CC Rota Mobilis

ANDRE:

Ma arvan, et kui ma kusagil kõige rohkem võistelnud olen, siis on see Kõrvemaa. Seekord oli taas vaja velo seal sektoris joonele lükata, seda korda siis Robert Boschi nimelisel rahvaste spartakiaadi raames toimuval maastikujalgrataste võiduajamisel. Tundub, et ma olen see aasta see teravama, lühema distantsi mees. Erinevalt Alutaguse EC maratonist, oli siin stardis oluliselt ärevam seltskond alustades Jõeääre, Tarvise, Saare jne meestega. Kuna pole au olnud sellel vahvas sarjas enne osaleda, oli minu stardi numbriks “404 not found error”. Õnneks sai peakohtunik pehmeks räägitud ja esimese koridori väravad avanesid.

Sõit oli selline, et esimene pool distantsist olin ma see mees, kes rippus hammastega pundi lõpus. On ikka vahe, kas oled see, kes dikteerib tempot või see, kes üritab tempo ja selle muutustega kuidagi kohaneda. Õnneks läks Jõeäär koos Saarega suht alguses oma teed. Peale vahekat oleks äärepealt maha jäänud, sest Massa ja Tarvis ning Panteleev keerasid valusalt peale. Õnneks imesin silmamunade peal kuidagi järgi. Ühel singlil lasi minu ees sõitnud Sportlandi Tõnis Saar ees sõitjatega vahe sisse ja 5 tk (Massa, Ottender, Tarvis jne) said vahe sisse. Kattai tahtis mulle vist peale seda molli sõita või siis oma rattaga vastu puud sõita – täpselt ei saanud aru, aga mees oli 100% kindel, et mina olin see schlang, kes enne singleid temast mööda surus ja siis vahe sisse lasi ja tema kindla kolmanda koha selle raames kellelegi teisele kinkis. Õnneks hakkas ilmselt veri peas tempo langedes ka kurjasid mõtteid lahustama ja jäime vist ikka sõpradeks (ära pikka viha pea, nukid J). Keevitasime siis finsihi poole, liiv lendas ja tolm oli üleval. Pundis veel siis Krusemann, Olle, Kattai, Saar.

Enne starti sai just Imrele räägitud, et kuidas Kõrvemaal finsihit tegema peab (mees käitus minu sõnade järgi ja pani oma pundi finishi kinni). Mina aga suutsin selle projekti ära käkkida ja asjaolude kokkulangevuste ja valede otsuste tulemusena pidin viimased 200 m enne finiši sirget ise vedama ja Maku pani lõpusirgel sellise litri, et ma ei suutnud sellele kuidagi reageerida – mootori hääl läks küll kõvemaks, aga kiirus ei muutunud (kui, siis pigem langes J). Termikas sai ka oma revanši ja muljus enne joont mööda. Noh – 10 koht, ka tore ju.

RAINO:

Tuli selline tegusam nädalavahetus – laupäeval üks pikem ja pühapäeval vähe lühem sõit peale.

Tallinna/Aegviidu XXL variant oli kiire ja tolmu kruttis ka jälle hästi. Positiivse üllatusena oli kruusarallit taas vähemaks jäänud ja pigem metsateed koos päris korraliku hulga tõusumeetritega. Esimene 30km ring ei juhtunud suurt midagi, anti vaid hagu ca 25-30 positsioonide pundis. Teine ring juba natuke juhtus – läksin liiga julgeks ja enesekindlaks, sain 2 karistust üsna järjest. Väikeste näpukate pärast külili ja pidingi metsa vahele kaduvat punti üksi püüdma hakkama. Ja nii 2 korda, Andres Maarits õnneks aitas natuke kaasa. Üsna enne lõppu jäi hea konkurent Aivar Veri ühtäkki ketti uurima. Nüüd kahtlesin, et kas jääda appi või veereda edasi? Sõitsin edasi. Koht korralik ja kaotus võitjale väheneb, rahul.

Marimetsa sarja Ruila etappi polnud enne sõitnud ja otsustasin pühapäeval seda ka vaatama minna. Lasse oli juba kohal ja soojenes. Sõitsin alguse ja lõpu läbi. Alguse kruus+metsateed oli kiired ja viimastel kilomeetritel metsas meeldis tubli sik-sak.

Stardist motika taga harjutati mõnda aega aeglussõitu ja peale tehnilist starti anti küte peale.

Teadsin, et seal 3.5 km peal on ohtlikud rööpad, aga ikka oli vaja hakata välja saama, rada ka korralikult eessõitja alt ei paistnud. Kõik käis seekord väga kähku – mina külili ja lenks üle raami. Kondid tundusid terved olevat, lenks õnnestus mõningase putitamisega sõidusuunas tagasi saada. Vahepeal Pohl sõbralikult kontrollis, et mul helikaart ikka toimib. Muidugi olid pundid jälle läinud ja asusin eespool vilkuvale roosale dressile järele pingutama. Õnnestuski Bruno pundile saba peale jõuda ja seal pea kogu edasine sõit teha. Parem küünarnukk oli pidanud loobuma mõningast osast kattematerjalist ja kõik parempoolse sõiduraja ääres sõidule kaasa elanud kuused paitasid neid kohti hellasti okastega. Lisaks oli käikar vähe pihta saanud ning vajas mitut signaali enne kui minust aru sai.

Aga tulemus oli magus – pensionäride masinaklassis poodium ja kotitäis juustu.

Kahest päevast hea õppetund – liiga enesekindlaks ei saa minna, ratas siiski üksi ei lahenda kriitilisi olukordi. Peab ise ka ujuda oskama.

Lõpuks sobiv laen klassikast: Kas “noorhärra” ujuda oskab? Ei, ei oska. Aga küll minu hobune oskab. [Tormab hobuse seljas vette.] Kas Te… Kas Te ikka kahtlete minu võimetes?

TULEMUSED BOSCH:
1.Gert Jõeäär
…
10.Andre Kull
…
17.Imre Ojavere

TULEMUSED BOSCH XXL:
1.Viljar Kannimäe
…
22.Raino Einroos
…
41.Janek Maidla
…
65.Raul Talumaa

TULEMUSED MARIMETSA:
1.Raido Saar
…
20.Lasse Nõlvik
…
22.Bruno Tamm
…
25.Raino Einroos
…
93.Anti Kauk
…
120.Andre Kauk