CC Rota Mobilis

TAIKKI:

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et sõitsin maratoni. Miks, pole oluline. Hea on, et sõitsin, GP-d sõites oleks arvatavasti lähima haigla Natalja või Nadjaga tuttavaks saanud. Põlevast Kivist oli eelmisest aastast hea mälestus, samuti andis lootust, et “Elva singlid” pole ülekaalus, mõned nädalad tagasi ühe teise sarja samas piirkonnas toimunud võidusõit.
Laupäeva hommikul ärkasin veidra enekaga, pea justkui valutas ja ei valutanud. Panin igatahes nätaka Ibukat. Muhvigi, pööningul moosipurgid kolisesid. Natuke soojem ilm ei teinud asja paremaks. Stardikoridoris lubasin klubikaaslasele Kaidole, et tõmban juhtme seinast ja rooman raja läbi. Peale pauku aga pani minu teine mina, kes on minust palju suurem, siiski rauad paremale ning sundis mind punnitama. Esimesed 4-5km suutsin enam-vähem sädet hoida, kuigi istusin külastajate tagumises reas. Kinos küll on tagumised read mugavamad, võistlusel kuidagi perutas ja tolmas. Esimestel liivasematel kohtadel hakkasid pudenemised, ma oma mitte väikese kerega vajusin liiva sisse, nagu 3a laps kaevaks enndast liivaalla ja tuneb mõnu sellest. Mu mõnu oli allpool absoluutset nulli. Mingil hetkel jõudsin järgi NRK värvidesse joonistatud noorsandile, ta kleepus mulle sabakondile. Nii ma siis näitasin talle teed, kuni paistma hakkas punane täpp.

Arvasin, et Nirvaanasse olen teel, selline surnud kala tunne tuli, suunurgad vajusid alla. Tegelikult aga sünnilinna – Võru -kaaskamraad Meelis oma RedBike säravas kostuumis oli. Ta ühes kohast teadis vist paremat rada ning tahtis otse sõita, Põleva Kivi rajamehed aga, imelik küll, suunasid vasakule. Hõikasin veel Meelisele, tule tagasi! Ei jäta ju kodukandi meest üksi sealsetele väljadele kohaliku karuga võitlema. Natuke peale seda istus NRK noormees ja Meelis mul mõlemad mõnda aega sabas. Aga moosiriiul, mis kolises, hakkas lekkima. Esimesed lärakad imbusid välja ning pidin eest väiksele panema. Nii ma edasi veeresin, noormees jäi. Jälle veeresin. Ja jälle. Ja jälle. Üksi ja omadega. Lõpp. Paha. Õnneks läbi. Õhtul ei tahtnud isegi õlle. Ei aidanud ei Ibukas, ei hullumiseni söömine.

KAIDO:

Hooaja avapauk EC sarjas suviselt soojal( 22-23`C) Alutagusel – paar nädalat varem käisime Taikkiga ka sealkandis maratoni sõitmas ja siis oli temperatuur umbes 7 kraadi. Soojem ilm meeldis rohkem 🙂

Valisin lühema ehk Maratoni distantsi ega kahetse – oli minu jaoks täpselt paraja pikkuse ja raskusastmega. Meie klubist olid seal veel “madallendur” Kull, sparringupartner Taikki, ketipurustaja Anti ja Raiko, XCO spetsialist, kes tuli maratoni õhku nuusutama. Soojenduseks päris korralik 11 km, aga stardist minnes pandi ikka selline tempo peale, et polnud väga tahtmist kaasa minna ja jäin tagumisse punti. Seda vedas oma monsterrattaga Rivo Pajur, kes mõnedki korrad oinasarvedel alt kinni võttis ja Kirsipuu küüru selga tõmbas. Mulle oli aga orientiiriks Harri Sügise selg, kes suusaradade sektoris rippus kummipaela otsas ja pärast mõningasi ponnistusi otsustasin ka sellel pundil minna lasta.

Tagant tulid mõne aja pärast uued vihased mehed, põhiliselt A&T sõiduvormis, kelle rongi peale ma siis hüppasin. Paroodad ja muud jutud läksid mängeldes, raskemaks läks siis, kui Kuremäe tõusudele jõudsime. Siis hakkasid singlitel ette jääma ka varemstartinud ja kurnatud GP distantsi sõitjad, aga ilusti küsides tõmmati natuke kõrvale ja sai möödasõidud tehtud.

Lõpupoole tuli discgolfi profiliigasse pürgiv Rivo ka selg ees vastu ja ümberringi olnud kõvakahvli ja Laufidega sõitnud A&T maffia karistasin ka ära. Andre õigustas temale pandud tohutuid spordiennustuse panuseid ja võitis selle meie stardi ära – uhke värk, pole midagi öelda!

RAINO:

Reedel sisemine hääl lõpuks võttis sõna ja teatas, et nüüd on küll sakusada peast ja jalgadest ja seljast ja tagumikust kadunud. See oli kauaoodatud uudis ja tegi tuju väga heaks, oli põhjust klaas veini võtta. Laupäevaste põlevate kivide suhtes polnud enam mingit aukartust.
Hommikul jõudsin ootamatult varakult kohale. Rahulikult number, tervitamised ja õppesõidule. Sai vaadatud alguse ja lõpukilomeetrid. Algusega üllatusi ei tulnud, lõpp aga enam võrkaiaga kontakteeruma ei viinudki. Eelmisel aastal just seal aia taga tuli üllatusi. Ka klubikaaslastel õnnestus ennast päris kriimuliseks saada. Lõpuplaan oli selge, elektriliini all tuli esimesena üles jõuda, et siis viimastele singlitele omas rütmis vajutada.
Etappide pikkustega sel aastal minemas sama keeruliseks kui mobiilioperaatorite pakettidega. GP paketiga lubatakse sama raha eest rohkem sõidukilomeetreid ja boonuspunkte. Mul sai tehtud majanduslik valik – sama raha eest võimalikult palju kilomeetreid. Põleva Kivi sõidul lubati anda 60 ühikut. Pean kahjuks tunnistama, et sain sellega pea 10%-ga petta.

Koridori. Imre lehvitas eestpoolt, Bruno oli ka stardikoha upgrade esimesse koridori ostnud. Me siis Janeki ja Ahtoga hakkasime tagantpoolt peale. Start. Kohe keerati kiirus peale ja paks tolm üles. Minu ees sai olla ca 50 ratturit, aga tolmukardinast oleks pakkunud, et paarsada. Jalad enam saku teemasid ei meenutanud ja sõit edenes. Masinaklassi sees hakati üksteist kohe jälgima ja nii lõpuni välja, tervitused Ivarile!
2 korda sai raja jälgimisega väike eksitus tehtud, aga õnneks kiirelt tähistused jälle üles leitud. Mingil hetkel sõideti gp numbritega meile lausa vastu. Imrest ma mööda ei sõitnud, aga lõpetas ta hiljem. Peab vist tunnistama, et mingid probleemid siiski märgistusega olid.
Greetel sabas püsimiseks jõudu ei piisanud ja lõpukilomeetritele jõudsime kolme mehega omavahel.

Mäest üles ees ja pääsesingi järgnevatel singlitel väheke eest ära, kuid uues männikus tõi üks julgem kurv kaasa külje maha panemise. Omas klassis kohta küll õnnestus peale seda veel kaitsta, tervitused jälle Ivarile.
Tulemusega rahul, sõidu pikkusega mitte. Jooki jäi ka üle täpselt puuduvate kilomeetrite jagu. Andrelt kõva esitus lühemal sõidul! Ahto, võtta nüüd küll mõned puhkepäevad ka vahele!

ANDRE:

Kui nüüd kõik algusest peale ausalt ära rääkida siis sai ennast ilusti maratoni distantsile kirja pandud, sest mul ei olnud huvi mingi GP raames hakata üle nädala kusagil metsade ja rabade vahel +3h higistama. Reaalsus oli muidugi midagi muud, aga see selleks.
Soovitus HEEC korraldajatele – ärge ajage asja keeruliseks, visake see Maratoni distants välja ja tehke asja nii, nagu on tehtud aastaid. Ei ole fättbike klassi ega mingit arusaamatud pooletoobist distantsi.
Asja juurde. Vaatamata segastele tunnetele olin ma kell 12 pioneerilaagri suvilate perimeetri vahelisel alal kohal ja pumpasin rehve ja paigaldasin numbrit.

Lubas mõnusat sauna ja tolmavaid teid. Lükkasin velo stardijoonele ja silmasin kohe Savisikku ja Pajurit ja Rajat, Kriisat, Taixi, Malvat jne. Noh ok ju.
Kui vile käis pani Savisikk oma ainukese kaasavõetud tiku põlema ja tempo oli üleval.
Peale umbes 10 km oli meid järgi ~8 tk. 20 km peal oli järgi jäänud 5. Raja, Einblau, Lood, Malva ja mina.
Paar korda proovisin mingite tõusude peal, kui GP tagumine ots tuli kaarte segama. Selle tulemusena jäime 3-kesi – Raja, Malva, mina.

Siis proovisin veel korra jämefraktsioonkillustiku lõigul ja sain vahe sisse. Õnneks panin mahapöördest sirge molliga mööda, suundudes poolmaratoni rajale. Kui ringi keerasin ja kardaan sees proovisin hoogu üles saada olid Malva ja Raja juba 50 m vahega läinud. Pidin ikka punnima, et järgi saada. Siis kohe peale seda metsavahel mudasemas sektoris suutsin GP meeste ja juurikate rägastikus ühel sillal külili panna ja sai jälle heleda leegiga põletada, et järgi saada. Umbes 12 km enne lõppu Kuremäe kloostri kandis oli kõigepealt üks lubav tõus metsavahel, kus tundus, et ehk nüüd. Proovisin siis uuesti ja peale metsa tõusu tuli sobivalt ka üks asfaldi tõus ja saingi minema. Korra veel mõtlesin, et üle 10 km minna, ehk liiga pikalt pean üksi kühveldama, aga enam ei olnud midagi teha.
Korra panin veel õigest rajast mööda, sest lihtsalt ühtegi noolt ei olnud. Võitlesin GP meestega singlite peal selgitades, et ma olen sellelt lühemalt distantsilt ja kohe sõidab mulle Malva-Raja tandem selga, kui ma teist mööda ei saa jne. Viimased 2 km mõtlesin juba, et kuidas ma üle finishi tulen jatamme pärg kaela pannakse ja kõik on nii tore ja oleks selle mõtete raames ääre pealt korraliku risu pannud.

Finishis ei saanud keegi aru, et selle võimsa maratoni distantsi võitja kohal on. Jõin vaikselt alkovabat õlut ja hoidsin pilku maas, endal häbi nägu ees, et mis ma nüüd teinud olen, et oleks pidanud vist ikka GP-e minema (mis oli ~20 min ja 10 km pikem, mitte 2 h 30 km pikem, nagu lubatud). Hiljem pidin veel poodiumil selgitama, et ma ikka tegelt võitsin, et ei ole kolmas ega neljas. Siis pika segaduse järel sain kapsad kätte ja särgi selga, kohustuslikud pildid tehtud. Hiljem auto juures askeldades kuulen, et Mölamadis karjub jälle mu nime, ei viitsinud enam tagasi minna, sõitsime perega hoopis Narvajeessussesse spaasse mulistama. Selline üritus siis!

AHTO:

Kohe ärgates oli juba vaim valmis ja tunne selline, et täna vajutan kõik kõveraks mis kätte saan. Korjasin vana hea sõbra Joel Meringo (RedBike) peale ja panime Kurtna poole ajama. Teepeal sai nii usinalt laterdatud, et suutsin ühelt kiiruskaameralt sähvaka ära saada. Taas tuli meelde, et ei ole vaja “ninamaas” sõita. +10km/h oli vist rauas ehk pääseb kergemalt!?
Kohale jõudes sai raja algus ja lõpp läbi sõidetud, et vältida ootamatusi. Kohe sai selgeks, et tuleb tolmav algus ja mandrossimeeter viskas ka vaikselt piirajasse.
START – tunne oli ok ja soe ilm tegi meele rõõmsaks. Plaan oli teha selle hooaja esimene nn võistlus ja vajutada nii, et midagi pärast kripeldama ei jääks. Esimese 10min-ga said kõikide näod tolmust tahmaseks ja prillidele kogunes mõnus kiht mudru. Turbaväljadele jõudes hakkas seltskond eest ära vajuma. Vaatasin seiereid, kuulasin sisetunnet ja sain aru, et kaasa ei jõua minna. Kõik oli tglt ok ja minek oli veel täitsa normaalne. Millegipärast oli mul meeles, et seda turbalaksu oli pikemalt?
Karjääridele jõudes hakkas üks sinises vormis sell vingerdama ja ikalduma mis ajas rütmi täitsa sassi nii, et endalgi hakkas villast sisse viskama. Ükshetk avastasin, et kinga ülemine boakinniti tilpneb niisama kinga küljes. Selge, selle jalaga väga tõmmata enam ei saa muidu tuleb papu täitsa jalast. Järgmine hetk vaatan, et mööduvad tüübid kes on minust juba korra mööda sõitnud. Mõtlesin, no ei ole veel nii kohvi, et juba luulusid näen. Ei olnudki. Paljud olid rukkisse pannud. Imestasin, et tavaliselt olen mina “ninamaas” sõitja, aga seekord töötasid lokaatorid imetabaselt ja püsisin kenasti rajal. Kahtlus tekkis alles, siis kui nägin silti, et 20km on jäänud, kuigi kompu näitab umbes 6-7km puudujääki. Korra juba pani kahtlema, et äkki panin ise valesti? Ei pannud vaid nii pidigi olema. Ühesõnaga see tekitas segaseid tundeid.

Nüüd aga põhilise maasika juurde. Umbes 30-dal km-l tuli metsast välja Hr.Kangimeister Kang isiklikult! Oligi juba meelest läinud mis näoga ta on. Rõve, pikk, haisev, paks, sandaalide ja higist nõretava võrksärgiga lontrus selline. Tükk aega maadlesin tüübiga, et mitte jalga sirgu lasta. Edasised seiklused kustutasin mälukaardilt. Viltuse molliga veeresin ääriveeri üle joone. Ei, rada koos oma turbaväljade, karjääride, parooda jmt atraktsioonidega meeldis väga, aga ise oleks nagu lati alt läbi jooksnud. Olin oma sõidus pettunud.
Sõidul oli ka oma highlight. Finisheerisin pmst koos Andrega. Sellist asja ei juhtu igapäev, et sellise mehega üheaegselt üle joone tuled. Ok, Andre oli lühemal distantsil, aga vahet ei ole. Äge ikkagi. See, et ta selle sõidu kinni pani oli muidugi võimas ja topelt nukid selle eest!

TULEMUSED GP:
1.Gert Jõeäär
…
42.Raino Einroos
…
46.Imre Ojavere
…
69.Bruno Tamm
…
72.Janek Leer
…
116.Ahto Kruusmann

TULEMUSED MARATON:
1.Andre Kull
…
8.Taikki Tillemann
…
12.Kaido Kriisa
…
22.Raiko Kaldoja