CC Rota Mobilis

Hawaii Express Estonian Cup teine etapp peeti Tartu ligidal stardiga Lange Motokeskusest. Rada läbis kohalike Paluküla liivast männimetsa alust ning muidugi ka Vooremäe kõikvõimalike tõuse. Vürtsi lisas märkimisväärselt tugev tuul. Kuidas meestel läks, loe juba edasi.

Andre:

Lange motokeskuses puhus päris arvestatav tuulepoiss ja kõik organisatoorsete tegevustega mitte hõivatud Estonian Cupi funktsionäärid hoidsid telke ja plagusid kinni, et need Tartusse ära ei lendaks.

Kuna geeli varud olid ootamatult otsa saanud ja hädasti ühte lisa geeli vaja seadsin algatuseks sammud palju kiidetud SISi produkte müüva leti suunas. Ostsin sealt ühe isotoonilise geeli – tagant järgi tarkusena võin öelda, et tegu oli taaskord täieliku tsainiku lükkega, mis oli karjuvas vastuolus teise põhiteesiga – Ära proovi võistlustel mitte midagi, mida sa ei ole enne trennis proovinud (Esimene tees on see, et ära keera enne starti tagaamordi kiige puksi puruks).  Etteruttavalt võin öelda, et see maitsev mustsõstramaitseline vedelik oli ainuke geel mida ma sellel päeval sisse ajasin.

Kuna tuul oli tõesti võimas ja alguses pidi Mihkli luureandmete kohaselt kõvasti kruusa olema, siis juba teadsin mis toimuma hakkab. Lasse konkreetse korralduse – startida esireast –  peale ajasin enda velo ka elus esimest korda EstCupil otse stardijoone taha. Kauaks seda lõbu muidugi ei olnud, sest vile kõlades hakkas kruusal jube sättimine ja minu plaan ilusti tuulevarjus istuda õnnestus, aga selle eest langesin esiotsas juba päris kaugele.

Lasse ja Mihkel olid mind juba seljataha jätnud ja tundus, et kohe tuleb ka Villu Veel aga siis sain ise ka ette poole. Tolm ja maokad ja üldse väga närviline algus. Korra jäime esimesest pundist ka maha, aga üks vahva vedur vedas meid vastu tuult sinna jälle tagasi. Umbes 15 km peal läks punt jälle ühel kruusa tõusul hirmsa küljekaga ribadeks ja asjad muutsid peale seda veidi rahulikumaks.

Leidsin ennast esimestele singlitele sukeldudes koos Mõttuse, Pallo, Rebase, Maanurme, Eriksoni ja Karuga. Siis võtsin päeva esimese ja viimase geeli. Umbes 10 min hiljem oli tunda, et toimib. Sees hakkas korralikult keerama. Otseselt sõitu veel ei seganud, aga liiga vabalt ka ennast tunda enam ei saanud, „if  You know what I mean“. Ühel raiesmiku lõigul väänas Karu karu jõuga keti propellerisse, jäin tema taha kinni ja muu punt purjetas minema – pidin jõhkralt punnima, et järgi saada.

Asi võttis päris tummised pöörded, kui jõudsime Vooremäe suusaradadele. Püüdsime kinni Tammkõrva, Ojavee, Sepa ja portsu venekeelt kõnelevaid lätlaseid. Kõhus tegi SISI geel kukerpalle ja muidu oli seal liivastel tõusudel üldse muhe. TPs võtsin lolli peaga veel vett ka, mis mõjus katalüsaatorina ja hakkas juba tekkima tugev kahtlus, kas ma päris puhaste  pükstega ikka  finišisse jõuan. Õnneks rohkem ma midagi süüa ei julgenud.

Kui tõusudest ikka juba korralik kopp ees oli, tuli see viimane maasikas – mäefinish. Tegin seal muheda taktikalise vea – jäin pundi keskele Sepa taha, kuigi teadsin, et tõusul ta ei liigu. Ja oligi valmis. Vahe tuli Sepa eest sisse, mina tast kitsal tõusul mööda ei jaksanud minna ja nägemist – Erikson, Ojavee, just kinni püütud Poopuu ja üks lätlane läksid. Jäime. Siblisime koos Tammkõrva ja Seppaga kolmekesi. Õnneks lõppesid tõusud ka ära. Järgnenud kruusal ei suutnud ma üldse tempot teha ja viilisin korralikult. Ees oli atrõõv kogu aeg näha, aga lähemale ei saanud.

Kui umbes 10 km oli lõpuni (enne viimast TPd) tuli teine klassikaline pirukas. Olin meie pundis viimasel kolmandal kohal ja hakkasin jooma. Pudel paremas käes ei vaadanud rajamärgistust ja kui Helmet ja Sepp vasakule keerasid, ei olnud mul nendele otsa sõitmise vältimiseks midagi muud teha, kui vasaku käega esipidurit testida. Toimis. Esiratta peal, pudel kindlalt paremas käes sukeldusin kohalikku kuivenduskraavi. Jõudsin veel vaadata, et näe, suur kivi ja et, oh, vaata känd ka. Imekombel kummalegi pihta ei saanud aga üle lenksu ma sinna kraavi igal juhul lendasin. Hea oli see, et pudel oli jätkuvalt paremas käes.

Asusin siis eesolevat kahte jälitama. Ja sain nad ka imekombel paari km pärast kätte, aga Helmet hammustas asja läbi ja nagu ma järgi jõudsin vajutas metsa all kohe peale ja kohe jäin uuesti. Viimased 5 km … see oli mõnus. Tagant hakkas paistma vanameister Zviedris Normunds. Pidin ikka kogu aeg peal hoidma. Viimasel kruusa sirgel olid ees kõik näha – Tammkõrva punt umbes 200 m ja nende eest Eriksoni punt + 200 m. Ja nii jäigi.

Seekord Tallinnasse rattaga ei sõitnud, proovisin kuidagi limpsiga kõhus möllavat jama rahustada ja ronisin auto peale.

 

Mihkel:

Kuna see hooaeg olen ma CC Rota Mobilise Lõuna-Eesti divisjoni ainuliige, siis sain mitu korda enne rada proovida ja võistluspäeva hommikul kaua magada. Stardikoridoris mandrossides nägin, kuidas kõik maailma lätlased olid ka kohale tulnud. Vahepeal tundus, et loodus on vimkat visanud ja ühte Läti Spessu tiimi meest kolm korda teinud koos rattaga, jube ühe vitsaga löödud olid nad kõik.

Peale starti oli selge, et keegi ei taha rõvedas külje/vastutuules 60kmh vedama minna ja keskmine tempo oli üsna madal. See ei tähendanud aga mingit rahulikku Reile Laternamatka vaid käis pidev närviline tõmblemine.

Enne metsa keeramist põletasin ühe tiku ära, et ettepoole saada. Olime Lasse ja Kulliga ühes sektoris sel hetkel. Marjamaa talu kandis hakkas juba raskem ja kummipaelaga inisesin jälitajate grupi lõpus. Kui tagasi kruusale keerati, mindi liidergruppi jahtima. Küljetuul peksis sama valusalt nagu see kurikaga Kia mees Laagna kanalis. Täiesti lõpp kui kooma see mind tõmbas, ma pole kunagi võistluse keskel nii sodiks end sõitnud. Üksikute tikkude põletamisest rääkida ei saanud, panin tervele toosile tule otsa.

Jõeäärsel pikemal singlil hakkasin konkurentidest mööda hammustama. Lasse pani singli lõpus eeskujuliku nipli, aga õnneks jäi terveks. Paluküla liivastes metsades taastusin ära ja liikusin tõusvas tempos.

Vooremäele lähenesime Tiimo, Randma ja veel mitme tundmatu ratturiga. Enne Vooremäed jäin küljetuules maha. Enamus valusaid tõuse võtsin koos Ellinguga. Mul oli raskusi õige tempo leidmisega, sest kartsin end kinni tõmmata. Hoolimata sellest, et olin rada läbi sõitnud ennem, panin ühes korras valesti, jälle, ja sai u 30 sekine lisa võetud. Õnneks minu taga olev rattur tegi Igor Tarassovi taktikat, ega andnud mulle märku, et panen valesti…

Lõpuosa läks suuremas pundis, kus figureerisid Mõttus, Epner, Savisikk, Kannel, Pajur ja veel mitmed. Vaikselt kirusin oma 32st hammakat, millega tegelikult on ülimugav sõita- alates kiirusest 25kmh paned viimase käigu sisse ja rohkem käike ei pea vahetama. Langesse tagasi jõudes hakati finišit tegema, ma ei oska öelda miks ma sellega väga kaasa ei läinud. Mõnes mõttes ei jõudnud, aga samas kuidagi ei tahtnud/viitsinud…ei tea. Peale finišit igaljuhul suremise tunnet polnud nagu tavaliselt.

Koht 54. on täpselt keskmine tulemus, kui ei ole head ega halba päeva, siis see ongi minu tase. Paljud klubikaaslased tegid hea sõidu ja me olime seitsmekesi TOP100 sees.

 

Tarmo:

Esimesed ca 20 km olid minu õudusunenägu, ma ei ole eriti kõva kruusa/asfaldil sõitja, järelikult jäi loota, et inisen kuidagi ära, aga kui eespool hakkas järgmine grupp paistma, keeras mõnel mehel ikka täitsa ära ning jube tõmblemne sai alata. Sellele ei olnud minul midagi vastu panna ja lasin jala sirgu, minuga koos jäi maha ka Epner.

Kruus sai otsa ca 18km-l, sealt algas meie pidu Epneriga, tasapisi liikusime järjest ettepoole, mingi hetk jäin liiga kauaks loodust nautima ja Epner läinud oligi, järelikult tuli ise mehe eest väljas olla ning vajutasin juurde. Ühel järsemal laskumisel lasin pidurid lahti ja olin ca 10mehest korraga möödas ja veidi hiljem teatas Kaspar Neemesto seljataga, et vahe on sees, panin veel juurde.

Paluküla kandi liivased teed olid kui minule loodud, tuju ja enesetunne aina paranesid, kruusal tikke põletanud mehi jäi aina rohkem ette, jõudsin järele ka heale konkurendile Pesorile, panin temast ühel liivasel tõusul mööda (ta millegi pärast arvas, et ratast lükates saab kiiremini), kuid varsti oli ta mul jälle järel ja jätkasime koos.

Vahetult ennem raiesmiku singlit jõudsime järele Grishale, raiesmik läbi, pilk seljataha, kurat üksi ja ees pikk asfaldi lõik. Vooremäe esimestel tõusudel jõudsid tagant järel üks Komo noorsand ja marulist tempot vahepeal teinud Grisha, kolmekesi litsusime edasi.

Vahepeal saime veel 4-5 mehest mööda, nende hulgas ka Lassest, kes alles õpib sõitma oma uue püssiga ja siis ennem mäefiniši tõusu näign ees Laine ja Pajuri selgasid, see andis motti veel juurde, kuid siis sai vooremägi otsa ja kahjuks mul enam kruusa jaoks padruneid ei olnud.

Komo noor ikka paar korda utsitas, siblisin kui Singeri õmlusmasin oma 34se esihammakaga, aga ikkagi jäin maha ja järgmised 9km jälle üksi. Laine-Pajuri punt oli koguaeg silmaga näha, aga kätte ei saanud. Ennem Hansgrohet sain veel kätte Margus Miksoni, läks veidi võidusõiduks, mina võitsin. Ilm oli ilus, supp ja saiake maitsvad, kena laupäev oli.

Kuigi pärast Vooremäe EC-d jalad väga ei tahtnud rattaga sõita, otsustasime ikkagi Taikkiga minna sõitma KOMO sarja Varbola etappi kus tuli läbida 4×3,4km. Kohale tulid ka Molev, Pesor, Kask, Elling, seega lubas tulla põnev ja raske sõit.

Stardist sai kõige paremini minema Pesor, tema järel Elling ja siis mina, treppidele minekuks surusin jõuga ennast Ellingu ette ja saime  kohe ka Pesoriga korraliku vahe teistega sisse, kuid ringi lõpuks püüti meid ikkagi kinni ja jätkasime Molevi vedamisel.

Teisel ringil lasi Molev tempo väga alla, tundus et isegi Ellingul oli mugav sõita oma täis HT rattaga, mulle see kuidagi ei sobinud, et kõik jääb viimasele ringile ning panin gaasi põhja, selle tulemusena kukkusid ära Taikki ja Indrek Kask.

Kolmanda ringi alguses läks Molev uuesti vedama ja lasi jälle tempo alla, panin kohe uue litaka, nii kütsin ka neljanda ringi, kui sõidu lõpuni jäi veel üks kruusasirge ja pisike metsatukk koos tõusupõksuga olime jäänud kolmekesi, Pesor, Molev ja mina.

Viimasele tõusule läksime Molevi vedamisel, järsku keeras ringiga saaja spurtivale Molevile otse ette. Molev tegi rattaseljas selliseid tasakaalu hoidmise trikke, et iga trikirattur oleks nende üle uhke ja et neile mitte sisse sõita panin mina omakorda oma ratta pidurid proovile (töötavad küll) ning Molev sai 5-6m vahe sisse, kinni ma seda enam sõita ei jõudnud, seega teine koht, mis pole ka üldse paha.

PS. Autasustamist oodates sattusime juttu puhuma Raul Aarmaga ning jutuks tuli ka SMS-ga saadetud HEEC sarja sõnum koos elustiili jutuga, avaldasime oma arvamuse selle mittesobivuse kohta antud sarja juurde, arutlesime, vaidlesime ning tundus, et suutsime selle ära tõestada.

 

Lasse:

Uuh, ei tea kuidas kõik oma sõidust nii detailselt kõike mäletavad. Ma olen nagu “loll sportlane” kui stardipauk antakse, siis on mõistus läinud ja jalad mõtlevad edasi. Kuna treenitus on natuke kehva, siis seekord otsustasin rõhku panna stardile. Pigem stardis tehtavale pildile. Et Andrel on küll “karu” välimus, aga “kulli” süda, siis pidin teda ka julgustama esimesse ritta pildile tulema. Põks tehtud võis kihutama hakata.

Kuna sõidu algus oli nii tolmune, siis esimest korda nägin spidokal numbreid 30km’il ja hirmuga mõtlesin, et veel on vaja vastu pidada 32km. Ja siis see kannatus algas! Kull oli ammu omateed läinud jätkasin sõitu Mihkliga, aga seda ei olnud kauaks, kuni mingis kurvis oskasin pedaali kännu taha sättida ja nii see mätas mulle vastu lajataski. Tõusin püsti vaatasin vigastused kiiresti üle ja edasi.

Edasi läks ikka väga vaevaliselt, nii vaevaliselt, et ma mõtlesin ainult sellele millal Tarmo mind ära karistab. Kuskil downhilli laskumise lõpus see juhtuski. Edasi piinlesin Aleko Peipsi pundis kuni lõpuni. Kui nüüd mälu ei peta, siis nii see oli.

 

Ahto:

Kolmandasse stardikoridori minnes hakkas imelikul kombel sees keerama ja mandrossi tahoka seier hakkas tukitama. Teadsin täpselt, et tuleb hoida vasakule poole. Tuul oli vali ja esimesele kruusasirgele minnes pidi end selle eest kaitsma. Raino oli juba targu vasakul pool koha sisse võtnud. Vahetasime paar sõna ja START!

Paugust olid kõik andurid tumepunases. Eesmärk oli pressida võimalikult ette, kus saaks rõõmsalt Vooreni loksuda. Alguses hoidsin end Raino ligi, kuid siis otsustasin edasi liikuda. Nägin Greete Steinburgi selga mis andis lootust.

Kruusadel vajutati ees väga jõhkralt. Selle kõige loogiline tulem oli see, et suutsin kogu süsivesikute arsenali kruusale jätta enne, kui metsa jõudsime. Vähe sellest, võtsin püssirohu jaoks kiirelt SMS laenu ja paugutasin selle ka kruusatolmu sisse. Täiesti arutu ja sildu põletav käik! Kõik mis toimus enne Vooremäele jõudmist tahaks mälust kustutada. Pilt kiskus häguseks. Klubikaaslased ja Kuldar läksid suht varakult vuhisedes mööda. Viimane ütles midagi, millest ma ei saanud mitte midagi aru. Vähe sellest, et ma ei näinud, siis nüüd ei kuulnud ka enam.

Üks hetk silmasin tee pervel Kriisat kes nokitses ratta kallal. Tal oli pudelihoidja lahti tulnud, mis hakkas väntamist segama. Kuna oli taas kiire ja arutu vunkimise koht, siis ei jõudnud isegi MÄHH öelda, kui Kaidost mööda vuhisesime.

Loeti kohaks 200 vmt. Mõtlesin, et kohe tuleb tagant teine laine sajaga selga millest oli täiesti savi. Las sõidavad kasvõi üle! Igatsesin juba Kuusalu EC rada ja sealseid lustlike singleid. Meele tegi veel paremaks, kui meenutasin möödunud nädalavahetuse S100 rada.

Vaatamata hävitavast algusest ei andnud alla ja üritasin end uuesti käima saada. Raja ääres lärmas töökaaslane Egon Pentjärv “KRUSA, VAJUTADA ON VAJA“. Sain aru, et ma vist ei liigu üldse ja hakkasin enesetunnet meelitama. No peab ju paremaks minema?

Ühel asfalti lõigul tuulest viiduna olukorras mainis Fixus Spordi Meelis Danilas, et nüüd alles raskeks läheb. Päriselt? Raskemaks? Õnneks läks hoopis kergemaks ja enne Vooremäele jõudmist sain enamvähem jalad alla ja mootori tööle.

Vooremäel nägin ees Antit. Kerisin pilti tagasi, et kus krt ta must mööda läks? Kas tõesti olin vahepeal nii sassis? Ta oli kohe alguses tagumise käikari välja vihastanud ja see keeldus koostööst. Kiire boxipeatus ja lühema distantsi starti tagasi. Kui nii kaugele juba tuldud, siis peab kihutada ka saama. Õige otsus Anti! 

Vooremäe ühel tõusul kus jalastuti astus selg ees vastu Janelle Uibokand. “Ära roni selga” kostis ta eest! Vabandused. Võimalik, et olin taga võibolla liiga rutakas.

Viimased kilomeetrid tulime lõpuni Hauka Veloklubi veduriga ja Haanja Rattaklubi Olavi Mõtsiga. Paar kiltsa enne lõppu haakis meie vedur end ühe rongi sappa. Olaviga litsusime edasi. HG kilomeetril ehk krossirajal mul enam jalga polnud, et lõppu teha ja podisesin jooneni.

Lõpetuseks. Nüüd sai võistlemisest mõneks ajaks villand. Järgmine peatus on Poola Beskidy tuur (26-29.05). Näeme rajal 🙂

 

Kaido:

Kuna eelmine aasta ei käinud, siis ei teadnud rajast suurt midagi. Noorsportlane Mihkel, kes oli raja üksipulgi osadeks võtnud, teistele infot ka ei jaganud, siis tuligi pea ees tundmatusse sukelduda.

Tugevast tuulest on juba palju räägitud, aga esimene tropp tekkis 8-9km paiku, kui metsavahel laudtee rajale sattus – mina viisaka inimesena võtsin oma koha järjekorras sisse, aga vasakult ja paremalt joosti/sõideti tuimalt mööda ning kogu minu eelnev pingutus kohaparanduse näol oli allavett minemas.

Uus kruusalaks ja üritasime seal tuulemöllus mingitki tempot säilitada, kui ühel hetkel tunnen (u 15-16km kandis), et käis mingi kõlks ja midagi kukkus jala peale – pudelikorv nr 2 otsustas ülemise poldi välja raputada ja niimoodi risti jalus tolkneda, et edasi sõita enam ei saanud. Kuna tööriistakasti kaasas polnud, siis üritasin käepäraste vahenditega lahendust leida, aga ei õnnestunud.

Kui kõik pundid olid pea lenksu all mööda kihutanud, siis nägin paarsada meetrit tagasi ühte talumeest oma teeotsal seismas ja möödakihutavaid tolmuahve imetlemas. Otsustasin tagasi sõita ja nöörijuppi küsida, et saaks oma sõitu ikka jätkata. Talumees oligi lahke ja koos leidsime vägagi toimiva lahenduse – suured tänud talle!

Kui nüüd taluhoovist välja sain, siis olin sattunud sellisesse sektorisse, kuhu enam ammu pole asja olnud – tossud, ketsid ja õlleankrud liibuvates riietes minu ümber, aga teadupärast kruusajalga nendel jagub. Hulluks läks asi siis, kui rada kruusalt (u 18km) kõigepealt põllule ja sealt edasi metsa keeras – rahvast oli nii palju kogunenud, et oleks võinud vabalt uue stardi teha 🙂

Kui sealt pudelikaelast poole tunni pärast läbi pääsesin, siis läks natuke lõbusamaks ja sain alustada oma 2h eraldistardiga. Vooremäe tõusud ja laskumised tulid meelde, sest olen seal 2012.a oma elu ühe raskeima võistluse käigus 6x neid läbinud ja see juba nii lihtsalt ei unune.

Lõpupoole hakkas juba tuttavaid klubivorme ja nägusid ka nägema ja kuskil 5km enne lõppu jõudsin järele Talukale, keda ergutasin ja kellega koos vedur Kaschani pundist läbi sõitsime nagu sulavõist 🙂 Viimasel kruusasirgel enne krossirada, tundsin jalgades krambipoiste koputusi, aga vaatamata sellele õnnestus krossiraja läbimine päris kenasti ja lõpetasin võistluse positiivse emotsiooniga. Kui sellel rajal mõned pudelikaelad saaks ära likvideerida, siis mulle täitsa meeldis ja järgmine aasta võiks uuesti proovida!

 

TULEMUSED:

1.Martin Blums

…

30. Andre Kull

…

54. Mihkel Laine

…

58. Tarmo Ennok

…

67. Lasse Nõlvik

…

79. Taikki Tillemann

…

85. Janek Leer

…

87. Janek Maidla

…

160. Raino Einroos

…

186. Ahto Kruusmann

…

252. Raul Talumaa

…

259. Kaido Kriisa

…

DNF. Anti Kauk

 

Meeskondlikud tulemused:

1.Veloplus Torq ProTeam.

…

7. CC Rota Mobilis 1

…

35. CC Rota Mobilis 2

 

PILDID (HEEC ametlik flickr)

PILDID (Siim Saksing)

PILDID (vanakrt)