaal valitses. Ekstra joogivarud olid teretulnud. Stardisaginas suurt midagi ei toimunud peale selle, et oli üks kukkumine Ülemiste ristmikul ning saatuse iroonia läbi oli ainsaks tõsisemaks kannatajaks üks Pille vähestest konkurentidest naiste arvestuses. Nii me seda sõitu küll võita ei plaaninud! Edasi kühveldas Rota Rong koosseisus Alvaro, Andre, Ergo, Kaido, Marek, Pille, Rain ja Raino vaikselt tuksudes ees tööd teha, kuid esimeste naiste gruppi meil kahjuks asja polnud tol päeval.
Sinivereline-Erik priiküüti nautimas
Suhteliselt sündmustevaese sõidu enda tegi huvitavamaks VeloClubbersi mansafti pealik Erik Raitviir, kes Raasiku-Kostivere lõigul meie rongi poolt sisse neelati. Jäi meile vaguniks sinna loksuma. Oli vähemalt keegi, keda koinida. Lisaks sadas suure üllatusena sisse Raul Talumaa ise, kes oli tahtnud ühe väikse pudeliga kogu sõidu ära toimetada. Millegipärast ei õnnestunud. Järjekordne pauk tuli Lagedi-Aruküla lõigul, kus kraavi oli jäänud pidama neli sõitjat. Tõenäosusteooria täielikku paikapidamatust tõestati kõige karmimal moel, sest neljast kolm olid naised! 34km/h peale langenud keskmise kiiruse juures ronis juba kahtluseuss hinge, et ega me ometi poodiumile nii ei sõida.
Meie jaoks kõige meeldejäävamad ning rohkelt järelkajasid tekitanud sündmused hakkasid arenema viimasel kümnel kilomeetril. Gruppi oli meil alles jäänud vähem sõitjaid, kui oli meid endid! Aga üks lühemat kasvu sitke tütarlaps oli nende hulgas. Pillel terendasid olümpiarõngad silme ees, samas kui meie mõtlesime, et kuidas nüüd sellest satelliidist lahti saada. Ei kippunud aitama ei ussi ega püssirohi, sest ta oli juba mõnda aega aru saanud mänguplaanist ning kleepinud ennast jäädavalt Pille pagasniku külge. Pidin siis lõpuks ise tegema selle ebapopulaarse ja inetu lükke ning Tartu mnt silla alla kurvi minnes puksisin ta sealt rongist välja. Ise jäin piduriks ja Andre kallas rongijuhi possal kohe diislit juurde ning saidki Pille ja Rainoga koos vahe 3km enne lõppu sisse. Tütarlaps oli muidugi löödud sellistest profivõtetest ja loobus edasisest vastuhakust. Natuke häbi ikka oli…
Finishis selgus, et meile tol hetkel veel tundmatu Glamoxi logosid kandev kange konkurent sõitis oma elu teist rattavõistlust! Saage tuttavaks Kati Grabbi!
Andre tegi peale finishit kohe ka ametlikud lepingupakkumised, aga ilmselgelt jäi meie tuntusest sellise kaliibri tegija jaoks väheks. See oleks nagu Kalev Chocolate Team prooviks Peter Saganit endale saada! Püüame areneda. Ja uskumatu küll, sedasi vormistasime ära naiste üldarvestuses kolmanda koha! Jah, mõned konkurendid olid võib-olla Londonis ja mõned Lagedil kraavis, aga see ei vähenda emotsioone. Tubli Pille!
Kokkuvõttes jäime kogu üritusega väga rahule. Tahaks vinguda ja viriseda nagu ikka kord ja kohus on, aga ei tule kuidagi välja. Foorumis tõstatatud kriitika jootjate suhtes jääb mulle nt täiesti arusaamatuks. Tõenäoliselt on põhjuseks Eestis Enno Eilo jootjate tiimi poolt loodud ülikõrged standardid, mida lihtsalt ei ole reaalne maanteekiiruste ja gruppide suuruste juures korrata. Jäägem ikka realistideks!
Max kiirus jäi üksinda ennast lahti vedades alla 60 km/h
PS Sirli Viiri stsenaarium treeningul lõppes muideks nii. Kehastusin Sirliks ja panin kergel tõusul+ 40-ga litri. Järele vedamise asemel sööstis grupist välja Andre, kes vaese Sirli lihtsalt kraavi suunas, ise karjudes “Neutraliseeritud! Toimis!”
Päevakangelase Pille muljed toimunust:
Super hea meel oli näha, et peaaegu kogu meie klubi oli esindatud maanteevõistlusel! Sellise tiimiga oli ikka eriti uhke sõita! Vahepeal oli päris naljakas, kuidas kõik muudkui kontrollisid, kus Pille on? Olemas, nii, läksime! Ilmselt paistsime ikka üsna aukartust äratavad välja (vähemalt alguses :)), sest erinevad tegelased rajalt püüdsid välja uurida, mis eesmärgid on? Mis taktika teil on? jne.
Sõit oli tiimikaaslaste suurepärasest tööst hoolimata minu jaoks üsna raske – see kuumus oli mulle ilmselgelt liig! Mingi hetk võttis pildi silme eest täitsa virvendama, aga õnneks valas Rain mulle õigel hetkel vett pähe ja krae vahele. Vett kallati mullel pähe ikka mitu korda ja kuskil poolel maal hakkas enesetunne paranema. Lõpuks, kui Andre andis märku, et nüüd on minek, hoia minu taha! Kiunusin seal mõttes, et liiga vara, nii pikalt ma ei jõua… Õnneks oli Raino kõrval, kes pidevalt korrutas, et jõuad-jõuad, tubli oled! Pikk sirge peale viadukti ja enne parempööret tuuliku juures tundus küll lõputu, aga kui tuulikut juba nägin, siis teadsin, et nüüd tuleb veel see kurv ilusasti võtta. Käisin ju kurvitamist veel spetsiaalselt eelmisel õhtul harjutamas! Ja siis ongi põhimõtteliselt tehtud!
Seekord siis otsustasin tulemused ära oodata, et läinud kohe dushi alla 🙂 Aga poodiumile ikkagi ei kutsutud, nii et tuleb edasi pingutada 🙂 Suurimad tänud klubikaaslastele, kes mind rajal turvasid ja aitasid, loodetavasti millalgi, võib olla juba järgmisel aastal, olen piisavalt tugev, et ikka õiget sõitu teiega koos teha!
Lastesõidu saak Marleeni ja Pärteli näol