CC Rota Mobilis

Tartu Rattamaraton väljalaskeaastaga 2012.
* Ilus ja värviline Scotti kataloog koos mõnusa turukotiga Kiili Maximast Karuõlle toomiseks.
* Püta muljetavaldav põgenemine kõigi eest, kes tahtsid teda lompides mudaseks pritsida.
* Ratturite elu huvitavamaks tegemiseks suunas kohalik karjak pool lehmakarja rajale. Kahjuks jäid esimese otsa mehed sellest lõbust ilma mitte nagu legendaarsel Vooremaa tuuril, kus tuli kõigil lausmuda eest üle särtsu täis elektrikarjuse hüpata ja koos piimaandjatega maid jagada.

CC Rota Mobilise väljavaated midagi suurt korda saata lebasid ühel mehel – Elvas maid ja puid lammutanud Anti Kaukil. Sekundeerisid Alvaro, Bruno, Marek ja Raino (tähestikulises järjestuses) ning naistest olid pikale distantsile end julgenud kirja panna nii Ethel kui Pille.

Alvaro alustab:
Kui ma neljapäeva pärastlõunal “ärkasin”, avastasin, et ettevalmistus Tartu Maratoniks on praktiliselt null. Kiired kõned liitlastele kinnitasid, et kõik plaanid on ammu paigas ja kivisse raiutud. Eriti ärevaks tegi jutt pühapäevahommikusest 6.30 stardist, mis oleks tähendanud tõenäoliselt seda, et poleks ei magada saanud ega ka õigeks ajaks kohale jõudnud. Ja veel ärevamaks see, et vaja kindlasti finishist starti tagasi sõita. Ratastel….

Kiire organiseerimisvõimekuse rakendamine ja olemasolevad plaanid said põrmustatud. Õnneks. Moodustatud sai löögirusikas “Alvaro-Brunn-Anti”. Uued eesmärgid olid jõuda kohale laupäeval Pasta Party ajaks ning edasi Elvasse aklimatiseeruma ning unustada jutt rattaga finishisse tulemisest. Esimene tõsisem korrektuur plaani tuli teha siis, kui Bruno juures kogunemisel pakuti naispere poolt meisterdatud proovikooki ja länikutäis kohvi. Koogist sai kõht ääreni täis ja pastale polnud enam kohta. Siiski tulistasime viieks Tartusse välja ainult selleks, et näha silti – PASTA ON OTSAS!!! Hea pidu oli……

Anti vaesekese nägu venis stardikeskuses pikemast pikemaks, kui selgus, et tema 200 sees olev stardinumber ei annagi talle õigust eestpoolt grupist minna. Olime kogu kambaga kõik laulatatud 100-300 stardikasse! Ega midagi, kiirelt Elvasse kohale ees ootavasse sviiti Waide motellis. Vastuvõtt oli tore, sünnipäevalaud 30-le kaetud. Kahjuks selgus, et meid ei olegi kutsutud. Õnneks leidus linna peal üks Vapper Mäger, mis korralikke makakaid pakkus. Kiire atrõõv vastas asuvasse Säästukasse, korv kilisevat täis ja tagasi baasi. Sai mõnusalt võrkpallilahingut jälgida ja Scotti klantskataloogi sirvida.

Bruno jätkab…..
Õhtul pidin Antit moosima, et ta oleks nõus taaskord Elvast Otepääle sõitma. Seekord siis hommikul soojenduseks!!! Lõpuks ta „kirjutas alla“ ja meie iga-aastane traditsioon sai jätku. Stardis vahetasime pika dressi lühikese vastu ja asusime teele. Ma teadsin, et läheb ilgeks littimiseks! Seda tõestas ka PÜTA, kes, nagu ma aru sain, vajutas kohe esimese lasketiiru tõusuga vahe sisse. Mis tal viga, tal ju ees 46-ne hammakas :-), aga minul jälle oli eelmise aasta võitjaga täpselt sama ratas! Nii et eeldused heaks sõiduks olid olemas.

Minu sõit algas tempokalt, aga tundub, et mitte piisavalt, sest pidevalt käisid ennast näitamas Marek ja Mait “Ironman” Miller. See oli märk, et tuleb juurde vajutada! Järgnes minu lemmiklõik, kus keerati kruusalt heinamaale ja mina sain vasakult kogu reast mööda purjetada. Esimeses joogipunktis olin juba „päris otsas“ ja otsustasin, et sellise tempoga ma jätkata ei saa. Proovisin leida tuttavaid nägusid, kelle järgi oma tempot seadistada. Üks neist oli Asko “Kolmapäevakuhunt”  Nurm. Siia vahele ka väike tarkusetera: „Specialized S-Works + porilauad ei kuulu kokku!“ Asko taga „imedes“ saime jälle pundi kätte ja pulss kukkus punasest kollasesse alasse. Sain veits ka ringi vaadata ja Guarana sisse manustada. Ühtlasi suutsin ka oma sõiduprillid kaotada (Rudy Project valge raam+must klaas). Kes leiab, sellele leiutasu!!!

Mudalõikudes tundsin ennast kindlalt vaatamata suhteliselt siledale Renegade Control kummidele. Kuna Asko kadus kuhugi ära, siis valisin uuekssihtmärgiks  Kert “Eraldistardihunt” Martma. No see mees on küll kompromissitu tööloom, müts maha! Tema kruusalõigud olid kõigile valusad! Kui ta oli kergelt allamäge vedanud 1 km kiirusega ca 50km/h ja siis pakkus vedamist ka teistele ja keegi ei suutnud tema kutsele vastata, pani ta veel järgmised 3km sama tempoga! Ilma naljata! Selle 10-pealise rongiga lendasime uhkelt lõpu poole.

Ja siis see juhtus! Ennast juba suht-pildituks sõitnuna, ei märganud eesoleva lätlase selja tagant pikivagu ja olles grupis kolmas, panin maoka. Kõik käis nii kiiresti, et kui silmad uuesti lahti tegin, istusin üksi keset teed ja üritasin konte kokku korjata. Paar venda oli vist ka minu tagajooksust üle kühveldanud, sest see polnud enam sirge. Õnneks käis veel ringi. Lükkasin pidurilingi ka tagasi algasendisse ja sõit sai jätkuda. Tarkusetera: „Ära kunagi keera pidurilingi ja šifteri kinnitust liiga tugevalt kinni, et kukkudes saaksid nad muuta oma asendit ja mitte väänduda!“

Lõpuosa oli vaevaline aga elu parim TRM (147-s koht) oli tehtud! Jätsin endale ka natuke arenguruumi 🙂 Õnnitlused ka Marek-le õnnstunud sõidu eest! Max Kiirus 68,9km/h 

SUURED TÄNUD Kert Martma-le, kes aitas mind kruusal ja  Alvaro-le, Antile-le seltskonna eest!

Alvaro segab vahele…..
Elva katastroof oli unustatud ja liikusin jälle oma õiges masinaklassis. Vahepeal olime kõik kenasti ühes pundis, ainult Brunn oli ees atrõõvis. Eriti ärevaks läks seis siis, kui kokku sai ei vähem ega rohkem, kui 75 meheline punt (3. TP ajad alates 1.14.41). Taha vaadates lõppu ei paistnud. Raino vana kaval rebane teadis, mis ees ootamas ja rebis ennast pundi etteotsa. Ma ei jäänud sentimeetritki maha. Õigesti tegin. Varsti alanud tehnilised ikaldused panid grupi üksmeelele totaalse põntsu ja peale esimest ägedat sopakat oli kõik pilbasteks ja meie kahekesi eest läinud. Ega seda rõõmu kauaks jagunud, tugevamad tulid varsti ja võtsid ikkagi oma, aga selle taktikaga säästsime palju aega ja jõudu.

Sõbrad pidin lõplikult maha jätma alles siis, kui sõidetud 1h 55min. Mudamaadlus võttis oma ja Raino & Marek tandem eemaldus aeglaselt kuid kindlalt. Peale seda ei saanud sõidurütmist kuidagi kinni ja mõnedele sõpradele eesotsas Mait Milleri ja Janek Maidlaga tuli veel lehvitada. Alles Gunnar Bergvaldi juhitud ekspressrongile 15km enne lõppu suutsin pileti lunastada. Rongijuht ise vaeseke lasi enne finishit tossu välja, aga kaasa tilkunud vagun Anti otsustas veel viimased jõuriismed kokku korjata ja mulle koha kätte näidata. Näitaski. Finishis kõnetasin teda kolm korda, aga ei tulnud sealt mitte mõhkugi vastu. Selge – koomas mis koomas.

15. Rattamaratoni selja taga. Ega enne 70. eluaastat seda seeriat katkestada ei kavatse. Loodetavasti ikka üritus peab niikaua vastu 🙂

Raino lisab kuuma…
Esimest korda sattusin sel aastal “SEB 15. TARTU RATTAMARATONI ühistreening” nimelisele üritusele. Stardis olevat kokku olnud 250+ treenijat. Peale tavalist võistlust ma raja detaile just väga täpselt ei mäleta ja sama rada ilma märgistuseta tõenäoliselt läbi ei sõidaks. Nüüd ühistreeningul  sai aga rahulikult ringi vaadatud, batooni mugitud ja võimalikke kiiruseid+trajektoore hinnatud. Ja toimis. Teadsin, millal tulemas kruusa või tõusu ja millal hakatakse pori peale keerama. Ja et porist saab ka läbi sõita või porisest mäest hooga alla panna … Tänud Tarmo Reile, kes mind ühistreeningule kutsus!

Eelmise aasta nõrk tulemus andis õiguse siseneda 300-500 väravast. Kõik klubikaaslased näitasid selga eespool ja õrritasid. Ka nigel kihutamine Elvas julgust ei sisendanud. Aga seekordse TRMi alguse asfaldil lahkus vaid üks rong!  “Tubli olen” sisendasin endale.  See alguse kimamine ja lahkuvatele vagunitele järgi vaatamine on alati raskelt mõjunud.

Varsti kogunesid pea kõik klubikaaslased oma punti  – Marek, Anti, Alvar. Bruno ei oodanud meid kahjuks järele. Tundus, et seal pundis meeldis teistele ka. Tõesti võis meid mingil hetkel juba 75+ olla. Ainuke lootus oli metsaradade ja mudani ära kesta, õigel hetkel eespool olla ja siis oma tempoga edasi liikuda. Jälle toimis. Ainult Marekil toimis see veel paremini – libises ära peaaegu täpiks.

Olen rahul. Parim TRM koht. Ja järgmisel aastal tagasi seljanumbriga gruppi.

Marek lõpetab….
Mulle see kell neli ärkamine ja pool kuus Tallinnast startimine ikka hullult meeldib. Normaalsed inimesed alles siis ärkavad, kui mina juba stardikoridori sätin! 🙂

Stardist sain seekord üllatavalt hästi minema, olin isegi Brunost korra eespool, aga asfalil pani ta ikka oma jämeda jala ja 29“ maksma.  Kuskil 30-nda km kandis läksid minust mööda Alvar ja Raino ja neil tundus powerit nii palju olema, et mõlemad läksid kohe toimetama grupi peasse, vastupidiselt minule, kes ma rohkem tagaplaanile hoidsin. Kruusal mul gruppides püsimisega seekord eriti probleeme polnud ja tundsin ennas suht hästi ja kindlalt. Eriti aga sobisid mulle just need mudased lõigud ja jooksukad, seal sai mõnuga kohta parandada.  Klubikaaslased Alvari ja Raino sain ka uuesti kätte just joostes. Lõpuks, kusagil 80-nda kilomeetri kandis läks ikka raskeks, siis pidin hakkama natuke kohti loovutama, aga õnneks mitte väga palju. Kui raja peal kuulsin parimat kohta mida mulle loeti 163, siis finishis 174. kohaga jään ise rahule, üle aastate parim tulemus TRM-lt. Järgmine kord jälle.

Anti paneb i-le punkti……
Niivõrd palju ööbimiskohti, ekipaazhe, stardiaegasid ja autosid ei ole mina varem ümber mänginud. Aga mulle sobis  team Alvaro ja Brunoga.   Varahommikuselt rahulik ja seni pikim soojendussõit  Elva- Otepää oli tsipa üle 28 km. Ma ei oskagi öelda, kas see õigustas, aga ega palju valikuid polnud.  Alvaro loksus  liinibussis.

TRM stardis viibisin 15 . korda koos L. Kuuse järgi “eesti rahva valitud paremikuga”, keda seekord oli põhidistantsil umbes 3000. Stardipauk ja esimestel kilomeetritel hoidsin pigem oma kohta. Sellist head minekut jalgades polnud, kui nädala eest Elvas. Siiski üritasin rullirajal kiirendada, aga märkimisväärset tulemust  see ei toonud. Poolel maal olin ca 70 pealises pundis koos Mareki, Alvaro, Rainoga. Muttakeeramisel  jäin grupi tahapoole ja see osutus suureks veaks. Kraavieelne  paigalseis kestis ligi minuti-  muda  mulle ei istunud, veel vähem minu FF rehvidele  ning väljusin sealt koos grupi tagumiste riismetaga.

Vaim oli värske ja igal juhul oli soov ette poole pressida. Kui umbes 25-30 km lõpuni, alustasin  olenemata  väsinud jalgadest ainult grupi peas. Tõsi, vedada väga ei jaksanud,  aga valikuid ka polnud. Kui 6 km enne lõppu lahkusime kolmekekesi grupist, siis mahajääjate hulka jäi ka Alvaro. Enam ei jäänud juba muud üle, tuli vajutada ning  eelmiste gruppide mahajääjatest mööduda. Huvitaval kombel tundsin end tõusudel üllatavalt hästi. Oma 20 pealisest grupist tulin esimesena üle joone. Jäin sooritusega rahule! Olin ikka nii koomas, et magasin õhtused spordiuudised teleka ees maha. Tehniline lisainfo: kogu trass eest suurega (42) ja taga maanteekassett (11-28). Toimis.  Esmaspäevahommikune  jooksutiir algas küll väga kangete jalgadega…..

PS tervitused ja vabandused seltsimehele, kelle suunasin enne finishikurvi aia suunas. Kes tööd ei tee, see ka finishis ärbelda ei tohiks…..

Tulemused:
Bruno    147.
Marek    174.
Raino     185.
Anti        212.
Alvaro    224.
Ethel     1206.  (N 34.)
Pille       1974. (N 66.)

Pilte, veel mõned pildid ja muidugi tohutus lademes pilte…

Fotograaf Tarmo Haud on rajalt üles leidnud ka meie Pille!