Saku100 2016
Prestiižne Saku100 MTB maraton toimus 7.mail ja stardikanga all ootas ligi 200 rattasõpra singlite ründamist. CC Rota Mobilise poolt oli väljas seitse võistlejat ning meeleolud olid positiivsed. Ees ootas viis 20km pikkust ringi, ilm oli suurepärane ja Porter Racingu korraldus sujus ladusalt.
Mihkel:
Peale stardisündmusi paigutasin end Viira tuulde, eespool andsid kuuma Neemela, Rebane, Tiimo, Raja ja Grünberg. Esimesel ringil õppisin rada tundma ja sõitsin end soojaks, millega väga palju vaeva ei olnud vaja näha, sest ilm oli suviselt soe.
Korra oleks peaegu ühte liivasesse tangiauku matsu pannud, ühelt purdelt alla sõitnud ja raja lindi alla ikaldusin ka ära. Maanteäärses sinka-vonka sektsioonis nägin tagant lähenevaid kiskjaid Andre eestvedamisel, tema tuules paistsid seeniorid Epner, Reiska ja Pedari. Ringi lõpus jõudis Kull järgi, episoodiliselt ühines ka Epner meiega.
Teine ring oli jätkuvalt ühtlase tempo hoidmine, hoidsin Kulli tuulde. Troika kolmandas vagunis loksus Viira. Avastasin, et ratta tagaamordi „soft“ setting on päris hea. Möödusime ratta remonditöid teostavast Grünbergist. Svammi singlil hakkas Andre hullu-moodi rutškat keerama ja oli päris raske tempos hoida. Viira jäi maha.
Peale boksipeatust leidsime metsast Lasse ekslemas ja vedasime ta tsivilisatsiooni poole. Kull ikaldus kahe kitsa puu vahele ära, vist oli lenks suure sooja käes paisuma hakanud. Enne Tünni singlit läksin ise vedama, ringi lõpus Andre ütles, et päris kiireks läks tempo. Olime 4.-5. koha peal.
Neljandale ringile minnes tuli vastu Molev, kelle rattal oli 50% väntadest ära kadunud. Kull ütles, et ta elab üle zombistumise esimest staadiumit ja ma võiks oma teed minna kui tahan, keeldusin viisakalt, sest ega mul endalgi mingi suurepärane tunne ei olnud. Paar singlit hiljem tuli juba käskivas kõneviisis korraldus, et ma võiks 3. kohta ründama minna ja mööda minna, jätkuvalt jäin taha vegeteerima. Enne Tünni singlit järasin järjekordse geeli ära ja siiski läksin lõpuks oma teed ning jätsin kolleegi kvaliteetaega veetma.
Viienda ehk viimase ringi ainuke positiivne asi on see, et neid vastikuid juurikaid ja mättaid näeb see päev viimast korda. Iga minut venis nagu geelist läbi imbunud tatt ratta lenksul. Organism hakkas geele ja spordijooki tõrjuma. Teadmata ajalisi vahesid ette-taha, muljusin edasi.
Iga väiksem asi tekitas massiivses koguses frustratsiooni: GPS andur oli liiga tugevasti ümber käe, randmed olid valusad, ringiga mahajäänutest oli vaja mööda manööverdada, päike paistis vale nurga alt jne. Tünni singlil nägin, et eespool kedagi püüda pole ja hakkasin päeva lõppenuks lugema.
Ma tänase päevani ei tea, kas see oli päriselt või mitte, aga ma omaarust nägin tagant lähenevat Rota särki ja hakkasin korralikult jälle pingutama. Svammi singlil oli hing astraalsest kehast väljanud ja iga juurika ületamiseks kulus märkimisväärne kogus watte. Pokumaa singel läks 5km/h ja kadents võis olla kõva 10 pööret minutis. Ühele muhedale männipuule ohverdasin veel igaks juhuks paar tilka verd.
Lõpuks tuli finiš ka ära. Kinnitati, et lõpetasin ikka neljandana ja pisteti tops Radlerit kätte. Mingi aja möödudes sain enamvähem juba aru, kes ma olen ja mis aasta on. Poodium jäi 4 minuti kaugusele, see sama 4 minutit jäi põhimõtteliselt juba esimese ringi peale võrdluses esimestega. Ega kuskilt midagi juurde polnud ka võtta. Neljanda koha olemusest võib terve eelmise aasta Andre blogisid lugeda, siiski pigem oli seekord “hea” IV koht minu jaoks. Jumal tänatud, et ma FS’i ostsin, vana rattaga ma oleks tänase päevani seal rajal. Tänud Porterile vahva ürituse eest!
Andre:
Captains log stardate 4.1726,5… logi sissekande ajaks on Saku100 finishist möödunud 40h. Tunne on jätkuvalt nagu oleks Cannibal Corpsi live ajal 24h järjest lava ees moshpitis olnud.
Edasine ei kõlba lugemiseks nendele, kellel on kalduvus saada mõjutatavaks netis levivast lektüürist ja kes on veel kahe vahel, kas kunagi ikka see sakusada 100% ulatuses ära teha.
Krt, kus üks võistlus võib ikka raske olla… ropult raske. Paberi peal vaatad– 3 m tõusu ringi kohta, 5 x 20 km ring mõnusas rabametsas– tükk keeksi. 3 ringi oligi OK, siis hakkas eksponentsiaalselt asi kooma poole liikuma.
Neljas ring proovisin batooni süüa – napilt oleks oksendanud. Äge. Pidev janu ja jooki konstantselt liiga vähe. Olin Mihkliga pea terve võistluse koos sõitnud ja juba teadsin, kus tal parem minek on. Ja kui ta oma leivanumbril (oli vist Tünni singel), kus ma üldse ei liikunud, eest ära vajutas ja ma üksi jäin, hakkasid peas need klassikalised mõtted keerlema: „Miks? Milleks? Kelle jaoks? jne“.
Viimasele ringile ei olnudki moraalselt nii väga raske minna– otsus oli juba tehtud. Teadsin juba, et mind ootavad veel viimast korda ees mu lemmikud: Käsna, Kraaavihalli, Motivatsiooni ja eriti Pokumaa singel. Väsimus oli juba selline, et vigu hakkas päris lihtsates kohtades sisse tulema. Päris maoli ei pannud, aga läheltä piti tilanteita jätkus. Enesetunne oli selline, et täiesti ükskõik, kas tagant tulevad Epner ja Pedari ning sõidavad must üle või ei , tahtsin ainult koju ära.
Finishis testiti veel korra meelte ärksust ja küsiti, et kas ma lõpetan ja rohkem ei sõida? Korra võttis raal veel prosel üle 10% jõudlust taha ja hakkas arvutama, et mida kuradit? Üks veel? Shut up and take my bike oleks ma juba öelnud. Aga õnneks asi ikka lahenes positiivselt ja rohkem sellel päeval sõitma ei pidanud.
Aga üldiselt– väga hästi korraldatud võistlus. Keegi ei käsi 100 km sõita, võid 20 järel sauna minna ja siis veel pärast 20 teha– keegi ei ütle halba sõna. Igaüks teeb sellest sõidust nii raske sõidu, kui soovib ja ego lubab. Tänud Porterile meeldejääva laupäeva eest!
Tarmo:
Saku 100, üks kahest minu must be võistlusest sellel aastal, seega olin 10 min. ennem starti ilusti stardikoridoris ja vahetasin raja raskuse kohta Hr. Kulliga mõtteid.
Start antud, esimesed paarsada meetrit täitsa mõnus, siis keerasime Käsna singlile ja kohe hakkas raske, ikka väga raske, ma kohe ei tahtnudki Raino seljatagant ettepoole minna, aga ta vägisi pakkus teed. Veidi hiljem pressisin ennem singlijuppi ühest Hawaii riietega härrast ka mööda ja üritasin mingit tempot hoida, see tempo ei meeldinud kuidagi Reiskale ja Pedarile, kes läksid oma teed, vaatasin seljataha, ainult Maidla oli jäänud, veidi hiljem lendas veel mööda ka Ivo Sild ning Maidla otsustas temaga minna, mingi aeg hoidsin kuidagi neil sabas, aga Svammi singlil läksid nad oma teed.
Minuga jäid tagant tulnud Väino Kaur ja Markus Vähi, järgmine ring sai nendega Westmani ja Piibelehte tehtud, kolmandale ringile minnes sai Kaur tänu väga lühikesele peatusele arvestatava vahe sisse, seega hakkasime teda püüdma (vahepeal möödusin ketti lappivast Asko Nurmist), kuigi mul oli jätkuvalt raske, otsustasin Singlikunni lõigul hoogu juurde anda ning panin peaaegu täiega, selle tulemusena kadus tagant Vähi ja jõudsin järele Kaurile (Singlikunni lõigu lõpus jalutas vastu Molev vasakpoolne vänt näppus), kes pakkus kohe mulle ka vedaja rolli, ennem Tünni singlit jõudsime järele Indrek Epnerile, kes oli käigud täisa välja võtnud ja matkas niisama, ütles et neljandale enam ei lähe.
Svammi lõigul hiljem hakkas veel raskem, selg tegi juba põrguvalu kuid läksin siiski neljandale ringile, Käsna singlil kahetsesin et seda tegin, Oja põiki läbides sõimasin mõtetes Konxu ja Askot, Oja singlil olin otsustanud, et viiendale ei lähe ja järgmine aasta ka ei sõida. Ja siis jõudes Lenduri singlile tuli järsku enamvähem kergus tagasi, sealt edasi aina paremini ennast tundsin, mingi hetk avastasin, et Kaur oli ka tagant kadunud, loobumismõtted heitsin ka kõrvale ning panin viiendale ringile.
Enesetunne läks aina paremaks, seljavalu oli ka taandunud talutavaks. Poolel maal hakkas tuttav selg paistma, sõber Maidla hakkas ees lähenema (krambid olid oma tööd tema kallal tegemas), varsti läksin oma teed. Lõpupoole hakkas ka Sõptshenko selg paistma, kuid ta vist haistis halba ja sõitis lõpus lausa ninast vere välja (seda sõna otseses mõttes). Kokku võttes alla 6 tunni koht 10. olen rahul. Pärast pitsi vanakat, sauna ja külma õlut on halvad mõtted läinud ning järgmine aast jälle kindlasti kohal.
Tänud rajameistritele!
PS. Pärast Konxuga rääkides ütlesin, et mõtle järgmine aasta HT meestele ka, sain vastuseks, et osta FS 🙂
Ahto:
Ootasin Saku100 sõitu V Ä G A !!! Ma ei teagi miks, aga selles sõidus on mingi “magic thing” mis paneb hinge naeratama ja tekitab tunde nagu oleks sind lastud paradiisi.
Eelnevad kaks korda katkestasin elik piirdusin 66km-ga. Ka seekord tahtsin sõita enesetunde järgi, et end mitte “auku” lasta. Klubi Spordidirektor luges ka veel sõnad peale, et enne tule maha kui “kooma” langed. Hinges oli muidugi salasoov lõpuni tulla.
Stardikoridoris settisin end umbes neljandasse-viiendasse ritta ja START. Kohe keerati peale, õnneks mitte kõige valusamalt. Esimestel singlitel nautisin Liis Grünbergi ja siis Marianne Palusoo küüti. Lust oli nende sõitu jälgida kuidas naised juurikatel ja tehnilistel lõikudel hakkama said. Hea töö tüdrukud!
Esimesel ringil oli tunda veidi “rsk ma nüüd panen” hõngu, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Jälgisin kangekaelselt oma uue Garmini pealt plaanitud tsoone ja liikusin omas tempos. Kõik singlid olid tuttavad, aga sedapidi polnud neid veel sõitnud pigem tegi see kõik ägedamaks. Minu jaoks oli uueks avastuseks Pokumaa, mis muutus pärast igat läbimist järjest raskemaks.
Esimene ring möödus ilma eriliste ekstsessideta, aga siis hakkas juhtuma. Teise ringi alguses kruusal vunkis viiskümppi rauas mööda Kaido Kaschan hüüdes “VOT NIIIII” 😀 . Pulli peab saama ja seda Kaido oskab.
Teades, et olen Kaido käest S100-l eelnevatel kordadel kalendriga saanud, siis mõtlesin, et las läheb ma hoian oma tsoonidest kinni ja vaatame kuidas see taktika lõpuni toimib. Kõrvale sõitis Erik Tammsoo ja muigel sui ütles “seda sõitu ei võideta esimesel-teisel ringil”, aga ta vist ei tea meie “ping-pongi” Kaidoga.
Ühesõnaga sõit oli alanud lõbusalt ja hakkasin sinist Velo Clubbersi särki tasahilju jahtima. Tunne oli hea kuni päästerõnga sillakesel kaotasin tasakaalu ja jalavann võis alata. Ringi keskel imesin end Kaidole saba peale. Patrasime veidi kuni tagant tuli kolmene rong mille peale end kärmelt sokutasin.
Järgmine fopaa tuli pärast Pokumaa sillakese ületust, kus suutsin pedaali juurika taha sõita ja kohustuslik nippelmann oli tehtud. Meel mõru, mark maani, rütm sassis jne, et mis järgmiseks?
Kolmandale ringile minnes otsustasin hoolsamalt ja säästlikumalt sõita, et end mitte ära lõhkuda. Ringi keskel läks nii raskeks, et korraks oli soov lebo režiim peale panna. Jõudis kätte see koht kus tuli hakata endaga diili tegema, et kui täna tubli poiss oled, siis võid õhtul äkki ühe vanaka vmt endale lubada? Läks veel raskemaks ja mu S100 paradiis hakkas võtma hoopsi teist kuju.
Kolmanda ringi lõpus kus korraks ringi algus ja lõpp läbi salu näha hüüdis Marko Pohl (A&T Sport) “Krusa tule-tule”. Seda ei olnud vaja hõigata. Ma ei ole Markot viimased kaks aastat ühelgi võistlusel edestanud. OK, eelmine aasta ühel korral Kiili kolmapäevakul paari sekiga, aga see praegu ei loe. Meie vahe oli sel hetkel umbes 3min.
Neljanda ringi keskel hakkasin läbi metsa taamal silmama nii kollast kui ka üht roosa ruulib vormi. See oli tandem Raino ja Pohl. Võtsin pikema punnimise peale neile sappa ja Rota burger oli sündinud :D. Raino vedas vahepeal nii hästi, et läks raskeks ja siis väga raskeks.
Enne Pokumaa sinkut pärisin meestelt, et kas panete lõpuni? See oli loll küsimus Juurikaprofessorile! Pohl aimas mu plaani talle särk püksi panna ja kostis, et kui ta läheb viiendale ringile, siis tuled ju sina ka? Ei olnud veel kindle kas ikka lähen. Enesetunne oli tuim nagu haige tursa saba. Kergelt juba tukitas magneesiumi ja soolade puuduses vaevlev Gastrocnemius.
Stardikoridoris joogipudelit vahetades märkasin, et Raino on tagant kadunud ja Pohl va kavalpea vajutas rämeda pauguga minema.
Kõheldes läksin viiendale ringile öeldes veel, et ma ei tea kas seda on nüüd vaja? Singlikate Mari veel ergutas, et läheb-läheb ainult üks ring veel. See pole lihtsalt “üks ring”, see on 12 472 juurikat, 8 231 mätast, kümneid sillakesi, head kordinatsiooni ja tasakaalu nõudvaid kraave ja kraavipealseid, kiireid põntsakaid ja mida kõike veel.
Jõudsin oma lemmik Motivatsiooni singlini, millega oli mul läbi terve sõidu oma suhe. Alati kui sealt läbi sõitsin läks enesetunne paremaks ja nii ka seekord. Täielik “magic”. Pommiaugu singlil olin Pohli püüdmisest peaaegu loobunud, aga enne Tünnikale jõudmist sain ta imekombel kätte. Ilmselgelt põletas ta oma viimased tikud ringi alguses ära ja liikus nüüd oma rattakompu patarei jõul.
Viimast korda Pokumaale jõudes oli plaan paigas, viimane padrun salve ja tuld. Sain vahe sisse ja siis tuli sõidu tipphetk. Viimasele sillakesele minnes läksin ahneks ja hakkasin seal midagi painutama, mis lõppes rõveda pauguga maoli vastu silda ja pea vastu kraavi serval olevat juurikat. Pohl jõudis jälle saba peale.
Sain aru, et nüüd jääb asi lõpu peale. Enne finishit metsast välja tulles kuulsin taga käikude raginat ja silma nurgast juba nägin, et pressib rsk. Finishisse sain siiski esimesena. Üle joone tulles lõime nagu ikka käed ja olime sõbrad edasi. Üldis koht 22, aeg 6:22, uus Garmini kompu (gps+kiiruse andur) näitas distantsiks 102,3km.
Finishis pakuti kohe Radleri tüüpi jooki mis kustutas kiirelt janu ja valu. Suurepärane teenindus!
Lõpetuseks. Pärast eelmise aasta sõitu käisin korduvalt S100 rajal nautlemas, nii saab olema ka sel aastal. Porteri tiimile ja rajameistrile suur kummardus. Kümnepalli süsteemis olete auga teeninud kümme punkti!
Ainus millest veidi puudust tundsin oli eelmise aasta hüpekas 🙂
Raino:
Juba traditsiooniks saanud, et kevadel tehakse ka üks pikem ja rohkem vintskust nõudev rattasõit. Peale laupäeva nüüd Saku metsades 8×100 tehtud.
Professorite masinaklass laseb rahulikult platseeruda esimesse ritta startima. Esimese ringi ajal näebki kõige rohkem rahvast, iga järgmise ringiga jääb kaassõitjaid vähemaks. Lõpuks ei näe enam kedagi ei ees, ega tagapool.
Nädala ilmast julgesin arvata, et äkki saab seekord 6 tunniga tehtud. Aga Porteri rajaleiutajad olid hoolitsenud, et nii ei läheks. Uued lõigud… Teadsin, et S100 rada on FS rada ja ikkagi läksin kõvasabaga proovima. Tasuks valutav selg ja vajadus kiirkorras tellida üks spetsiifiline kreem. Täpsemaks siinkohal ei lähe, Hobispordis on olemas 🙂
Finišijoone ületamise järel läheneti kohe joogitopsiga, ei jõudnud veel rattalt mahagi saada. Tase. Ja siis ilmus üks lõiketangidega seltsimees. Väitis, et mul peaks ratta küljes mingi kiip ka olema. Vaidlesime siis natuke, et kes ja millal ikka seda andurit kinnitamas sai käia ilma minu teadmata. Minul oli õigus, polnud kiipi kuskil. Seltsimehel oli ka õigus, et kiip peab ikka kuskil olema. Oligi. Ümbriku nurgas ja autos. Õnneks saadi aru, et “professoritele” on mõningane hajameelsus lubatud. Harjumus, et viskad enne sõitu ainult numbri rattale külge on ikka kiire tekkima.
Tänud Porterile, ilmale ja toredatele kaassõitjatele. Nii viisakat kulgemist rajal pole vist kuskil- paluks rada, palun mine mööda, tänan, palun. Nagu käitumisõpukus. Raul, tänud, hoidsid mul pinge lõpuni peal. Rota omadest pea pool klubi kohal! Mihkel ja Andre on tegijad! Täna paneks juba S100 2017-ks kirja ennast küll.
Ergo:
Otsus seda toredat Saku protsessi läbida oli plaani võetud juba talvel peale suuskade määrimist ja enne Tartu Maratoni ärajäämist. Sõidu eesmärk oli ikkagi esimeseks või siis hullemal juhul teiseks tulla. Vanarahvatarkus ütleb nii, et kui ikka päev varem stardikoridori ette magamiskotiga valmis ei tule, siis järgmine võimalus on startida lõpust neljandana, nii ka läks.
Algus oli aeglane ja kitsas, möödumiseks olin sunnitud kasutama erinevaid strateegiaid- küll pakkusin eesolijatele talvekartuleid ja muid tasuta vanu rattajuppe, asi toimis.
Teisel ringil oli ees õhk puhas ja sai lõpuks vajutama hakata. Aga siis kui läheb heaks, hakkab ka kohe juhtuma. Oli see känd või midagi muud, aga midagi sinna jooku ette jäi, mille geomeetria ei sobinud ja ilge nippel oli garanteeritud. Pilt korraks taskus, esimene ülevaade näitas, et tulemuseks ratturistandardpakett- põlv lõhki, kints marraskil. Kõik võidetud rongid jälle möödusid.
Huvitav lugu läks kohe edasi, mingi sepik jäi seisma ja pakkus abi, sellist menüüd poleks osanud oodata: Torutangid? Kiirabi? Kuvalda? Seekord sain ise hakkama, ainult esimene vahetaja oli saanud viga, kett jäi ees suurele hammakale, aga seal oli Lasse karjäärist järgi jäänud ainult 4 hammast, pidin sellega siis leppima. Hiljem selgus, et ta on seda kunagi kasutanud oma auto käigukastis.
Kolmandal ringil ei jäänud ka juhtumata, poole peal oli tunda kuidas tagumise ratta kurviperimeeter hakkab võsa lõikama, jäin seisma ja tagarehv suht vedel. Kuna ringi lõpuni polnud palju, otsustasin riskida ja sellega lõpuni sõita, muidu oleks jäänud äkki rajarekord tulemata 🙂 . Supi lasin kaasa pakkida, sest muidu oleks päeva keskmine kiirus alla läinud.
Janek Maidla:
1.Tarmo Neemela
…
4. Mihkel Laine
5. Andre Kull
…
10. Tarmo Ennok
11. Janek Maidla
…
22. Ahto Kruusmann
…
25. Raino Einroos
…
114. Ergo Jair (60km)