Karujärve Rattamaraton 2015
Hilissügisene CC Rota Mobilise ühine väljasõidu võistlus osutus Karujärve Rattamaratoniks, mis oli ühtlasi Marimetsa Kapi viimane etapp. Pooled klubiliikmed olid kohal ning ilm oli suurepärane. Lisaks näitas Saaremaa sügisene loodus end parimast küljest.
Andre:
Marimetsa Kapp on siiamaani minust kuidagi kaarega mööda käinud. Aga kuna klubi aktiviteet otsustas, et oleks hooaja lõpetuseks ilus klubiga üks sügisene väljasõit teha, siis ei saanud sellest kõrvale jääda.
Starti lükkasin oma velo suht tuima näoga– mingeid erilisi plaane nagu ei olnud. Pigem oli selline tunne, et eriti ei viitsi nagu pingutada. Aga kuna olin positsiooni sisse võtnud esireas, ei saanud peale pasuna kõlamist päris selg ees ka liikuda.
Savisikk näitas kohe alguses milleks ta võimeline on ja peal 300 m läbimist olid kõik tänu tema sikutamisele mõnusasti punases. Esimesse singlite kaskaadi sukeldusin umbes 7.koha peal ja rivi venis Mihkli tõsise sikutamise tulemusena päris pikaks. Vahed tulid sisse ja kruusa peale keerates avastasin, et olen kahe pundi vahel ja pidin ühe tiku põletama, et esimene punt kinni püüda. Minuga tuli kaasa ainult Epner.
Ja siis vormuski grupp, kus olid: Neemela, Erikson, Sepp, Maika (Sigus), Epner, Mihkel. Taas seltskond, kus naljamehi ei olnud. Või noh, Maika tegelt nats on, heas mõttes. Korra pandi pundi peas punases rajalt mööda. Mihkel oli esimene, kes õige viida järgi reageeris. Ootasime teised järgi ja sõitsime edasi.
Siis hakkas tagant kostuma heli, mis andis märku, et kellelgi käib midagi kodarates ja siis selgus, et Mihkel on väikese vahega maas. Küsimusele, et mis värk on ei osanud mees vastata. Rohkem ma teda ei kahjuks ei näinud. Siis kukkus ära Epner. Mõtlesin, et viies koht ei ole ju üldse paha – peaasi, et maha ei jää.
Rannaäärsel jõhkra tuulega lahtiste kivide peal painutamise tulemusena kukkus tagant ära Maika. Olin ka suht piiri peal, et kohe koos temaga maha jääda. Erikson keeras ees hirmsasti rikast segu peale ja kõik inisesid läbi valu. Ja siis oli meid 4. Mõtlesin taas, et paberi peal kõik oluliselt tugevamad – mulle tuttav 4. koht on ju täitsa OK.
Siis hakkas Sepp järsku vigurdama ja ei võtnud enam vahetusi ja siis jäi ta umbes 30 km peal maha– põhjuseks alla andnud rehv. Peas käis väike kõlks. Kolmas koht on reaalne. Peaasi, et nüüd maha ei jää. Suusaradadel, kus oli 4 lahtise liivaga Saaremaale ebaomast päris tõsist tõusu vajutas Erikson taas pedaali läbi põranda ja tundsin, kuidas krambipoiss ja muud hirmsad jutud hakkasid ligi hiilima.
Olin juba tõusude vahel pakkuma diili, et ärgu nüüd mind maha jätku, ma finišit ei teeks ja vean pärast kruusal jne. Õnneks olin vait. Kannatasin viimase tõusu ära, oleks üks tõus veel olnud, oleks ilmselt ploomid olnud.
Aga siis läks tee loodi ja peale väikest taastumist käisin ikka oma korrad ka eest läbi. Sellega olin oma arvates piisavalt palju aktiva poolele punkte kogunud, et ennast selles pundis ka teiste poolt aktsepteerituna tunda.
Viimased kilomeetrid vedasime taas kordamööda. Siis hakkas kerge passimine. Sattus nii, et umbes 1 km enne lõppu oli minu kord vedama minna. Valisin oma tempo. Õnneks olin taas finiši enne läbi sõitnud ja teadsin, mis ees ootab. 300 m enne fnsihit keeras tee parki puude alla ja umbes 60 m enne finišit oli terav tagasipööre. Siis saabus hetk, kus peas kolmanda koha plaan muutus esimese koha plaaniks.
Enne parki keerasin düüsi nii lahti kui sai ja jõudsin esimesena tagasipöördesse. Sealt õnneks kellelgi enam üllatada ei suutnud, kuigi oli tunne, et Erikson sõidab must kohe üle. Pärast finiši pilti vaadates selgus, et edu oli päris turvaline. Kohe nagu ei saanud aru, aga siis veidi aja pärast jõudis kohale, et vist ikka võitsin 🙂
Õhtul sai selle puhul kerged kariibi merelt pärit suhkruroo destilaadid tehtud. Võib öelda, et olen ikka hooaja lõpuks selle püssi, mis enne jubedalt tõrkeid andis, paukuma saanud 🙂
Mihkel:
Peale varajast ärkamist jälle ja praamisõit hiljem avastasime end koos poistega Saaremaalt Karujärve äärest, et ära sõita Karujärve Rattamaraton. Kui pikem soojendus tehtud sai läksin kohe stardikoridori ukse juurde ootama ning saingi esimesena endale stardikoha valida.
Peale starti näitas Savisikk ennast, aga õnneks minut hiljem saabus punti rahu ja sai normaalselt hingata korraks. Andre leidis rajalt ainukese lombi ning pritsis kõik täis sealt läbi sõites. Peale Karel Kruuseri rünnakut näitasin ise ennast ja läksin esimese singlile liiderkohal. Andsin korralikult kütet ja kruusale tagasi jõudes nägin tagant, et punt oli korralikult kettis ning mehed täiest jõust üritasid vahesid kinni tõmmata. Ise olin ka muidugi korralikus võlas, mille SMSlaenulike intresse hakkasin hiljem tasuma.
Formuleerus liidergrupp, kus peale minu olid veel Andre, Sepp, Erikson, Neemela, Maika ja Epner. Ühtegi muidumeest polnud ja olin ilmselgelt valesse liigasse sattunud jälle. Kruusateedel hoidsin end taha, aga raketibaasi juures läksin jälle ette, et oma jooni valida. Korra panid ka ässad valesti ühes kohas ja sai hetkeks rahulikult neid järgi oodata.
Umbes tund aega sõidu sees hakkas rattal tagumise käikari juurest rõvedat klõbinat tulema ning käigud läksid paigast ära. Sain aru, et trossi ots käib lihtsalt kodarasse (midagi katastroofilist ei tohiks juhtuda) ning muljusin edasi. Paraku läksid jalad ka vaikselt täis ning jäin grupist maha.
Mere ääres sain kätte Epneri ja Maika, kelle jaoks samuti tempo liiga hulluks läks. Mõned minutid hiljem pidin seisma jääma, sest käikari tross tuli päris lahti ja oli vaja see kinni keerata. Napilt sain jälitajate pundi sappa, kus andsid kuuma A.Lipp, Post, Petrovitš jne.
Suusaradade tõusude juures hakkas sääremarjades laktaat möllama ja jäin korraks ka sealt pundist maha. Järgneval singlil sain uuesti sinna punti tagasi, sest nad ikaldusid tehnilistemate kohtade peal. Viimases TP’s nägime katkise rehviga Seppa. Aina rohkem said käed piitsutusi metsas rajale tungivate okste käest ja asi võttis vaikselt 50hallivarjundi mõõtmeid. Rada oli õnneks väga kuiv, isegi Marsil leidub rohkem vett.
Nüüd oli selge, et M klassi poodium on meie grupis saada veel ja asusin grupis vanuse teemalist turu-uuringut koostama. See oli üsna mõttetu üritus, sest kohe jäin lõplikult sealt pundist maha. Tulin üksi lõpuni ära ning see andis 12.koha. Sõidu algus oli lubav, aga lõpus läks asi käest ära ikka.
Seejärel läksin Kulli õnnitlema, sest ma teadsin, et ta pidi poodiumil lõpetama. Peale pikemat veenmist ma lõpuks jäin uskuma, et vana päriselt ka võitis sõidu ära. Palju õnne, väga kõva tegu! Peale pikemat muljetamist tekkis söögiisu ning tahtsin suppi saada, mis oli aga kahjuks otsa saanud üsna kiiresti. Pidin oma spordijoogi pudelit ja tühje geelipakke lakkuma hakkama.
Peale ülipikka autasustamisi saime end GOSPA saunades ja basseinides lõõgastuda. Samas oli meil ka ööbimine. Õhtul oli meeleolukas afterparty Chameleonis kust tugevamad veel Divasse tantsu vihtuma läksid. Võibolla ka nimetatud uudislõik võib kuidagi meiega seotud olla, ei tea kindel olla.
Järgmine päev Muhumaal vahetasin Silverbacki horsebacki vastu ära korraks. Täitsa huvitav vaheldus hoolimata sellest, et raputas nagu hardtaili seljas ning eelmise õhtu hotshotid loksusid sisikonnas.
Kaido:
Hommikul koos kukega ärkamine ja kell 7.00 panime oma pundiga Virtsu poole minema. Päike juba paistis ja tõotas tulla ilus nädalavahetus Saaremaal.
Ziil oli sangas, CoDriver Mihkel luges kaarti ja pärast mõningaid kõrvalepõiked metsavahel jõudsimegi Karujärve äärde.
Kull oli varakult kohal ja tiirutas seal madallennul heinamaa kohal – nagu hiljem selgus, siis oli sellest kasu 🙂
Stardikoridori pressisid Mihkel ja Andre õigeaegselt ning võtsid sisse kohad esireas koos Erikssoni, Savisiku, Ellingu ja teiste tugevatega.
Start läks kenasti ja kõik mahtusid rajale ära. Ebamugavaks läks mõned kilomeetrid hiljem kitsal metsateel, kus sõideti kahekesi kõrvuti ja siis otsustas Kalev Vist, et peab hakkama keskelt läbi pressides oma positsiooni parandama nii, et lenksud olid koos ja kukkumine polnud kaugel. Kui rada esimesele singlile jõudis, siis hakkas tema kohapealt vahe tekkima ja uuesti kruusale jõudes ei tahtnud mees vändapööretki vedada.
Pärast singlit oligi esimestega vahe sees ja meie pundis peale Toomaspoiss Ellingu eriti vedajaid ei leidunud – alles siis, kui Tarmo Ennok järgi jõudis, võeti ühtlane tempo ülesse. Eestpoolt hakkasid mehed ükshaaval punti vajuma (Savisikk, Kruuser) ja mõned jõudsid tagant järgi (Rein Pill, Aivar Veri, Jaanus Adusoo). Singlitel sõites on osade meeste oskused ikka kesised ja kipuvad vahed tekkima, et siis kruusal jälle lajatama hakata.
Umbes poolel maal, kui rada mere äärde jõudis ja sealsel kiviklibul kihutati, siis kostis minu tagarattalt korralik susin ja tagakumm oli hetkega tühi. Istusin siis päikesest soojaks köetud kivile ja jäin elu üle järele mõtlema, kui mõne aja möödudes jõudsid kohale tandem Taikki-Janek. Mehed olid nõus aja maha võtma ja minuga ratast parandama– suur tänu neile selle eest!
Vahepeal läks meist igasugu rahvast mööda ja nende hulgas ka üks vihane tsüklomees, kes tundis huvi, et kui kaua seda kivist mereäärt veel sõita tuleb ja kas kuskilt kõrvalt ei saa minna? Mees oli nimelt mures oma tubularkummide tervise pärast (pidid maksma 90.- tk.). Taikki soovitas seepeale endale normaalne ratas osta– loodetavast mees seda ei kuulnud ja sõidab oma Colnagoga õnnelikult edasi 🙂
Kuna minu tagakummis olev auk/lõige oli päris muhe, siis otsustasime kasutada Mihkli poolt Soomes järgiproovitud nippi- keerasime kilekoti ümber sisekummi ning panime sellega koos väliskummi sisse. Ballooniga vähene õhk sisse ja hakkasime vaikselt liikuma. Teadsime, et ca 3 km pärast peaks olema 1.TP ja ehk on seal suurt pumpa, millega saaks natuke õhku juurde, sest tagajooks oli suht lödi ja ujus korralikult.
No need lootused ei täitunud ja liikusime vaikselt edasi. Oli näha, et ainult kilekotist abi pole ja sisekumm punnitas väliskummist välja. Lõpuks, enne teistkordset raketibaasi jõudmist, saime rajaääres olnud kaasaelajatelt pumba, kumm maha ja sättisime augu ette Taikki manustatud tühja geelipaki. See variant toimis, saime suusaradadel pulsi ülesse ja lõpuosas isegi mõned möödasõidud teha.
Finishisse tulime kolmekesi koos ja kuulsime, et madallendur Andre oli klubile väärt võidu toonud ja ülejäänud konkurendid seljatanud– kõva värk, ma ütlen!
Oli väga meeleolukas nädalavahetus meeldivas seltskonnas– tänud asjaosalistele ja olen valmis üritust kordama 🙂
1. Andre Kull
…
12. Mihkel Laine
…
34. Anti Kauk
…
76. Raino Einroos
…
146. Taikki Tillemann
147. Kaido Kriisa
148. Janek Leer
Lühike sõit:
1.Rait Ärm
…
2. Andre Kauk (M14 V koht)