Saku100 2014
Käsnasingel, Svammisingel ja muud koledad loomad olid Porter Racingu meeskonna poolt valmis seatud, kui Mai teisel laupäeval anti stardipauk järjekordsele Saku100 sõidule, Eesti kõige raskeimale rattamaratonile keskmisi kiiruseid arvestades. Eelmise päeva troopiline tsüklon oli oma töö teinud ning svammid ning käsnad korralikult läbi leotanud. Tõotas mitte just liiga kiire sõit tulla. CCRM poolt olid seekord tules vaid kaks kollanokka – Mihkel ja Alvaro.
Mihkli läbielamised:
Kahjuks või õnneks ma ei osanud midagi karta selle ürituse ees, kuna see oli mu esimene etteaste. Eesmärgiks oli terve 100km ära sõita. Ilm oli hea, vihm oli küll raja märjaks kastnud, aga temperatuur oli hea ning võis lühikestes peale minna.
Peale starti esireast võtsin koha sisse Tarmo Neemela tuules ning istusin seal 1/3 ringi, siis sain aru, et tempo on “natuke” kõrge minu jaoks. Lasin Tiimo Tõnissoni mööda ning väikse ketikukkumise tagajäriel läks ka Danek Laanela mööda. Viimasega sõitsime kahekesi peaaegu ringi lõpuni. Kuna Laanela sõitis Epicuga ja mina oma HT’ga, siis juurikate ja mätaste peal kannatasin kõvasti. Tagumises männiku osas tegin ka ise tempot ees kuni Pokumaa singlil juhtus kaks asja: tekkis silmside Tiimoga eest ja mul jalad väsisid ning Laanela läks tempot tegema. Suusaraja sillal üritasin küll ülirahulikult võtta, aga siiski asi lõppes kerge breiktantsuga sillal. Ratas püsti ja edasi, kui morsileke jalast välja arvata, siis midagi muud ei juhtunud. Enne finišit panin veel risu ühe juurika taha, peale pauku läks lenks ca 10 kraadi vasakule ja üsna debiilne sõiduasend oli paratamatus. Boksipeatust ei julgenud veel teha.
Teine ring juba tegelesin ainult enda sõiduga. Mõnes kohas oli näha, et tagant mul kedagi tulemas ei olnud õnneks. Ühes mudases kraavis panin kerge nipli ja kohalikud metsaasukad said räiget sõimu kuulda. Kõvera lenksuga olin harjunud natuke ja ei viitsinud selle murega tegeleda.
Kolmanda ringi algul oli Singli Kunni katse ja lendasin täiega hooga peale. Kakskümend sekundit hiljem mõistsin, et mul üldse jalga pole selle mudase singli jaoks ja lasin oma tempos edasi. Tempo oli selline, et päris külili ei kukkunud, aga vaevu liikusin seal mudas. Mahakukkunud palke võtsin esimestel ringidel nagu mägikits, nüüd juba lasin tuimalt sisse mõnesse, küll hooga üle veab. Ringi lõpus oli seis selline, et iga juurikas ja mätas lõi kõhusse valu sisse, mille käigus jäi hing hetkeks kinni. Sama tunne nagu „pistmise“ ajal, aga lühikeste intervallide jooksul. Selle ringi jooksul hakkasin mõtlema, et äkki täna ei sõida 100km ära ikka. Tegin esimese korraliku söögipeatuse ja keerasin järgmisele ringile.
Neljanda ringi algul saabus reality-check, et ausaltöeldes ma olen korraliku haamri all. Ringiga kaotajatest möödusin palju aeglasemalt ning igal pool lasin käik kergemaga. Järsku ilmus tagant Aimar Pedari ning sama kiirelt kadus ta eest ära. Nüüd olin 5.possal ja enam poleks ühe konkurendi katkestamine mind poodiumile aidanud. Võtsin viimase duhhi kokku ja kerisin ringi lõpuni. See viimane ring venis nagu peojärgsehommikune tatt. Sirge, mida ma Kolmapäevaku ajal lükkasin 40 km/h, tuli seekord 22 km/h. Mõne singli peale näitas spido 9km/h. Sõitsin vist võrreldes esimese ringiga poole aeglasemalt. Finišis ootas Alvaro, kes „kiitis“ mind oma kiire alguse taktika eest ja hindas tol hetkel mitte kõige värskemat olekut “laibaeelseks” seisundiks. Selgus ka see, et Aigar Raja oleks mind raudselt 5. ringil kätte saanud.
Mille üle kurta sai? Jalad olid kangis, vasak jalg krambitas kohati, selg oli valus, jalg hõõrus kingas, käelabad olid kanged ja valusad, kuuse- ja männioksad koorisid käevartelt nahka maha, organism oli täiesti kurnatud olekus ning magus jook ja geel ei maitsenud enam. Kartes suurt musta auku pikemas perspektiivis, ei olnud mõtet seda kahte ringi otsa kerida. Isegi parim pehmotõrje poleks aidanud. Rajast oli minu jaoks ainult tagumine männiku all looklev osa sõidetav ning ka maantee kõrval nikerdamise osa, igalpool mudas ikaldusin. Ei kujuta ette, kuidas viimased esimesest mudasest singlist läbi said. Muidugi oleks tahtnud 100km kirja saada, aga mitte täna, ega ka järgmine aasta… Sakus HT’ga sõites on korraliku jalga vaja, et jõuaks püsti peal kõõluda. Mõne hea aasta pärast ehk uuesti.
Alvaro:
Alternatiivsed ravimeetodid on minu jaoks igal aastal aina rohkem esile tõusnud. Ära olen unustanud nooruses söögi alla ja joogi peale tarbitud Estoniancupi maratonid kui ka Prükkel Cupid ning menüüsse on lisandunud müstilised KoMo, Marimetsa kui Kolmapäevakute sarja sõidud. Saku100 on üks nendest, millest seni ringiga mööda käinud.
Kui Alvaro midagi ette võtab, siis tavaliselt ikka põhjalikult. Ei, treening sinna hulka enam ei kuulu, sest sel aastal olen teinud vaid kolm!! üle kahe ja poole tunnist trenni. Küll aga ei tohi varustuse osas järeleandmisi teha (edevuse laat noh) ja Kolmapäevaku etapi kogemuse põhjal järgnes kõne Hobispordi boksi ning nagu ikka leidub selles lahedas putkas väärt kraami. Seekord oli selleks ei midagi muud, kui täispauk kaheamordiline relv nimega Bergamont. Vaadake ette juurikad!
Esimesed stardiread olid hõredad ning sättisin ennast kohe väledate jalgade Tarmo Neemela ja Tiimo Tõnissoni seljataha. Kiirendus oli päris valus – esimese 500m sirgega pandi jõujooned kohe paika. Eest vahe kärises ja seljataha vaadates haigutas juba tühjus. Kas tõesti on esimene kilomeeter see koht, kus näen viimast korda kaasvõistlejaid? Õnneks pakkus varsti seltsi Aimar Pedari, kes lõbusas tujus tagant järgi purjetas. Millegipärast talle minust möödumise manöövrid meeldisid, sest ta tegi seda täiesti vabatahtlikult veel kolm korda! Kaks korda keeras rajalt metsa alla vanu radu vaatlema (loe: eksis kaardilugemisega) ning korra jäi logisevaid mutreid timmima.
Tipphetked esimeselt ringilt olid kahtlemata numbrid Garminil… Saku100 esimese ringi keskmine pulss tuli 3 lööki kõrgem, kui Kolmapäevakute 10 min vähem kestnud võiduajamisel! Ah et ma olen üks nendest lollidest, kes ei tea, kuidas Saku100 lõpuni sõidetakse? Natuke ju õige ka, aga no see mis tagumiku all toimus, oli müstiline. Bergamont lihtsalt sõitis ja sõitis ja sõitis, mitte ei põrganud mättast mättasse nagu ühe vedruga hardtail. Halloooo, mis juurikad Saku100 rajal? Kus?? Mitte minu rajal!
Kerime edasi kolmandale ringile. Vahe jälitajate Porter Racingu eliitmeeskonnast oli kärisenud tasemele, kus ka kõige parema tahtmisega nende lõhna selja taga tunda polnud. Kohaks seitsmes ning eespool kõikidest konkurentidest, kellele viimastel aastatel hävitud. Küll aga hakkasid käsn ja svamm oma tööd tegema ja ringi keskpaigas ilmusid Porteri särgid ootamatult kiirelt radarisse. Nurm/Lepalaan tandem andis kuuma ja nad vist arvasid, et on vaid kilomeetrite küsimus, kui küpse ladvaõuna ära nopivad. Tutkit brat. Algasid vanad head sõidetavad rajalõigud koos Oja juurikarabaga ja keerasin seierid põhja, sest taaskord sai sõita täie südamega. Ning vaheajapunktiks oli status quo taastatud ja minut tagasi rebitud. Esialgne plaan neljas ring ka veel teha jäi katki, sest ootamatult olid ilmnenud määrdeprobleemid. Nimelt oli pampersimäärdeks vist parakas läinud, sest seal oli miskit väga kinni mätsinud….
Et lahkuda väärikalt, otsustasin teha veel ühe lükke. Kimasin täie pauguga stardialast läbi nii, et kellegile ei jääks kahtlust, et ma neljandal ringil tuld annan. Kahesaja meetri pärast keerasin kruusale ära ja sain esireast vaadata, kuidas Nurm/Lepalaan mind mõne minuti möödudes jälitama kihutasid. Süda oli rahul, nüüd võis boksi keerata ning saunamõnusid ja Flashi huumoripagasit nautima hakata.
Päevale pani täpi peale Aimar Pedari. Mees laekus viiendalt ringilt juba auväärsel kolmandal kohal (Laanela oli ka boksi keeranud poole pealt). Kuigi ta parkis end nö ringile minejate poolele, oli tema tegutsemine kõike muud kui nobe. Kiirintervjuu paljastas selle, et ta oli oma sõiduga väga rahule jäänud. No hallooo – kolmas koht ei jää ju sulle niimoodi! Ja ta tõsimeeli arvaski, et Saku100 on läbi! Vaja oli mitmetasemelist veenmist alustades faktidega:
Neemelat ja Tõnissoni pole ju siin!
Toidupunktist kinnitati samuti üksmeelselt, et kuues ring on ikka ka veel!
Oi kurja, mehel hakkas jube kiire järsku. Jõudis vaid ühe banaani põske virutada ning kiirelt leidsin talle ka ühe geeli maiustamiseks ning tuiskaski rajale. Valus elamus võis olla see!