Haanja100 MTB 2016
Ei ole sügist ilma Haanja100‘ta ega Haanja100’t ilma sügiseta. Nii ka see aasta. Kuna üle mitme aasta oli menüüs pakkumisel miilisõit, siis päris paljud oselajaid panid end just sellele distantsile kirja. Ka meie klubist enamus sõitis pikka 159km pikkust miilisõitu. Kuidas selline võistlus üle elada, loe juba meeste muljetest allpool.
Mihkel:
Tulenevalt selle hooaja komandeeringust Lõuna-Eestis otsustasin end proovile panna Haanja100 ülipikal miili sõidul. Suve algusest saigi rõhk pandud pikkadele trennidele ja töö käis selles suunas. Viimasel hetkel läks põnevaks sõiduvahendi valikul, otsustasin seekord väikese hardtail Cuubiku koju puhkama jätta ja Brunzilt korraliku 29’’ FS Scotti laenata.
Üsna rahutu öö järel oli kell 5.30 äratus ja sai Kubija suunas teele minna. Kuna ma rendi ratast proovida ei saanud, siis tegin viimaseid rõhu ja possa korrigeeringuid. Õnneks stardi hetkeks pimedus taandus ja sai rajale minna. Sünniaasta poolest olin vist kõige noorem seltskonnas.
Algus oli hea rahulik. Kuskil 10-15km kandis esimese põllu peal läks juba raskeks ära ja pulss oli ootamatult 176 peale tõusnud ning imesin liidritest maha. Mõttus, Raja, Neemela, Kruuser, Rei, Vytautas 1 ja Vytautas 2 läksid oma teed. Mina sõitsin koos Raagi ja Ellinguga.
Kütioru laskumisel oli tunda, et 2xThunder Burt on kapriisse juhitavusega rehv ja oli tükk tegemist, et mingi pidamine säilitada. Vahepeal oli selgeks saanud, et sadul on natukene liiga kõrgel veel, aga otsustasin boksipeatusega venitada. Viimane oli tagantjärele tark olles “hästi hea mõte”.
Peale Kütioru TP’d mõtlesin, et olen täitsa koomas juba, et näen Laikat raja ääres. Reaalselt oligi tegemist koeraga, kes koos meiega tunnelini vastu pidas. Kuskil 52.km peal saabus päeva esimene reality check, kui mingi rõveda imeva tõusu otsas avastasin ennast mõttelt, et tervelt 100+km on sellist jama veel. Korra panin ka risu, mis ei olnud midagi hullu. Kõige keerulisem oli selle juures kiivrit puuoksa küljest lahti saada.
Esimesel mõrvari laskumisel hakkas juhtuma- Raag läks esimesena ja sai minema, Elling ja tema ratas ei viibinud ühel absoluutkõrgusel enam ning Rei jalutas temast mööda. Tulemusena said Raag ja Rei minema eest.
63km TP’s liigutasin lõpuks sadula allapoole ning elu läks kordades mugavamaks. Ma olin eelnevad tunnid juba ebaloogilise sõiduasendiga sõitnud, siis jalad olid üsna tümad. Kuna õhutemp oli stabiilselt 3-4 kraadi, siis joomine oli üsna teisejärguline tegevus. See viis selleni, et päeva jooksul pidin ka 2 metsapeatust tegema.
Kui 80+km oli sõidetud, siis ma jagasin Ellingule rõõmusõnumit, et pool on tehtud. Paraku sama hull asi ootab veel ees. Miilisõidu 3x lisapaun hakkas närvi ajama, eriti imev rohu peal tõus ühe talu hoovi– sigaraske oli see iga kord.
104.km peal TP’s läks elu põnevamaks kui liitusime kilomeetri sõidu inimestega. Kaasvõistleja küsis, et mitu km mul tehtud on, vastasin, et 104. Suure osa seltskonna pilkudest peegeldus kaastunne, imestus, haletsus kõik samal ajal. Lühikese maa sõitjatest möödumine tõi kaasa natukene põnevust ja seltskonna vaheldust. Kõige rõvedam rajaosa kuldne vimpel kuulub kindlasti Rõuge ja Saunamaa TP vahel olevale heinamaale.
Viimases TP’s oli tavaline motiveeriv RC Cola punkt. Elling va kavalpea jättis selle punkti vahele ja kihutas finiši suunas. Kuna mul oli ainuke eesmärk lõpetada, siis väga ei lasknud end kõigutada sellest. Kuradimägi oli jätkuvalt rõve, aga see ei üllata enam kedagi.
Peale 159km imevat heinamaad, kruusa ja metsaradu hakkasin finišit nägema. Kellal oli 9 tundi ja mõned minutid peale. Ilmselgelt olin õnnelik, et see läbi sai. 9.koht ei ole midagi erilist, aga ikkagi, lõpetamine kirjas. Finišis vahetasin paar mõtet inimestega, arvatavasti tekst oli hästi segane ja mittemidagi tähendav. Eks selline katsumus hakkab ka ajudele.
Sõit oli muidugi raske, aga õnneks suutsin haamrit vältida, et mis oleks kindlasti vürtsitanud seda üritust. Strava suffer score 386 näitab nii mõndagi. Lähima 5a jooksul kindlasti miilisõidule tagasi ei lähe, peab veel vähe trenni tegema, et kiiremini sõita ja ära kannatada see. Järgmine päev oli korralik vegetatiivne seisund veel ja raskusi oli kõndimisega. Tänud veelkord Brunole ratta laenamise eest!
Raino:
H100-le mineku otsustamine jäi sel aastal hilja peale. Ja kui tahtmine lõpuks kindel oli, siis polnud enam lootustki stardipaiga kõrvale magamiskohta saada. Õnneks Võru kesklinnas Georgi hotellis siiski veel tuba mulle leidus. Nimi sai kirja pikemale sõiduversioonile.
Seekord sai ka põhjalikumalt valmistutud – neljapäeval ja reedel topelt söödud, saltstick võetud. Ja kett korralikult õlitatud. Ilmateadet jälgisin terve nädala. Kui oleks ettenähtav olnud 2015. aastaga sarnane rajaseis, siis oli plaan m pealt km peale registreeruda. Reedel päeval lubas Georgi rahvas, et hommikusöögi saab laupäeval klientide palvel lausa tund aega varem – juba kell 7. Õnneks olid vist miiliratturid veelgi oma soove selgitanud ja kohapeal selgus, et pudru tehakse siiski juba 5:30 valmis.
Poole seitsme aja käis stardipaigas juba mõnus melu. Meie omadest tundus Mihkel minevat punktikohta püüdma ja tuntud vastupidavusekstremist Janek M oli vaid natuke tagasihoidlikuma näoilmega. Ise sain vähemalt stardieelse pildi kõvade tegijate sildi all.
Ivari poolt stardieelsed soovid ja siis kuulsa laulu saatel teele. Umbes kahekümnene kuum grupp küttis kohe minema, ise jäin järgmiste gruppide vahele. Plaan oli pulss pidada 140-150 ja 10 tunniga finišikaare alla jõuda. Teine eesmärk sai ka lõpuks täidetud.
Rada seekord siis kuiv ja pigem kiire. Aga rohked tõusumeetrid võtsid siiski hoogu maha. Teisel tunnil sai pikemalt ühe leedukaga koos sõidetud. Olin talle ka Munamäel giidiks, isegi mäe kõrgust teadsin. Ja juba järgmisel hetkel hakkasin kahtlema, et kas see meeles olnud number oli Munamäe või Teletorni kõrgus…
Edasi ilmus taas vaatevälja Janeki selg. See tegi meele heaks ja panin kütet vähe juurde. Sõitsimegi koos vist pea 80 km. Minul palju vedada ei õnnestunud, Janek sõitis nagu kiirushoidjaga ees ja mina järgnesin. Sõidu ajal arvutasin ikka kohe päris palju – kas saab 10 tunnise eesmärgi täidetud. Vahepeal tundus, et napilt saab ja siis jälle vastupidi. Mingil hetkel oli arvutamine võtnud kogu protsessoriressursi ja panin rajalt otse, vaatamata kõigile noolte ja ristidega siltidele. Õnneks Janek oli seekord tagapool ja tõstis kisa. Mitmel laskumisel oleksin üksi minnes palju varem piduritest haaranud, nüüd näidati trajektoor ja kiirus ette. Pidi vaid arvestama, et ees läheb kahe vedruga ratas.
26 km enne lõppu, Saunamaa TP-s oli Janek kindel, et 10 tundi pole reaalne ja pigem peaks vähe rohkem tankima. Mulle tundus, et on veel reaalne ja läksin üksi. Viimases TP-s võtsin arbuusitüki ja koolaklaasi pigem traditsiooni pärast ja hoidsin aga peal. Ülekuumenemise märke polnud, krambid ei paistnud, tuju aina paranes. Lõpus oleks tahtnud kellegagi finišit teha, aga olin päris üksi. Kümne tunni täitumiseni oli veel 7 minutit. Tegus laupäev! Ja terve pühapäeva oli kogu aeg söögiisu😊
Tänud Janekile seltskonna ja koolituse eest. Ja vabandust kui ma ikka natuke käisin peale, et keerame siit paremale. Ja tänud Ivarile, tee veel!
Kümnel korral lõpuni veerenute medal pandi ka kaela. 2005. esimest korda Kubija nurga tagant välja keerates oli pisar silmanurgas. Sama oli ka 2010 esimest miilisõitu lõpetades. Seekord pigem selline ‘taas tehtud’ tunne.
100 miili
1.Tarmo Mõttus
…
9. Mihkel Laine
…
18. Raino Einroos
…
20. Janek Maidla
100km
1.Mihhail Utkin
…
129. Raul Talumaa
…
DNF. Bruno Tamm
PILDID (Iveta Druva)