CC Rota Mobilis

Ratturid on harjunud sellega, et mõnikord ei ole väga hea ilm, aga peab ikka võistlema minema. 2017. aasta 29.aprill viis selle s**a ilma lati täiesti uuele tasemele. Ilmateadet oskavad kõik lugeda või kuulata, aga pigem levis suhtumine, et selline ilm ei ole võimalik ju ja tehti pahaaimamatult plaanid ikka võistlema minna. Järgnevalt järjejutud ekspeditsioonist Kolgaküla metsades.

Bruno:

2017 hooaja avapauk sai antud Kuusalus. Eelmistel päevadel vaadatud ilmaprognoosid lubasid päris huvitavat ilma! Kui tavaliselt ilmateade eksib, siis seekord mitte. 0 kraadi, lörts, kõva tuul. Ühesõnaga ideaalne ilm „paksema pekikihiga meestele“ ja otse loomulikult „paksema rattaga“ liikujatele 🙂 ! Kui Andre oli eelmisel päeval kõhkleval seisukohal mis teha, siis mul oli kindel plaan tulla ja Fati eelis ära kasutada!

Hommikul kodust lahkudes tundus, et sellist „burgaad“ küll ei tule. Aga võta näpust, Kuusalu juures hakkas juba „tibutama“. Sooja tegin koos Lassega, kes kiitis mind põlvpükste kandmise eest! Paraku teisi pükse kaasas polnud.

Start – taganttuul, mõnus. See mõnu lõppes kiiresti, kui „kruusakal“ saime kohe 80% kehast märjaks. Tundus, et väga hullemaks minna ei saa… aga läks!

Mul hoidis „motti üleval“ sellised vesisemad-pehmemad lõigud, kus ma sain teisi häirimata oma 4,8 rehvi eelise maksma panna. Sisuliselt polnud eriti vahet, mis maastikul liikusime, kiirus oli minul enam-vähem sama. Alguses liikusin koos oma meestega – Janek M, Janek L, Mihkel. Eelmisest hooajast järeldatuna, olin ilmselgelt vales seltskonnas!

Kui paistma hakkas Veiko Viira oma ülimoodsa-ülikerge fatiga, siis hakkasin kartma, et varsti jookseb mootor kotti! Tundub, et väline õhutemperatuur, suutis mu mootorit piisavalt jahutada ja kevadlaagri „purakas“ aitas mul liikuda päris heal kiirusel. Kui ca poole distantsi peal loeti kohti 82, 83 tundus, et täna võib siit midagi ilusat tulla. Loomulikult oli mul külm aga kuidagi sain hakkama.

Veiko ei olnud veel alla andnud! Kui metsa sees tuli see koht, kus olid laudteed ja mudamülkad, siis sõidan mina seal uhkes üksinduses, kui kuulen järsku vasakult poolt okste raginat. Mis värk on? Veiko paneb täie hooga mööda! Kohe näha vana rebane, tunneb rada! Hüppasin tuulde. Kruusal asus veduriks Arvi Romandi, kelle tempo, minu imestuseks Veikol üle jõu käis. Pärast selgus, et fati-Veiko oli oma tagumise piduriketta kõveraks sõitnud. See pidurdas tema hoogu ja nii ta jäi.

Mulle aga hakkas eespoolt paistma kellegi CC Rota Mobilise taoline rattur. „Mida mehi, Mihkel!“ Vend oli täiesti külmunud ja suutis „kalanäoga“, vaid mühata: „oled elusõitu tegemas w?“ Tõusudel jäin maha ja sirgetel imesin järgi, nagu alati. Lõpuni ca 2km, informeerisin meeskonnakaaslast fati-lõigust, kus läheb tal vist raskeks! Nii oli, mina aga nautisin seda täiel rindel, sirge seljaga, jalastumata lõputõusust ülesse ja võidukalt finišisse. Protokolli läks, läbi aegade, minu parim koht Estonian Cupil. Juba üksi sellepärast mul eriti külm ei olnud 🙂 !

Järgmise päeva Uniküla Xtreme, koguajaga 5h49min oli selle ürituse kõrval suht kerge katsumus!

Max speed: 43,7 km/h

Max temp: 0 C

Min temp: -3 C

 

Mihkel:

Esiteks, mis on vahepeal juhtunud peal viimast blogi siin lehel? Käisin jõusaalis, ostsin maanteka ja viimasega käisin soojemas kliimas sõitmas. Kõik see on ka videosse üles võetud. Selle pealt oli ka kerge ärevus ennem võistlust, et äkki suudan nüüd kiiremini sõita.

Hommikul Pärnus aknast ilma vaadates oli pilt halb: 4 kraadi sooja, kerge vihm ja keskmisest tugevam tuul. Mida suuremad põhjalaiuse kraadid gloobusel ette kerisid, seda enam oleks tahtnud tagasi Pärnusse suvitama minna. Kolgaküla rahvamaja põllul oli mõnus kraadike sooja ja sadas lörtsi horisontaalis. Tuule kiirusest andis aimu autoukse avamine, väga palju puudu ei jäänud, et orkaan oleks ukse kuhugile kapoti peale ära painutanud. Selle pealt lootsin, et äkki on regamisega valesti läinud ja mind sõitma ei lasta, „kahjuks“ aga sain probleemideta oma numbri kätte ja parkisin ratta auto najale. Seejärel üks korraldaja soovitas auto mujale parkida ja nii ma ka tegin. 400m eemal hakkasin mõtlema, et mul oli ratas ka ju kuskil…õnneks (või kahjuks) ei sõitnud autoga üle sellest.

Sooja väga ei teinud ilmselgelt ja paigutasin oma velo esimesse stardikoridori ära, kus oli minu masti mehed Jõeäär, Tarvis ja muud. Esimese kruusa tee peal olid silmad muda täis ja väga midagi näha ei olnud. Selline külm äkiline start oli ka šokk kerele ning andsin kohti kõvasti ära.

Sõit kulges väga segaselt ja klassikalisi punte ei tekkinud väga, pidevalt seltskond vahetus. Singlisel segmendil sain lõpuks Karlast ka mööda ja proovisin Greetele mitte ette jääda. Oli selge, et jalad midagi väga suurepärast ei olnud. Juba laager näitas, et Ziil on päris ärevas vormis see aasta ja tema kaugenev selg kinnitas seda.

Mingi suht äkilise tõusu peal kõnnin ja kuulen Maidla häält tagant. Viimasel hetkel nägin, et tema ikka sõidab ja viskasin kiiresti ratta ühele poole võssa ja ise hüppasin teisele poole teed eest ära. Garmini peal oli mingi 38.km kui sain aru, et päris külm on ja siit täna midagi ei tule. Hakkasin meetreid finišini lugema ja lasin konkurentidelt vasakult ja paremalt mööda minna, sest kiiresti sõitmine oli külmem kui rahulikult kulgemine 🙂

Tegin juba kindla plaani, et sõidan selle rõveda sõidu lõpuni, lennupilteid Itaaliasse ja lähen tasuta traktoristiks Agriturismo il Poggiosse. Siin kliimas ei ole võimalik elada.

Mingi aeg peale mitmeid eksistentsiaalseid küsimusi enda peas, muljus Brunn oma fattiga raju kohina mu selja taha, ilmselgelt oli selle ratta rada sel päeval, aga eks mees peab ka ikka sõitma ise. Olukord hakkas päris nilbeks minema- sõrmed olid täiesti külmunud ning viimase geeli sõin põhimõtteliselt koos pakendiga ära. Käiguvahetus ka alati ei õnnestunud, mõnikord oli vaja käike jalaga või peaga vahetada.

Viimase põllu peal enne lõputõusu Brunn sõitis 10 meetriga minu eest 20 meetri võrra eest ära ja jäin tagalat kindlustama. Tõusul oli märkimisväärne lumekiht peal ja sõita väga ei saanud. Driftimine oli sama võimas nagu sellel nagal seal Prooviabielu saates. Mööda läks Adusoo, kes kommenteeris ka väga ausate sõnadega kogu seda hetke.

Siis hakkan autos riideid vahetama, nii kui kindad käest ära sain, tabas sõrmi selline agoonia, et korra mõtlesin et nüüd on kõik ka. Suust tuli kõikvõimalike helisid vahemikus 16-20000Hz. Lõpuks sain kuivad riided selga ja hakkasin liikuma. Ilmselgelt suverehvid seal parklas ei toiminud  ja läks tükk aega välja ukerdamiseks. Vahepeal kukkus ka finiši kaar pikali korra. Tänud ka Jõeäärele ja veel paarile, kes aitasid autot lükata. Olerexi tanklas oli haigetest ratturitest eeskujulik järts tekkinud kohviaparaadi taha.

Max kiirus oli 43,2km/h.

Kas ma kahetsen tagantjärele võistlema minekut? Ei.

Kas need, kes koju mandrossima jäid tegid õigesti? Jah

Kas oleks pidanud poole pealt maha tulema? Võimalik

Kas ma läheksin uuesti sellise eelinfo põhjal võistlema? Ei

Kas ma olen nüüd parem rattur, kui laupäeva hommikul? Pigem mitte

Kas ma tõestasin endale, et ma ei ole loobuja? Jah

#WengerOut

 

Ahto:

Hooaja esimene pikem sõit. Raja ja sõidu pärast keegi ei mandrossinud. Pigem vaatasid kõik tarkade nägudega erinevaid ilmaennustusi. “Ahhh nii hulluks ikka ei lähe” oli minu lootus viimase hetkeni. Ennustused on ennegi maad ja ilmad kokku lubanud…

Enne starti autos istudes mõtlesin, et ennegi on igast hulluseid tehtud a’la eelmise aasta “-18°C Winterbike” ja “Muda-Sopa Rakvere Maraton”. Ka eelnevatest aastatest on igast segaseid sõite sisse visanud. Igaks juhuks valisin veidi tummisema riietuse ja soojenduskreemi peale isegi ei mõelnud mis oli SUUR viga.

Stardikoridori jõudsin umbes täpselt 8min enne vilet. Ilmselgelt oli see liiga vara. Hambaid lõgistades settis samas neljandas grupis end sisse ka Talukas. Rõõmus nägu ees nagu oleks tavaline argipäevastart. Riietusega polnud ta väga vaeva näinud. Tundus, et Raul pani need asjad selga-jalga mis kodus ukse peal näppu jäid? Ajas veidi kõhedaks. Stardikoridoris ringi vaadates nägin mitmetel prille ees. Nagu päriselt?

START! Suht rahulik, märg, veidi külm, aga muidu ok. Umbes 1km prst kui asfaltilt põlluteele keerasime, hakkas peale. 5min pärast olid talvekindad läbimärjad ja talvesaapad jalas lirtsusid. Poriloikudest ja igast küljest lendas kõikehõlmav märg ollus mis tungis riietest läbi. Siin mõtlesin faaak, miks ma soojenduskreemi ei pannud. Plaan oli järgmine, et pulssi alla 160 ei lase, siis ehk hoiab lõpuni sooja sees. Prillidega mehi enam ei näinud. Seal oleks vaja olnud krossimeeste prille millel mitu kihti eemaldatavaid kilesid ees nagu F1-s.

Kui u.20min oli sõidetud tuli Kauk selg ees vastu “Elavad Surnud” seriaalist pärit näoga. Läheb-läheb sõnapaar teda ei erutanud ja rohkem ei hakkanud mokalaata korraldama. Ega mul omal parem nägu ees polnud. Olukord kiskus juba selliseks, et ei saanud enam aru, kes on kes ja kes ma ise olen? Tekkis tunne nagu kõigile oleks antud üks ja see sama halli värvi liiva-muda-sopa vorm selga. Kui keegi häält tegi, siis fikseerisid ära kellega tegu.

Enne suusaradadele jõudmist uhas mööda Venuse Kardo Kõiv (tglt RedBike, aga minu jaoks ikkagi Venus Club). Kardo on kevadlaagriga norm jalad alla saanud. Vaatasin ja kadestasin neid, kes niisama tugevad või laagerdamas käinud. Samal ajal vajusin ise pundist punti ning kellegi saba peal ära ei imenud. Kord nagu olid jalad ja siis jälle ei olnud ka. Kui suusaradadele jõudsime, olin suht koomas ja õudusega mõtlesin eesolevate tõusude peale. Õnneks tegid mäed hoopis tunde paremaks ja eesolevatest singlitest mõtlesin nagu helesinisest laguunist. Singlitele jõudes see enam nii helesinine ei olnud pigem hakkas valgeks talveunenäoks kiskuma. Nüüd hakkas vihma ja lörtsi kõrvale lund sadama. Mis veel? Korraks nagu tundus, et isegi müristas, aga selle panin ruttu luulude lahtrisse.

Nendel ägedatel singlitel sõideti väga erineva kiirusega. Sattusin seltskonda kust miski hetk enam mööda ei saanud ja pulss langes 145 peale. Hakkas külm. Märg oli ka. Väga märg. Veel märjem ei saanudki enam olla. Kõik riided tilkusid ja jalad jätkuvalt lirtsusid. Proovisin juua, aga näppe ei tundnud, et pudelit pigistada. Proovisin pudelist midagi välja imeda, aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Edasi tankisin end geelidega mis polnud üldse paha valik.

Kui sõidetud oli miskised kaks tundi tuli liiv ja muda suus tõdeda, et see on esimest korda kus ilmateade pani nii ekstreemse ennustuega 100% täppi. Asja ilmestab hästi üks pikem liivane tõus. Niisamagi tugev tuul tõmbas seal vahepeal tuurid nii ülesse nagu oleksime olnud paberist mehikesed. Hea, et tuul meid puu otsa ei lükanud.

Kui rajal ikka vahetatakse paar sõna, kasvõi neid neljatähelisi, siis seekord nohiseti omaette. Kellelgi ei olnud suurt jututuju kuni hetkeni kus sain noomida, et miks me oma blogi pole nii kaua uuendanud? Mida hekki? Sellises kohas ja selline küsimus? Tänud mees, aga see tõi elu sisse tagasi. Tõdesime, et sellest sõidust peaks paar rida blogisse ikka saama!

Finish! Kedagi ei ole? Kus kõik on? Tglt täitsa savi. Kus on mu auto ja kuidas sooja saaks? Autosse istudes sain alles aru mis seis on. Kindaid käest ära ei saanud kuna näpud olid rõvedalt paistes. Püksid võtsin ära ja oli tunne nagu neid poleks jalas olnudki. Jalad olid porist mustad. Tagiga oli sama keiss. Vappevärinates röökisin kuna soe õhk tegi räigelt haiget. Õnneks olin üksi ja keegi ei pidanud seda jama pealt kuulama ja nägema.

Selle aasta KÕIK ekstreemsused said ühekorraga tehtud. Vabatahtlikult enam sellist asja läbi teha ei tahaks! Samas “never say never” 🙂

Mõned Garmini andmed ka: max kiirus 42,4 & avg temp -1,3

 

Anti:

Otsustasime Andre ja saatenaiskonnaga Kolgakülas osaleda. Et me asja piisavalt tõsiselt ei suhtunud, näitab vastus minu küsimusele kui poisile numbrit veloclubersis küsisin. Vastus tuli lühike: “Tegelt?”

Minu jaoks otsustas sõidu nagu ilmselt enamuse teistegi vale kindavalik. Meeletu tuule, lume ja lörtsisaju kestel sõitsin üle poole distantsist läbikülmunud näppudega, tehes kümneid peatusi ja katseid neid soojendada, mille tulemus oli nii ja naa. Peale lagunenud finisiala ja lippude, aedade ületamist võttis ümberriietumine aega ca 45 min, käed ei võtnud kuidagi elujõudu sisse. Sellesarnast kogemust ei ole varem olnud ja loodetavasti ei tule ka. Seekord ei omanud tulemus mingit tähtsust, ainult sellise katsumuse läbimine oli eesmärk. Mingil hetkel tekkis tunne, et see ei saa kunagi läbi. Põrgukülm oli ja seda lõpupoole ülekere.

 

Finisijoonel oli tükk tegemist arusaamisega, mis-kus-miks siin toimumas on??? Sama lugu oli junior Andre sooritusega, temale soovitasin Salomoni slaalomkindaid, kuid tal külmusid jalad.  Õppetunniks võiks lugeda mõtet, et vahest peaks ka trenni tegema väga hullu ilmaga, et riietudes kogemust oleks  vms 🙂
Au ja tervist kõigile läbinutele, kaasaelajatele ja korraldajatele, loobujatele samuti!!!

Keegi oleks võinud rajal selliseid asju müüa, väga kallilt:

Andre:

Vaatasin ilmaprognoosi.

Meenus Transpyri viimane etapp ja lubadus iseendale, mitte kunagi enam sellist asja uuesti kogeda.

Nii ka jäi.

 

TULEMUSED:

1.Gert Jõeäär

…

45. Janek Maidla

…

48. Janek Leer

…

71. Bruno Tamm (Fatbaigi olematu arvestuse võitja)

…

73. Mihkel Laine

…

113. Raino Einroos

…

176. Ahto Kruusmann

…

236. Ergo Jair

…

292. Anti Kauk

…

DNF. Taikki Tilleman

DNF. Lasse Nõlvik

DNF. Raul Talumaa

FOTOD (Agnes Pajur, suurem osa blogi pilte on ka pärit sealt)