Škoda Laagri 19. Rakke Rattamaraton
Rakkes võttis osalejaid vastu meeldiv soe õhk kui termomeeter näitas kohati üle 30-kraadi. Hoolimata sellest oli võistlejate rivi meeldivalt pikk ning oldi valmis kuuma andma Rakke mõnusal maratonirajal.
Imre:
Sai osa võetud Rakke rattamaratoni XXL sõidust, mille tegi megaraskeks meeletu kuumus, mis on saanud juba nagu traditsiooniks Rakke sõidu puhul. Starditud sai teisest reast ning päris ette otsa polnud plaanis kohe ronida, kuna sellise kuumusega sõitmine pole olnud seni minu tugevaim külg.
Õnneks sõidu algfaasis tempot meeletult üles ei krutitud, seni kuni välisvõistleja Yakushev ette läks, see oli vist a´la teisel kilomeetril ning koheselt vajutama hakkas. Ega keegi teda ees ära ei tahtnud lasta ning kogu meie punt võttis tuulde. Kui mu mälu ei peta, siis meie esipundis olid lisaks välisvõistleja Yakushevile, Jõeäär, Lepik, Randma ja vist oli ka Vaab ja keegi A&T Spordist.
Pulss hakkas juba vaikselt punasesse kiskuma ning vaikselt hakkasid külmavärinad tekkima, see oli juba päris kehv näitaja. Tempo ei olnud kehva ning lasime karusselli, kes vähem kes rohkem ees. Vahefinišis olin äkki 5-6ndal kohal. Mingi hetk läksid eest Jõeäär, Yakushev, Lepik ning A&T vend, mina ei suutnud nende külmavärinatega rohkem pingutada ja jäin sõitma Vaabi ja Randmaga. Vaab veel ütles, et laseme mõõduka tempoga ja küll see Yakushev sealt eest ära kukub 🙂
Mees teadis, mis mees räägib ja ei eksinud ning üks hetk me ta kinni püüdsime. Kuid seda ta ei maininud, et mina sealt grupist ära vajun :). Sõitsin ja sõitsin, sirged tundusid jube pikad ning mingi hetk mingil asfalti lõigul nägin tagant tulemas tandemit, kelleks olid Poopuu ja Sildvee. Kuna mul “mootor” juba suht kees, siis lasin natuke tempsi alla ja võtsin neile tuulde, kaua ma ei püsinud ka seal ja eest nad ära läksid.
Sõitsin oma tempoga edasi ja ootasin juba finišit, vahepeal kuskil veekarjääri nähes oli küll selline tunne, et tõmbaks korraks sinna ja kastaks end sisse, “mootor” oli täielikult keemas. Suht sõidu lõpufaasis püüdis mind kinni põhisõidu liider Tarvis, õnneks just mingil ülipikal sirgel ning sai temal vähe tuules sõidetud ja ega mitte tasuta, vaid vedasin seejärel ka veidi teda 🙂 ning siis lasin tal minna.
Peale sõitu Tarvis veel tänas, et viitsisin vedada, see oli lahe. Palju polnud lõpuni jäänud ning kokkuvõttes XXLi 8. koht, seekord siis sedasi. Joogipunktides pudelilahendus topside asemel oli super lahendus ning teenindus väga viis. Krusa elukaaslasele aitäh joogipudeliga varustamise eest ning samuti ka Rakke rattamaratoni korraldustiimile hea korralduse eest. Ootan juba Tallinna Rattamaratoni.
Raino seiklused läbi nädalavahetuse:
Peale Kuremaa Xdreamil poodiumi maitsmist oli öise Kõrvemaa etapi suhtes selline 50:50 minul ja Janekil+Marekil ka. Mingil hetkel isegi tundus (lõvimoosi söömise tagajärg?), et võiks proovida öiselt xdreamilt liikuda Elvasse EC starti . Öistel etappidel enne ka käidud ja mällu jäänud minu isiklik kannatuste rada vette-vees ja eriti pärast vett – ma olen ikka pikalt, üle tunni, külmaväristanud kuni natukenegi jälle sooja sisse saab. Ja siis hakati seekord seda öist osa veel eriti reklaamima – ‘öine värskendus’ ja ‘ujumise abivahend peab kaasas olema’, jms. Mul lõi sellega lõplikult põhja alt, 50:50 seis keeras 100:0 peale ja registreerumine minu poolt jäi ära. Reede õhtu vabaks.
Samal nädalavahetusel oli õnneks valikuid palju ja ilmateate järgi päevastel rattasõitudel külm ei hakka ning vist isegi kiivri alla ei lähe higirätik.
Laupäeval Elva EC. Keskmine temp 28, max 30. 70 km mõnusalt sooja ilmaga sõitmist, kahjuks küll kruusa minu jaoks natuke palju, aga tehtav. Esimeses kolmandikus olid metsateede roopad jälle kavalad ja said mind koos rattaga korralikult rajaga risti, vinge võimlemisega õnnestus püsti jääda. Paari kurvi hiljem valisin vale roopa, porise ja sõidetamatu, seega jala mäest üles. Grupi võrra tahapoole ja selle seltskonnaga põhimõtteliselt lõpuni. Evert ka samas grupis ja õnnestus isegi jooki jagada. Lõbu lisas suurem Hawaii Kuressaare ratturite seltskond, kes meie liikumist selgelt kontrollis. Vahepeal tundus, et enamik sõitjatest ümberringi juba nende kollaste särkide ja roheliste seljakottidega, nagu sõrmkübaramäng.
Kokkuvõttes – tunne ja minek väga hea, külm ei hakanud, jooki jätkus, no koht oleks ju võinud natuke eespool olla. Oleks teadnud, et see vend, kellele enne lõppu hakkasin järele jõudma, võttis just minu eest M50 III koha, siis … 🙂
Pühapäeval Rakke RM. Lubati ka vähe soojemat ilma. Keskmine temp 29, max 35. 68 km. Ja Ahto lubas veel organiseerida joogipudeli transpordi ja kätteandmise 38 km TP-sse, superservice! Aga seekord enam nii hästi ei veerenudki. Lendasin viimasest vagunist pikkadel vastutuult kruusakatel ja edasi 50+ km suures osas tuli ise hakkama saada. Poole pealt hakkasid kurvid pikaks venima ja tagumine rehv pehme tunduma. Peale karjääri segmenti tulin maha asja uurima, oligi tekkinud nõudlus värske õhu järele. Balloon kähku välja ja sellele kraani peale keerama, aga keegi oli tehases balloonil vindi unustanud peale keerata! Krt. Õnneks oli teine ka kaasas ja seal vint (vint on lind, “keere” on õige sõna 🙂 – toim.) peal. Läks lausa 5 min, aga sain jälle edasi sõitma. Viimases TP-s leidus pump ja sain jälle doosi sooja õhku juurde panna ning sellega siis juba napilt lõpuni. Peale pumpamist sõitsime natuke aega koos Janekiga, vabandasin veelkord selle xdreamiga altvedamise pärast. Veetakistusele ja edasi põllutõusule jõudsin siiski üksi, Janekil olid tikud otsas, minul veel viimane poolik põles.
Tulemusega just rahul pole. Minu lemmik ilm ja seda ei õnnestunud korralikult ära kasutada.
Spetsiaal tänud Ahto prouale minu joogipudelite logistika eest!
Kull:
Nii. Rakke. Tean, olen korduvalt sõitnud. Emumägi, veetakistus, rõve heinamaa tõus enne lõppu. Aga kes krt 33 kraadi sooja tellis? Enno? Igaljuhul olin valmistunud. Käisin isegi aklimatiseerumas ühes teises kohas kus oli rõvedalt palav.
Kuumusega on mul nii, et kui temp läheb üle 20 kraadi, siis see on minu jaoks juba palav. +30 ja rohkem – see tähendab, et pöörded on juba vabakäigul rõvedalt üleval ja samas on keegi nagu svammist Vigri gaasipedaali alla pannud.
Kõike seda arvesse võttes suuri lootuseid sellele sõidule ei pannud. Ja umbes samal ajal, kui Pirita rannas keegi kuuenda õlle lahti tegi ja Stepann oma hommiku 16. tsebureki rahaks tegi kostus vile ja 2 h grillagooniat võis alata.
Suutsin kohe alguses koperdada ja sõitsin kellelegi tagarattasse, jalg maha, igalt poolt viskas mööda. Enne sinkule keeramist sain enam vähem grupi ette tagasi aga siis pani kohe Meelis Rebane minu eest rõveda kägara. Jälle seisma, hoog taas üles, järjekordne tikk põlenud. Ei läinud just pikalt – 20 sekki, kui Kivilo pani kurvis külili. Taas seisma ja tikk põlema. Inisesin põhja Vigri gaasiga eesolijatele järgi.
Sain pundile saba peale, kui tagant tuli madallendur Mesi ja arvas, et kui tema lenks on minu esijooksuga kohakuti, võib ümber reastuda küll. Hea, et maoli ei pannud, jälle jalga maha ja eesolijaid püüdma. Sain aru, et olen suutnud 3 km jooksul suurem osa tikke ära põletada. Vaatamata sellele imesin ikka järgi ja kui olukord rahunes leidsin ennast päris viisakast pundist, kuhu kuulusid: Massa, Arumägi, Mesi, Kivilo, MaKu, Malva, Neemela.
Kuna ma tundsin ennast nagu keedetud tursk ja erilisi panuseid ma oma jalgadele ei pannud otsustasin ootamatuid rünnakuid pareerida nii, et ronisin ette vedama. Tööd tegidki peamiselt Kivilo, mina, Malva, teised vähem või üldse mitte. Esimese Emumäe singli vedasin mina, teise Massa. Kui Malva ette läks, oli kohe kole olla, sest ta keeras alati peale ja tekkis tunne, et tihendid ei pea kaua sellele valule vastu. Siis tulid olukorda põnevamaks kruvima kas pikema või lühema sõidu grillijad, kellest oli singlitel kohati päris keerukas mööduda.
Saime kätte Põldmaa ja V.Kannimäe kes jäid pundi taha rippuma. Viimase kruusa ja heinamaa tõusu vedas Kivilo, kelle tuules vaevalt ära istusin. Tundus, et Vigri on pedaali alla kuidagi suuremaks kasvanud ja avaldab sitket vastupanu. Lootuses, et teistel on ka raske ronisin taas ette ja vedasin oma tempot peale surudes edasi. Kõik oli veel enam vähem kannatamiseväärne kuni 2 km enne lõppu, siis läksid kui asjad perse.
Kõigepealt ründas Arumägi. Kivilo pani järgi, Mesi ja Massa nende tuules. Forsseerisn veel nii palju kui sai, kaks silindrit kukkusid mootoril tagant ära, sinist suitsu tuli , kuumusest moll viltu ja visuaal virvendamas. Minu taga istus veel Kruseman, kellega pidin teoorias vanuseklassi esikoha pärast võitlema ja Neemela. MaKu pani ka oma tuntud kiirendusega minema ja jäime Neemelaga koos linnulaulu kuulama. Viimase tõusul ei viitsinud Neemela enam minuga koos sõita ja vajutas minema. Mul ei olnud kordagi nende episoodide ajal tunnet ka, et prooviks kaasa minna. Malvat ja teisi tagant enam ei paistnud ja veeresin peldiku laskumisest alla teadmises , et mingil põhjusel on Massa ja Kivilo ja veel mõned ikka rõve valusa jalaga. Massa sai 6.koha ja poodiumile, MaKu võitis M40 ja ma sõitsin Rakke poodi ja ostsin mõned õlled.
Bruno:
Poiss oli Eestist eemal ja sain jälle võimaluse tavalise MTB rattaga tutvust teha. Etteruttavalt võib öelda, et see oli Rakkes ainuõige valik! S.t. Fatbikega oleks seal olnud väga raske. Stardigrupid olid, siis seekord 50-sed mitte 100-sed nagu Rakveres ja ilm oli ka meeldivalt soe (+30C)
Peale stardipauku tõmmati tempo kohe ülesse ja mina otsustasin klubikaaslase Janek Leer, alias Ziili tempot jälgida. Kuskil peale 3,5km läbimist oli raputav laskumine ja minu ainuke 0,75L joogipudel otsustas hoidjast lahkuda! See polnud just meeldiv uudis, aga seisma jääda ei raatsinud, kuna tunne oli hea.
Panin edasi ja õnneks oli selja peal veel 50% 0,5L-st Vitautassest ootamas. Kurtsin oma muret ka Ziilile ja mees ei olnud kade oma 2-st pudelist ühe mulle loovutama, „tnx man“! Meie grupis oli veel Merili Sirvel, Harri Sügis jt. Lootsin Harrile koha kätte näidata Jõelähtmel saadud valusa finishi kaotuse eest, kuid mingi hetk olid nad mul ikkagi eest läinud… Peale seda sain endale veduriks Andrus Kasekampi (CYCLON), kes kruusal oli omas elemendis ja eespool olev grupp saigi kohe kinni püütud.
15km lõpuni, tuleb tagant „mägede poeg“ Indrek Ester – LeTourDeFrancelt. Ta oleks nagu seemneid söönud – ei aita tempo tõstmine, ega kõhugaasid, mees natuke vannub ja paneb mulle ikka korraliku „posti“ nii, et mott vajus hetkekts täitsa alla! 10km lõpuni ja Ziil tuleb mulle selg ees vastu! Pakun geeli ja juua, aga mees on zombistunud ja keeldub kõigest, väites, et jalad krampis ja temaga on kõik! Käseb mul edasi minna ja ega mul eriti muud varianti ei jää, sest tagant tuleb järjest mehi peale.
Lõpuprotokolli läheb minu jaoks täitsa viisakas koht ja mina tänan Ziili joogi eest ja rajameistrit toreda raja eest!
Ziil:
Esialgu oli mul plaanis see võistlus vahele jätta, kuna “vatipulm” tahtis tähistamist 🙂 Mõned õlled õnneks spordipoissi ei murra ning startisime hommikul Rakke suunas. Hoolimata kuumast ilmast ja vähesest unest olin stardis ja valmis palavusega võitlema. Eelmisel õhtul lasin leistangi allapoole ja lisaks tundus, et sadul on ka madalaks jäänud. Sõiduasend tundus mugavam aga tulemused rajal seda küll ei kinnita. Mõned kilomeetrid stardist ja finishist said koos Bruuno ning Lassega läbi sõidetud, et üllatusi vältida. Mind lubati teise stardikoridori ja seal ei valinud kohta etteotsa, vaid pigem otsisin varjulist paika paremas servas.
Stardist sain ilusti minema ja kohe kui rada keeras metsa, tõmmati pikaks riviks ning hakkasid väikesed grupid moodustuma. Üritasin aeglaste taha mitte jääda ning kiirematega koos eest ära liikuda. Esialgu isegi õnnestus, kuna taga tekkis pikem tühimik. 5km sai sõidetud ning Bruno jõudis oma kiire pundiga meile järele. Kurtis, et oli joogipudelist lahti saanud. Ilmselt juhtus see põllul kartulivagudel, kus oli maa kirju erinevatest joogipudelidest. Loovutasin ühe oma pudelitest heale sõbrale.
Liikusime väikese 7-liikmelise pundiga Emumäe poole ja aeg-ajalt ees tempot tehes. Tõusud võtsin pigem rahulikult ja väga piirajasse ei lasknud. Oli suur oht mootori ülekuumenemisele. Palavus mulle üldiselt sobib ja see mind väga ei häirinud, kuigi metsa all oli tunduvalt mõnusam sõita. Emumäel lagunesid pundid veel väiksemaks ja jäime kolmekesi Kajar Kuldseppa ja Koik Kristjaniga.
Peale viimast joogipunkti, 10 km enne lõppu, hakkasid korraga mõlemad jalad valusalt tuikama ja oli tunda, et krambid ei lase samas tempos enam jätkata. Kasutasin olemasolevad abistavad ampullid ära ja lootsin, et ehk lähevad üle, kui võtan rahulikumalt. Kahjuks läks valu ainult hullemaks ja kartsin, et kukun valu kannatades lihtsalt kraavi. Laskumistel oli ratas kontrollimatu ja lootsin, et esiamort ja tagumine kummipuks mind sadulast maha ei viska. Kui tavaliselt ma väga pidureid keset mäge ei kasuta, siis seekord hoidsin juba üleval kergelt heebleid peal, et kiirus väga suureks ei läheks.
Viimased 5km möödusid väga aeglaselt ja kaasvõistlejad, kellega olin koos stardis alustanud, läksid nii vasakult kui paremalt mööda. Õnneks jõudsin tervelt finishisse.
Päeva lõpetasime Äntu järvestiku läbipaistvas järves ennast maha jahutades 🙂
Kauk junior:
Pääsesin viimane hetk laevalt ja tuli võimalus osaleda Rakke jalgrattamaratonil. Kohale jõudsime probleemideta, aga kohapeal avastasime, et mu jalgratta taga pidur oli ära väsinud ja keeldus töötamast. Kohapeal oli paranduspunkt ka, kus amatöörist spetsialist suutis isa särgi õliga ära pesta ja pidrut mitte korda saada. Läksin siis ilma tagapidurita sõitma ja suutsin 2 kilomeetrit enne finishit järsul parem pöörde laskumisel puuga kokku põrgata ja õla veriseks tõmmata aga suutsin vapralt ikka lõpuni võidelda. Koht oli 111., jäin sõiduga rahule ja rada oli nauditav.
- Gert Jõeäär
…
8. Imre Ojavere
…
30. Raino Einroos
…
81. Ahto Kruusmann
- Peeter Tarvis
…
12. Andre Kull
…
32. Raiko Kaldoja
…
41. Lasse Nõlvik
…
67. Bruno Tamm
…
77. Janek Leer
…
111. Andre Kauk
…
225. Anti Kauk