Hawaii Express Estonian Cup Rentland Kuusalu Rattamaraton

Estonian Cupi 16. hooaeg lükati käima Kolgaküla rahvamaja hoovil, kus tervitas suurepärane ilm ja luureandmete põhjal lubav rada. See hooaeg on CC Rota Mobilis võtnud sarja suurema luubi alla ja enamus klubi liikmeid oli stardis. Kuna lubati tõsiselt head rada, siis võis optimistlikult starti asuda.

Lisaks käisid tugevamad järgmine päev KoMo korraldataval Kaerepere krossil.

Blogis kasutatud Siim Saksingu ja EC ametliku kanali fotosid.

Andre:

Kuna ettevalmistus on see aasta tulenevalt juunikuusest Püreneede projektist veidi teistsugune, olid enne Kuusalu starti õhus mitmed küsimused.

Vastused tulid hiljem, aga enne tuli ratas teise koridori joonele lükata. Klubi uusim täiendus Lasse võttis mind hommikul peale ja vaikselt hakkas „Elioni tunne“ sisse pugema. Mandrossmeeter võbeles juba seal skaala viimase kolmandiku keskel (loe kollase ja punase äärealadel) ja hirmus tahtmine oli juba pinge vabastada ja rajale paiskuda.

Kui vile käis oli kohe selline tunne, et krt küll nüüd paneks. Aga hoopis läks kohe suht raskeks (ilmselt saab osa ajada olematu soojenduse süüks). Esimene kruusapaun oli mulle paras kannatus. Savisikk näitas oma klassikalisi tikupõletamise kiirendusi, ega ta pole vist aru saanud, et tikutoos ajaga suuremaks pole läinud ja väävlisegu on ka ilmselt lahjemaks jäänud.

andre3_kuusalu16

Nagu Kolgaküla tõusudele sain tundsin, et minekut on. Eest paistsid Kruseman ja Mõttus. Kui nemad käes, sai nendega koos päris pikalt sõita. Punt taga oli umbes 10 nägu. Mina keeldusin ees sõitmast, sest rajamärgistusest ma aru ei saanud ja jube mõnus oli kusagilt singli otsast mööda panna ja siis ringi keerata, et esimese possa asemel 14-koha peal pundis tehnilisemaid elemente proovima minna.

Mõneski mõttes otsustavaks sai raja keskel olnud suur laudteega mudaauk. Kuna teadsin, et see sõidetav pole, oli plaan kohe olemas. Läksin sinna peale oma pundi esimesena (kohad siis umbes 30 juures), lülitasin sisse cyclocross mode ja tegin oma elu paremuselt teise ratas seljas 200m. Peale pasaauku olime 4-kesi. Palm, Rebane (võis olla ka Pallo) ja Mõttus.

andre_kuusalu16

Palm on ikka kaval viilija mees ja tööd väga teha ei taha. Vaatamata sellele keerasime korralikult peale ja ees paistis juba uus punt. Neemela, Karu, Kattai, Schumann jne. Tunne oli hea, vedasin neile meie pundi järgi. Viimased Valgejõe oru tõusud jätsid paljud maha. Kattai oli ilmselt tulnud peale 11-28 kassetiga, sest tõus ei olnud tema leib – hullem kui Lasse Siurana mägedes – 15 pööret minutis. Trügisin peale seda kohe pundi ette.

Ootasin, et millal raskeks läheb. Aga ei läinud. Kolgaküla suusatõusudel oli tunne veel nii hea, et saime taas neljakesi suuemast pundist minema. Karu, Kattai, Stalberg ja mina. Siis algas see tõsisem Karujaht Kolgakülas. Finishis tõmbas noor Stalberg koti põhe, teistest sain jagu.

andre2_kuusalu16

Peale joone ületust säras finišis Mihkel ja küsis, kus ma nii kaua olin? Mõtlesin juba, et mis mõttes… aga siis selgus, et .. sellest räägib ta ise.

Epiloog

Peale finišit oli plaan umbes tunnike peale kerida. Et sõidan kodu poole ja Lasse tuleb võtab mu peale. Kui Lasse finišisse jõudis algas sündmusteahel mis päädis planeeritust veidi testsuguse päevaga.

Sõber oli finišis suht koomas, seletasin talle, et hakkan kodu poole minema, et tulgu järgi. Siis tegin saatusliku vea planeeritava kodusõidu raja osas – ajasin kaks Loksa tee risti sassi. Pidin ütlema, et lähen Kolga ristist paremale, aga ilmselt ütlesin Kotka rist. Telefoni unustasin ka autosse ja „the stage was set for a cataclysmic shift in the course of history“.

Jooki oli kaasa 1 väike pudel, õnneks oli ka 1 batoon. Hakkasin rõõmsalt kodu poole kerima. Tuul oli konstantselt vastu. Kett oli kuiv nagu musta värvi auto kapott kolmekümnekraadises suveleitsakus. Peale 1 h sõitu hakkasin aeg ajalt tagasi vaatama, et kus mees on. Kuusallu jõudes tekkisid tõsisemad kahtlused ja Jõeläehtmes olin juba kindel, et täna autoga koju ei saa. Ökonoomitasin ennast kuidagi edasi. Maardus nägin juba Juri Gagarineid ja Laikasid. 4h 40 min ehk 112km (koos võistlusega) hiljem maandusin Raino juures saunas (koju ma ka ei saanud, sest võtmeid polnud ja pere oli ära).

Lasse oli mind mööda Eestit taga otsinud, ikka suht alguses taibanud, et jutt käib Kolga ristist, aga ilmselt keeras ta 200m enne nägemisulatusse jõudmist Kuusalus ringi, kuna “ma ei saanud ju nii kaugele juba jõuda” ja sõitis tagasi, võttis 3 x kütust juurde, sõitis 2 x praamiga ja helistas telefoni kuulimiidi täis.

Tra elu on ikka seiklus, või nagu mu poiss pärast ütles: „Selline see rattamehe elu juba on.“

Tarmo:

Ja jõudiski kätte selleaastane esimene HEEC etapp. Umbes kella 11.00 paiku Kolga rahvamaja juurde kohale jõudes ootas meid ees ratasõiduks igati sobiv ilm. Tegin veidi sooja, sõtsin läbi viimase km ning tõdesin et see saab ikka väga raske olema.

15 min ennem starti läksin stardikoridori, kus ootasid ees juba Mihkel ja Andre kes mulle käskival kõneviisil andis teada, et varrukad tuleb kohe ära võtta (mida ka koheselt tegin ja osutus väga õigeks otsuseks).

tarmo_kuusalu16

Start antud ja üritan Andrel sabapeal olla, mis ka esimesel põlluosal õnnestus, aga kui läks asfaldiks ja kruusaks kadus ta mul eest ära. Punnisin täiega edasi umbes 2-3 km, siis tõmbas mu täitsa kinni ära ja lasin jala sirgu kuni hetkeni, mil läks mööda klubikaaslane Janek Maidla, see äratas mu uuesti ülesse.

Edasist mäletan vähe, igatahes oli korralik kihutamine kuni suusaradadeni, selleks hetkeks olin ennast ka uuesti käima saanud. Teades, et varsti tulevad singlid, sättisin ennast õigel hetkel grupi etteotsa ja sain singlitele ühena esimestest peale. Kuid tuli tõdeda, et päris esimesena oleks ikka palju parem olnud sõita, niipalju kui möödumisvõimalusi oli, üritasin need kõik ka ära kasutada.

tarmo2_kuusalu16

Mingi hetk märkasin juurikatel põrkavat Toomas “Kõvakahvel“ Ellingut (kellele silmnähtavalt see raja osa kuidagi ei sobinud) ning ennem Nõmmeveskit olevale mudaugule lähenesin juba grupi esimesena. Sõitsin sealt täie litakaga läbi ning seljataha vaadates olin jäänud täitsa üksi.

Nõmmeveskile järgneva singliosa sain üksinda nautida ning pärast veel ühte pikemat mudalõiku asfaldile jõudes nägin, et lähenevad kaks ratturit kelleks osutusid Madis Sildvee ja Tõnis Nõgel, kuna ees ootasid päris pikad metsasihid, siis otsustasin mitte väga punnida ja nad järgi ära oodata, kolmekesi koos tööd tehes liikusime päris heas tempos edasi.

Pärast Valgejõe ületust mäest ülesse rühkides oleksime ka meie peaaegu otse pannud (see koht vist oligi see kurjajuur) kuid õnneks eelnevalt raja läbisõitnuna sain meid õigesti paremale singlile suunata. Umbes 5km ennem lõppu tunnen, et tagumine osa kahtalselt vetrub ja ujub. Uurin taga sõitja käest, et kuidas mu rehv tundub, vastuseks tuleb, et ega ta nüüd väga täis enam ei ole. Umbes 3,5km ennem lõppu olin sunnitud ikkagi seisma jääma ja oma kaaslased minem laskma, balloonitäis õhku sisse ja edasi, selle aja jooksul läksid minust mööda Indrek Epner, Jaanus Adusoo ja veel üks noorsportlane.

tarmo3_kuusalu16

Adusooga me põhimõtteliselt koos lõpuni tulimegi, ühe korra tuli veelkord kasuks raja eelnev läbimine, kui Adusoo keeras veelkord Hansgroe kilomeetrit läbima, suutsin ta viimasel hetkel tagasi kutsuda. Viimane km oli ainult üks kannatamine, aga lõppu ma jõudsin. Seal, aga vajus mu lõug põlvini, kui nägin finišis mehi kellest olin poolel maal juba möödnud (ühest mehest isegi kaks korda), kuid kiiresti saime selgeks, et kuskilt oldi valesti pandud.

Kokkuvõtvalt, rajamärgistus jättis soovida, aga rada ise parim EC rada mida olen sõitnud.

Mihkel:

Teises stardikoridoris olid ikka samad näod, kes iga aasta seal figureerivad- mitte midagi pole muutunud. Nii ma paigutasin tagasihoidlikult ka enda lubivalged jalad lõunalaagris pruunistunud jalgade kõrvale ära.

Raja alguse kiire osa oli mõnusalt rõve nagu ikka, kuskil metsas, kus igas mõõdus kuuseoksad vahvalt nägu paitasid kiirusel 40kmh, jäin maha. Õnneks päästis olukorra Lasse, kes vaikselt eesolevasse seltskonda tagasi kühveldas.

mihkel2_kuusalu16

Suusaraja tõusud kuidagi kannatasin ära ja enne suurt singlit õnnestus kogemata Aivar Ridamäe järel pundi teiseks end paigutada. Aivar sõitis üsna hästi singlit, aga see ei tähendanud, et ma kiiremini tahtnuks veel sõita ja läksin vedama. Saime kätte Pajuri ja hiljem mõned noored veel.

Kui tee laiaks läks, ühinesid tagant meiega Reiska, Sala ja muud pedaalitallajad. Rada pakkus variante parajalt märjaks saada. Seal kus laudteed olid, sain üllataval kombel mitusada meetrit vahemaad, aga järgneval asfaldil lihtsalt polnud selle vahega midagi teha.

mihkel_kuusalu16

Ja siis tuli suurepärane rajalahknemise koht, kus keerasime küll paremale, aga tundus, et mitte piisavalt palju. Enda viga taipasime, kui öeldi, et kaks tükki on eest ära ja andke nüüd kuuma! Peale mitmeid keerdkäike ja kirjavahetusi märgiti mulle ka mingi müstiline koht protokolli ära.

Aprillikuus ma pole kunagi nii head sõitu teinud ja see süstib natukene enesekindlust edasiseks hooajaks. Kull pani muidugi rämeda litri ja näitas kuidas asjad tegelikult käivad, like.

Taikki:

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama faktist, et kevadlaager lõunamaa mägedes jäi sellel aastal ära kuid vastulöögina on hea tõdeda, et välihooaeg rattaga algas juba 31.01. Pole kunagi nii vara alustanud, aga klubis tekkinud konkurents sundis 🙂

Seda, mis rada on Kuusallu joonistatud, teadsin avatud raja sõidust ning see rada oli hea, väga hea. Parim EC, mida ma alates 2004a sõitnud olen. Minu jaoks pole heinamaa MTB, üks osa MTB-st jahh, aga mitte nii, et pool mingist rajast on ehitatud heinamaale ja siis väita, et tegemist on tõelise MTB-ga. Ei ole nii. Kuusalu poolt pakutud suhkrutükid aga olid nii MTB kui üks Eesti sarimaraton olla saab.

taikki3_kuusalu16

Õnneks oli ilm võistluspäeval keeruline, üheltpoolt päike, aga samas külm tuul. Terve soojenduse aeg ei pidanud tühja-tähja peale mõtteid raiskama vaid vasakpoolne ajupoolkera tegeles raalimisega, mida selga jätta, mida mitte. Aga ära ta raalis, riietus sai optimaalne, ei olnud külm ega soe, väga hea oli.

Mulle esimesed kilomeetrid meeldisid, sai korralikult soojaks loksuda, samas tekkisid ka mingid pundid. Esimese tõsisema pudelikaela tekkimise ohtu teadsin, väike jõeületus peale asfaldilt maha keeramist. Saime sinna, koos hea sõbra, klubikaaslase ja sparringupartneri Kaidoga hästi peale ja sealt ka minema. Suusaradadele jõudsime oluliselt väiksema tegelaste kogusega.

taikki2_kuusalu16

Esimesed mäed olid ok, sain enam-vähem kenasti üles. Kaido jäi natuke tahapoole, aga kui jõudsime singlitele, jäi mulle paar aeglasemat tegelast ette, seega jõudis lõvikari järgi. Lisaks Kaidole paistis sealt ka Andres Maarits ja veel mõned lihamaiad lõvid. Korraks, kui oli jälle laiem metsatee, rakendasin paar watti rohkem, koostöös pedaalidega, tagarattasse ning sain eest ära, Kaido ja Andres ka.

Jupphaaval korjasime veel mõned nahad, mudamülkas aga ikaldusin. Õnneks sõber ootas järgnenud asfaldi lõigul mind järgi. Umbes 7km enne lõppu, väheke laiemal metsateel, oli meil 5-7 meheline grupetto, kui üks mees arvas, et on õige aeg ventiil lahti keerata ning hoog üles võtta. Istusime sappa, ma ei mäletagi, kuna mu kõvaketas ei salvesta väga palju, mis temast sai, kas jäi ettepoole või kukkus ära. Aga igatahes sikutati hoolsalt, esimesel ringil olnud vahefiniši tõusu teistkordselt võttes oli esimest korda tõsiselt raske.

Hr Kramp ka hoiatas, et on kohe-kohe kohal. Õnneks tal buss hilines, ei jõudnuki õigeks-ajaks. Selleks hetkeks olime jäänud vist 4, Andres oli rongijuht. Ta automaatjuhtimisel tahtis veelkord Hansgrohele minna, aga soovitasin tal seda mitte teha ning otse, ehk mööda rada minna. Teadsin seda, et rada läheb otse, avatud raja sõidust.

taikki_kuusalu16

Viimase, heinamaa tõusu sain sõites üles, aga olin piisavalt süsi, et Andrese kiirendusele vastata ei jõudnud. Nii ma koos klubikaaslasega finiši ületasin. Veelkord – väga äge rada. Natuke võiks järgmine aasta vinti isegi peale keerata, teemat seal metsas on.

Kaerepere KOMO

Peale eelmise päeva Kuusalu EC etapp, otsustasin õhtul, et lähen ikkagi teen KOMO sarjaga ka algust. Pesin veel õhtul hilja suurema sodi rattalt maha.

Hommikul ketti õlitades tahtis päike selga ära põletada. Tõsiselt soe ilm üle hulga aja tegi olemise heamaks (hea keelekasutus-toim.). Ootasin eelmise aasta sõitu arvestades korralikku mäsu. Tegelikult oli osalejaid pigem vähe. Samas võttis registreerimine nii palju aega, et start lükati ca 40 min hiljemaks.

Kuna sõit oli planeeritud 12km ringile, otsustasime koos Tarmo ja Krusaga, et teeme ühe ringi soojenduseks. Lõpus natuke isegi kartsime, et kas jõuab õigeks ajaks tagasi, aga oh õnne, pidime veel ootama. Kell 12 algama pidanud sõit, algas mõni minut enne 13.00. Samas ei häirinud see põrmugi, ikka juhtub.

Sõit ja rada ise olid täitsa mõnusad, alguses rabistamise ja puntide tekkimise järel, jäime viikesi tinistama. Kaks meest said eest ära. Istusin pesas 5ndal possal, enamuse ajast sikutas Tarmo. Metsavahel ikaldus korraks Petrovitš ja Molev, Tarmo koos Kaido Pesoriga said väikese vahe sisse, aga peale metsa oleval kruusakal, vajutas Molev 1349742w tagarattasse ja sikutas järgi eesolevale duole.

Teise ringi keskel oleva kraavipealse sinku alguses, viskas jala pedaalilt maha. Toksisin mis ma toksisin, aga kinni ma jalga enam ei saanud. Põhjus alloleval pildil.

Taikki pedaal

Kahju, väga kahju. Enekas (loe – enesetunne) olid head, raske oli aga jõudsin punnitada. Rada oli täitsa hea, isegi kaks väikest kiviaeda oli leitud. Tarmole siinkohal õnnitlused II koha saavutamise puhul.

Ahto:

Humala Kolmapäevak, HEEC Kuusalu ja Komo Kaerepere olid minu menüüs sel nädalal. Igal nädalal nii ei teeks, aga nälg võistlemise järgi oli suur.

Nädal varem käisime rada läbi sõitmas ja see andis väikese eelise nende ees, kes olid sellel rajal esimest korda. Rajalt ära ei eksinud, aga oli kohti kus tuli hoog maha lasta ja pea lenksu alt ülesse tõsta.

ahto_kuusalu16

Startides 300-400 grupist sain vasakult poolt äärest väga hästi minema. Eesmärk oli kinni püüda mõni klubikaaslastest ja siis vaatab edasi mis saab. Nagu tellitud tuli esimese kolmandiku kruusa-metsateedel vastu Alvar Suisalu. Sussa esimesed sõnad olid, võta need varrukad kohe maha, siis hakkad liikuma nii nagu vaja. Vajusin tuulde, koorisin käed paljaks ja volaaa, kohe oli parem minek. Ma ütlen, et see mees teab mis räägib! Veidi aega kulgesime ühes pundis, aga siis tulid suusarajad kus läksin oma teed. Suusaradadel jõudsin järgi oma viimaste aastate tuliseimale sparringu partnerile Kaido Kaschanile kellega ma suurt pikniku pidama ei jäänud. Vahepeal loeti kohaks 180-190. Mõtlesin, et rsk nende numbrite järgi ma siia küll ei tulnud ja presssin lõug viltu edasi.

Kui selle raja kõige ägedama osani ehk singliteni jõudsime, tuli vastu Raul Talumaa kes chillis ühe naise taga kellel oli tõsiseid raskusi juurikatega. Nende kahe flirti sai päris pikalt jälgida kuna möödumise kohti nappis ja mis seal salata vajasin vahepeal väikest hingetõmbe pausi.

ahto3_kuusalu16

Kui järgmisele pundile järgi jõudsin, kellega singlitelt metsateele välja jõudsime üllatas mind ees sõinud ratturi lause: “Huhhh õnneks said need singlid läbi”. Mõtlesin, et niikuinii on metsistunud juurikaid vihkav maanteehunt ja nüüd vajutab vändad kõveraks, aga ei meeldinud talle ka metsateel uhada.

Mõne aja pärast hakkas kaugel ees silma veel üks roosa vorm. Kuju järgi sain aru, et see on Bruno Tamm. Oi vile kus see lõi sees vemmeldama. Kui liivastel metsateedel Brunole järgi jõudsin, olin korraks nii koomas, et püsisin vaevu ratta seljas. Kui pildi ette sain tuli taas edasi liikuda ja järgmine kes selg ees vastu tuli oli Kaido Martson. Seda meest pole ma vist kunagi puhta sõiduga EC sarjas edestanud.

Lõpuni oli jäänud veel 10-12km minna ja tundus, et “padrunid” hakkavad otsa saama. Võimalik, et jõin ja sõin liiga vähe, aga tagantjärgi tunuds, et selle raja peal oligi neid nn joomise kohti vähe. Kokku kulus üks pudel jooki ja kolm geeli. Korraks tundus, et nüüd tuleb vist lõpuni vegeteerida, aga korraks vilksas kaugemal taas üks meie meestest. Kiire kalkull ja kahtlustasin, et see on vist Raino Einroos. Nii oligi, Raino liikus koos mu vana tuttavaga Ahti Mardoga! Pressisin mis ma pressisin, aga järgi ei saa ja viimasest järgi jäänud padrunist pold suurt midagi enam järel.

Olin jõudnud juba sinna staadiumisse kus tekkisid vanad head ägedad mõtted “pärast tänast ei puutu ratast kaua-kaua” jne. Kuidagi imesin Rainole ja Ahtile saba peale ja viimased km-d liikusime koos. Viimasel imeval mätta singlil enne lõputõusu rappusin Raino taga ja meenus Aivar Lipu avatud raja sõidul öeldud sõnad. Väidetavalt oli ta 1/8/500 läbimisel just sellel viimasel tõusul jalastunud.

ahto2_kuusalu16

Tõusule minnes otsustasin proovida. Raino läks tõusul olevale pöördele väikese kaarega, aga ma sõitsin selle veidi järsema nurga otseks ja sain selle käiguga Rainost mööda ja kohe ka Ahti kõrvale. Lõpusirgele jõudsin paari sekundilise vahega üksi. Tasuks seni parim EC koht 138.

Tänud Rainole hea sauna ja kostituste eest 🙂

Bruno:

Ei olnud fätiga, ei „pannud rukkisse“(eksinud rajalt), ei olnud selg haige, ei olnud pohmakas, ei saanud hakkama – lihtsalt olin NÕRK!

See-eest oli Kullionu ülitugev! Peale finišit- 65km, MTB-ga vastutuules, mööda asfaldi, 32T hammakaga (vist on 34T oval ikka- toim.) tagasi Tallinna– RESPECT!

bruno_kuusalu16