CC Rota Mobilis

Mis toimus? Tallinna Ratta-maraton Aegviidu metsades!

Andre muljed “Haamer Pilla palu metsas ehk kuidas mul ansambel korralikult keema läks.”

Nädalavahetus oli möödunud ärkvel olemise ja pralletamsie tähe all ja pühapäeva hommikul peale kella helinat teatas keha mulle, et ta ei taha kuhugi minna. Loivasin ennast loomulikult ikka kohale. Termomeetri näidu tõus oli korrelatsioonis meres eemaldatud kilomeetritega ja Kõrvemaal oli juba korralik saun.

Kõik sai selgeks juba umbes 15-l kilomeetril, kui mu lõdvad jäsemed, liiga sügavale koorepuru sisse vajuv rehv koostöös kuumusega said minust jagu. Selle hakkas vasakult ja paremalt mööda viskama. Kahjuks jõudsid järgi ka Karla ja Martma, kes pikal kruusalõigul keerasid 45 km/h peale ja taas avastasin ennast aurava kupliga koomasektorisse vajumast. Õnneks, õnneks oli mingil põhjusel raja ääres manageri litsentsiga (toimetaja: mille jaoks siis veel see litsents on?) Alvaro, kes ulatas Premiumi vahefinshis lutipudeli ja hiljem, kõige hullema kooma ajal, pläsku KÜLMA vett. Ma alguses ei saanud aru, mida ta tahab ja kes ta on. Aga kui ma selle pudel tema tungival nõudmisel siiski võtsin, sellest osa ära jõin ja teise osa kaela valasin, tuli pilt taas ette.

Uuel rajalõigul on kuppel veel meeldivalt jahe

Lõpus suutsin ikka kohta parandada. Tekkis mingi väike punt, kus oli sees ka MM-i medalimees rattaorienteerumises ja ma ei tea milles kõiges veel Tõnis Erm ja veel paar venda. Nendega koos pungestades sõitsime koos pea lõpuni, aga olin ikka nii süsi, et 1 km enne lõppu lasin neil minna.

Ma ei tea 67 – polegi ju kõige hullem (arvestades asjaolusid).

Malmraami Madis:
59km aasta palavamates oludes, koos eelmisel päeval maha sadanud vihmaga tõotas head. Ses mõttes, et mida raskemad olud, seda paremini need üldiselt mulle sobivad. Number anti 586. Finishis olin ajavõtu süsteemi andmeil 358. See on ca 100 skalpi rohkem, kui hiljuti Viljandi Samsungil. Kusjuures tühjaks ei suutnud end sõita.

Madis on sellise tempo üles võtnud, et kaameral on raskusi teravusega

Meeleolukas oli ühe Porter´i sõitja kommentaar: “Päeva võib kordaläinuks lugeda, kui mõne lilla-särgi kätte saab.” Märkus – CCRM rattavorm on ikka roosa-must! Mõtlesin soovitada optometristi, aga see ei tulnud kohe rada jälgides ja hingeldades meelde, seetõttu jäin viisakaks ja ergutasin teda edasi kihutama. Suvi on ees, küllap saab neid humoorikaid komplimente ise kah jagada.

Kaido:
Seekordne ettevalmistus võistluseks oli põhjalik, sest sõber Taikki (velo clubbers) kutsus mind nädal varem Avatud Rada läbima ja nii tekkis meil hea ülevaade raja olukorrast.

Sõidu alguses oli hea vaadata, kuidas meie gruppi vedanud Valdur Õun oma Hawaii kevadlaagrist tuttavat konkurenti Antit seiras ja üritas pidevalt temaga vahet vähendada. Anti sõitis sirge seljaga 100-200 m eespool ja vahe ei tundunud vähenevat. Kuna mul oli meeles eelmise aasta valus kogemus liiga kiirest alustamisest, siis võtsin rahulikult ja esimene preemiapunkt tuli Pukimäe tõusul – selg ees tuli teiste seas vastu Eero Kiskonen. Sama mees oli aasta tagasi vastupidises olukorras – kui mina Pukimäe otsast alla vaatasin, siis nägin tõusul näljaste hagijate punti, kes varemstartinud saaklooma (mind) jahtisid ja Eero selle eesotsas.

Pukimäe teisel tõusul lutipudelit nõutamas

Selle raske rajaosa lõppedes(ca 17km läbitud) ja kruusale jõudes nägin enda ees Andre Pukki (SK Rakke) laia selga ja sättisin ennast sinna tuulevarju. Meil olid pundis veel Sven Luks (Sportland), Rivo Saarna (Proshop Team), Asko Nurm (Jõelähtme Porter) jt. tublid vedajad. Plaanisin selle pundiga püsida ja see õigustas. Pikal kruusalõigul tõmmati korralik tempo ülesse ja püüdsime eesoleva grupi kinni. Natuke hiljem saime kätte veel Taluka 3-mehelise grupi. Mingil hetkel vedas pikalt gruppi CFC riietega mees (vist oli Ergo Tisler), kes andis päris valusalt minna ja tagant hakkas mehi pudenema. Venemäe TP-s olin vajunud oma grupi lõppu koos Kaidar Hussariga(A&T Sport) ja sellele järgneval liivasel lõigul jõudisme järgi Aivar Lipule, kes kurtis külmavärinaid (ilmselge kuumalaks) ning maha ta meist jäi. Talukas istus ilusti pundi peas ja kontrollis olukorda.

Aktiivsematest olid grupi ees veel Jörgen Sildvee (Uuno Team) ja Allan Aulik (Proshop Team) . Mida lõpu poole, seda rohkem elavnes kohalikke radu hästi tundev Sven Luks ja mulle tundub, et sellest grupist ta esimesena lõpetaski. Mina jäin grupist lõplikult maha ca 5km enne lõppu, kui metsast kruusale jõudes oli vahe sees ja hädavaevu imesin järele noorele Karli Kannelile.

Kuigi jalg oli juba tüma, siis ca 3 km enne lõppu suusaraja tõsisemal tõusul kerisin ma Karlist mööda, aga lahti temast ei saanud. Tal oli isa, Alari Kannel, rajaääres õpetus- ja ergutussõnu lausumas ning see ei lasknud noorel mehel nii kergelt alla anda. Ca 2 km enne lõppu, kiirel ja kurviga lõppenud laskumisel, lasi hooga möödunud Marek Hirs (Raitwood) vähe pikaks ja pidi samblikus natuke müttama. Otsustavad sündmused toimusid viimasel suusaraja tõusul, mida mina läksin püsti kangutama, aga Karli keris istudes minust mööda ja sai laskumisele väikese vahega. Kuna taga hingasid 2 meest kuklasse, siis ei julgenud jalga sirgeks lasta ja pingutasin lõpujooneni. Tasuks napp, aga kindel esisajakoht.

Helina avapauk!
Mingit tunnet polnud. Sama tuima näoga ärkasin nagu läksin magama pärast Birxi esinemist. Toss oli mõtetu.

Nüüd tagantjärele mõeldes, oli juba paras pingutus leitsakuga stardikoridoris kümme minutit passida ja pauku oodata. Ja see tuli jubeda kärakaga ning rattarong hakkas liikuma. Asse oli mind selleks ellujäämiskursuseks oma kaitsva tiiva alla lubanud võtta, nii et hirmu ma ei tundud millegi ees.  Isegi närvidele käis alguses, et mööda uut lõiku raiesmiku ääres pidi ratta kõrval üles ja alla jalutama, sest polnud üliohtlikku laskumist ega ka ületamatut tõusu.  Ju siis tahtis tagaotsa rahvas kena ilma puukide ja sarapuuvõsaga nautida. Läksin massiga kaasa.

Ütleme nii, kui sõidetud oli 7 kilomeetrit ja Aegviidu suusarajad veel ei paistnudki, mõtlesin, et mida kuradit ma siia tõestama tulin? Käskisin Assel distantsi mitte lugeda, sest muidu läheme kohe pärast järgmist tõusunukki nurmenukke korjama. Ja siis nad tulid, need mõnusad tõusud suusarajal, mis minu üllatuseks olid sõidetavad, kuid äärmiselt väsitavad. Tuulevaikne leitsak aitas hapnikupuudusele kaasa ja nii ma ohkisin ja kägisesin nagu vana raadio. Õnneks polnud minu ininat vahepeal kuulda, sest Asse ratas hakkas kriuksuma ja nii me siis rühkisime aina edasi.

Kui nägin silti: lõpuni 35 km, tundsin kuidas „jõud lõpeb, ei jaksa enam“. Silme ees virvendasid miraazhipildid, kuidas finishis grill-liha söön ja külma siidri avan. Treener seljataga aga käskis geeli suhu pista ja edasi veereda, et nüüd läheb elu ilusaks, sest kergemad lõigud ees. Ja nii oligi – järgnes kruusatee ja lihtsamad metsarajad, vahepeal rahunenud pulss sai järjekordse sutsaka alles siis, kui end poolsurnuks ehmatasin eelviimases TP-s, kus sõjaväelased olid ennast nii hästi loodusesse mätsinud, et ainult suitsukonihaisu tõusis põõsast ja taevasse kõrguv antenn oli nagu oksteta mänd. Mäletan lapsepõlvest mingit filmi, kus äkki põõsad hakkasid liikuma ja kõik külaelanikud maha nottisid, seega andsin hagu. Siis hakkas alaselg valutama, kirusin Assele, et olen nagu penskar kes: ei jaksa sõita, hing on kinni ja küll põlved, küll selg ja jumal teab, mis organ veel valutab. Treener kuulas rahulikult hala jälle ära ja ütles lohutavalt, läheb-läheb. Tegin siis rattal erinevaid jõu ja ilunumbreid ning seljavalu vähenes ja agoonia jätkus. Ausalt öeldes pean tunnistama, et umbes poole distantsini polnud ma üldse kindel, et eesmärgi täidan ja lõpuni sõidan. Kuid distantsi lõpp oli kergem, vanad tuttavad rajalõigud ja läheneva finishi lõhn andsid jaksu juurde!

Oli väga raske, sest pikki treeninguid pole teinud ja ilm andis vunki veel juurde, kuid lõpuni sai sõidetud ja esimene kogemus käes.

Mõned meeleolukamad pildid rajalt:

Aivar Lipp nautimas priiküüti mäest üles hoides kinni
kaasvõistleja särgitaskust 🙂

Anti!

Hullupilguga Bruno laskumas

Raul on juba punane kui vähk

Tulemused:
Andre   67.
Raul       92.
Kaido    99.
Janek    123.
Anti       126.
Marek   155.
Bruno   210.
Raino    252.
Madis    358.
Asse      970.
Helina  971.

Poolmaraton:
Ethel    101.

Võistkondlikus arvestuses saavutasime üllatavalt hea 14. koha. Viimastel aastatel konkurentsi pakkunud VCE meeskonna lagunemise järel seame seniste tulemuste põhjal endale sihiks alistada edaspidi hoopis Uuno Raadio Cycling Team! Tõotab tulla tihe rebimine!

Pildimaterja Alvaro kaamerast
Veel pilte