CC Rota Mobilis

Mai esimesel nädalavahetusel ajasid pikalt talveunes olnud klubliikmed ennast koopast välja ning asusid võistlustulle, kes, kus, kuidas, sellest täpsemalt :

BRUNO: 

Kevadlaagris sai asja üle järele mõeldud, et kas olen nüüd “MNT mees” või ikka “fatimees”!?! Kas Kuusalu Filter või Saku 100?

No S100 tundus ikka ahvatlevam, meenutades eelmise aasta kogemusi. Mõeldud-tehtud. Käisin isegi kolmapäevasel proovisõidul, Veiko Viira juhtimisel.

Rada tundus suht-normaalne, vaatamata sellele, et pidin tegelema tagarehvi pumpamisega peale igat 2-te kilomeetrit! “Punkri tropp” jäi proovisõidul tegemata, kui ma nägin sealt tulemas lonkavat Viljar Kriisi, kes oli vist veidi liiga optimistlik olnud.

Jäik kahvel ja nõrk närvikava ütlesid, et jäta seekord vahele…

Neljapäeval liimisin rehvi väljaspoolt ning reedel panin amordi ette ja puhastasin piduriklotsid ära.

Laupäeval oli siis minu selle hooaja esimene start, testimaks mis vormis siis olen peale natuke suuremat talvist ettevalmistust, kui tavaliselt !

Alguses tundus, et kõik laabub. Istusin ilusti 6-dal, 7-dal possal, kui PorterRacingu Tiimo otsustas kiirel, sirgel kruusakal, kõhuli panna! Mul oli sees “kruusa-aero” asend, käed lenksu keskel ja pidurdada ei jõudnud. Pidin pidurdama ennast paksu fatikummiga, Tiimo selja vastu. Vabandused!

Hüppasin sadulasse ja alustasin tagaajamist. Meil tekkis selline tore trio – noored kotkad (Markus Välja, Henry Grünberg) + mina. Nende taga oli päris hea sõita, ilus vaadata, kuidas noored arenevad.

Ja seal ta tuligi – “Punkri tropp”. Meie “trio” ees, tekkis ühel “minusugusel” osalisel tõrge! ehk jalastumine, peale mida Henry otsustas ilma hoota tropist alla panna – respect! Mina ja “Välja poiss” panime tropi kõrval olevast astmest. Järgnevatel ringidel võtsin ennast kokku ja “lendasin” ikka otse tropist! Päris mõnus oli enda hirmust võitu saada ! Muide, peale seda hüpet järgnes minu lemmik-lõik Saku100 rajal. Korralikud juurikad, kitsas-pime puudevaheline kuusetihnik, mis panid isegi “FS-i mehed võimlema”, rääkimata “HT-meestest”.

Oligi 1-ne ring nagu lennates läbi tehtud(53:00). Teisel ringil hakkas tagant lähenema Aimar Pedari, kellel “mootor” alles vist käivitus. Kahekesi paaris-rakendis panime edasi, kuni mingi hetk märkasime, et asi pole õige! Vasakult lähenes rajameister Asko Nurm, kes oli esimesel ringil. Küsis mida värki? Aga kuna adrekas oli laes, tahe “panna” nii suur ja tagant tuli meie järel veel vist 5 kodanikku, siis jätkasime teed. II-lt ringilt liidrina tulles saime aru, et asi pole õige. Tagant 5-sest pundist tuli Rae Rattaklubi Rene Pajus ja pakkus välja, et sõidame selle möödasõidetud pauna tagasi!?! “Sounds like a good plan!”

Panime 2-kesi ajama, teised jäid joogipunkti plaani pidama. Kiidan Rene oskust navigeerida, et see möödasõidetud teeots üles leida ja lisaks ootas mind viisakalt järgi, kui ma maha hakkasin jääma!

Kahjuks selle “sahmerdamisega” enam meie klubi Rainot ei näinudki, kellega oleks tahtnud hirmsasti võidu sõita. Sai ju esimene ring temast 84 sekundit kiiremini sõidetud.

Minu jaoks oli kõige raskem 5 ring, kus pool ringist “matkasin” ja mõtlesin elu üle järgi ! Peale mingit sinkut(sorry nime ei tea!), kus tee käis väga palju üles alla ja pidi lenksu(740mm) 2x kitsaste puude vahelt läbi mahutama, hakkasin rääkima, peale purret “punase päästerõngaga”, küsides, et mitu meest sisse on kukkunud?! Ilma vastust saamata jätkasin teed, raputasin pead ja proovisin mõistuse selge hoida!

6-da ringi alguses turgutasin ennast hapukurgi-sardelli-kaneelisaia komboga, tõmbasin veel ka guaraana sisse ja elu oli jälle lill !

VÄGA TIPP-TOPP ÜRITUS! Toitlustus, saun, meeleolud, osalejate viisakus, kõik 5+!

Kas mul on kannikas täna haige? Jah on, aga mis siis, järgmine aasta jälle!

AHTO: 

Samal ajal kui siil sai okkad selga ja metsad täitusid
laigulistega hakkas minu jalg rõvedalt surisema ja lausa röökis ühe korraliku
litri järgi. Andsin endast kõik, et see nädal niisama chillides ei mööduks.

Kolmapäev – Filter Temposõit I etapp – Jüri.
Hooaja esimene kiirem liigutus sai tehtud eraldistardis. Esmalt kiire kõne meie klubi TT spetsialistile Andrele, et kuule mis +7-ga selga panna? Vastus tuli, et midagi ei pane 😀 Selge!

Pauk käis, siis vuhasin ainult TT kombe väel rajale. Ulme, aga kohe hakkas soe. Täpselt see mille järgi rajale läksin ka sain. Sõitsin oma seni parimad avg watid välja milleks 265W. Ise olin rahul!

Neljap-reede.
Nädal jätkus nagu pidev de-javu. Laigulised püherdasid metsas edasi ja mina otsustasin teha raskema nädala. Neljap-reede laksisin korralikud trennid peale, et Saku100 liiga kerge ei tuleks.

Laupäev – Saku100.
Kiirelt viskasin velo.clubbersisse pilgu, et mis rajast pajatatakse? Nutt ja hala käisid käsikäes a’la raske rada jmt. kiun. Mõtlesin,
et Porter on seekord midagi eriperversset kokku keeranud? Tegelikus oli midagi muud…
Kohapeale jõudes oli mets lisaks ratturitele täitunud ka jooksjatega. Hiljem liitusid ka vanad head laigulised kellel olid Siiliga
(mitte meie Ziiliga) omad asjad ajada. Ilm kiskus selliseks, et oleks nagu taas Deniasse sattunud, kus sai kevadel laagerdatud. Mõnusalt soe ja palju polnud puudu ka sellest, et rada oleks tolmama hakanud.
Stardikoridori poole liikudes ei olnud tunne just kõige parem, aga kamoon Saku100 kraami ei pakuta ju igapäev. Lähme peale ja vaatame mis päev toob. Uue rattaga tutvumiseks on see parim rada.
Esimene ring – No ei saa end liikuma. Midagi ei klapi ja aru ei saa mis viga. See, et kohe alguses enekas paremaks ei läinud oli isegi arusaadav, aga juurikad, kelledega olen eelnevatel aastatel tuttavaks saanud olid mind täitsa ära unustanud. Põrkasin edasi kuni esimesel raiesmikul sõitsin ossinäoga läbi lindi nii, et tükke lendas. Vana hea “Krusa nina maas” sõitmise kunst. Lappisin lindi kokku ja sõit jätkus ilma suuremate eksessideta.
Teise ringi alguses haakis mulle sappa Magnus Vaht. Chit-chat toreda raja üle ja, et maa ei olegi ümmargune ja et mida Alko1000-s hinnad teevad…

Vahepeal vilksas raja ääres ka meie klubi ainus motomees Mihkel kes vahel ka jalgrattaid vaatamas käib. Käsi oli tal juba selle eest ära murtud ja sidemesse pakitud. Siit hoiatus kõigile, et nii juhtub kui ise enam vändata ei viitsi 🙂
Pärast mitmeid ikaldumisi ja soovitusi alkomeetrit kasutada avastas Magnus taga, et kuule sul on rehvis vale rõhk äkki? Kiire peatus, mõlemast rehvist umbes-täpselt 1,5-2,0 atti rõhku vähemaks. Johhaidi, ma oleks nagu jälle uue rattta saanud :D. Sellest hetkest hakkasid ka juurikad paremini mekkima. Tunnistasin, et FS-ga on krdi äge sellel rajal sõita. Magnus otsustas pärast teist ringi maha keerata ja lapse sünnipäevale minna. Tänasin rõhu vihje ja hea seltskonna eest.
Kolmandale ringile minnes läks kõik paremaks. Ainus mis hakkas segama oli räige väsimus eelnevast nädalast. Kaks varianti – mõistus võidab ja keeran pärast kolmandat ringi Porteri gurmee restorani ja loen päeva lõppenuks, või sõidan end sügavasse ja pimedasse kohta kust vähesed tagasi tulevad. Vahepeal hakkas tagant kostma Priit Grünbergi hääl kes oli rajal kenat rohelist värvi poolpaksukesega. Kiitsin raja eest ja vaatamata metsa hävitajatele on nad suutnud siiski korraliku ringi kokku pannud. Respect ja hea töö! Lasin Priidul minna ja jäin rada nautima. Seekord õnnestus isegi rockgarden puhtalt läbida.
Pool maad ja FINITO. Ei jäänud kripeldama, et poolel maal maha tulin. Vaatamata sellele, et neid singleid, sildasid jmt atraktsioone on sõidetud küll ja rohkemgi veel, siis alati avastad jälle midagi uut.
Kogu Porteri gängile nukid ja järgmisel aasta kohtume taas 🙂
PS. Tarmo, Raino ja Bruno TOP10s. Kõva rsk!

Pühapäev – AUTOEKSPERDI 18. MULGI RATTAMARATON.
Sisse oli kogunenud korras väsimuse külakuhi. Vaatamata sellele hoidsin plaanist kinni  ja kruttisin Viljandis numbri taas ratta ette. Klubi üks värskeimaid paugupille Imre tegi juba sooja ja lubas ilusa ilma puhul rämeda litri panna, aga las ta räägib sellest ise.
START – see mis nüüd juhtuma hakkas andis märku kui kirev seltskond on kokku tulnud. Kohe alguses esimesel tõusul pandi püsti jalgsi rännak nagu oleks jälle Siili õppustele sattunud. Järgmisel munakivi laskumisel otsustasid osad seltsimehed, et lendavad laivi siledamal jalakäijate teel. See, et sealsed trepid võivad suurema hooga ratta lendu lasta oli vist üllatus. Nii nad seal siis kukerpallitavad vist siiani…
Lisaks suuremale littimisele jäi paar enda feili ka sellest sõidust meelde. Alustuseks toppisin meeltesegaduses ette tumeda klaasiga prillid. Nagu metsa keerasime võttsi tükk aega enne kui aru sain kus rada läheb. Järgmine arusaamatu lühis tekkis ühe mudasema kraavi ees, kus üppasin rattalt maha ja  hakkasin jooksma. Küll see oli piinlik ja awkward olukord. Hiljem faile analüüsides sain aru, et errori viskas sisse kooslus muda+uus ratas. Terve sõit ja järgnev päev oli häbinägu ees. Enam seda viga selle sõidu jooksul ei teinud 🙂

Raja teise poole tallasin vahelduva eduga Tarvis seenior pundis. Peeter tunnistas, et tema eesmärk on täidetud, milleks oli oma
vanuseklassis üks lätlane ära kägistada ja see tal õnnestus. Rohkem pressida tal vaja ei olnud ja lõppu väga teha ei taha. Viimase kilomeetri Pika tänava tõusule vuhises ta ikkagi esimesena. 10km enne lõppu tuli sini-valge Kaschan selg ees vastu ja manitses, et ma ei kihutaks rohkem. Hoog oli sees ja imesin end kuidagi Tarvise kambale järgi. Finishisirgel lõin amordid lukku ja tegin veel viimase spurdipingutuse.

Imrele õnne kõva KOM-i puhul mille Pika tänava tõusul ülesse riputas. Raino pani ka ränka pärast S100 läbimist. Talukas käis lühemal distantsil lapsega chillimas ja näitas taas oma ägedat CX ratast. Tegelt oli meeleolukas nädal+nädalavahetus kus nägi vanu tuttavaid rattanägusid, ilma kelleta ei kujutaks oma elu enam ettegi. Põleva Kivi väljadel näeme 🙂

TARMO:

Pärast eelmise aasta S100-t võtsin kohe kõne Hobisporti ja tellisin endale FS BMC ära, et sellel aastal enam seda projekti pooleli ei jätaks mingi seljavalu tõttu aga nädal ennem üritust, keeldus tagaamort töötamast, peas tiirlesid juba loobumismõtted, kui appi tuli klubikaaslne Taikki, kes teatud tingimustel(mudased, sopased, pasased kohad tuleb joosta) ratast laenas.

Sooja ei teinud, kaasa võtsin ühe 500ml pudeli, ühe mg ja kolm batooni.

Ega sõidust midagi väga rääkida ei ole, esimesel ringil panin korra sisemise gps-i järgi otse, kuigi oleks pidanud paremale keerama, kahjuks vedasin ühe kaasvõistleja ka endaga kaasa, teisel ringil Põdra singlil, sain endale kasseti vahele korraliku ikebana mille üle oleks uhke ka kõige nõudlikum florist, selle eemaldamine võttis aga jälle omajagu aega. Samal ringli eksisin veelkord rajalt ja see oli väike kivi korraldajate kapsaaeda.

Ülejäänud ringid praktiliselt soolosõit ja ei midagi väga põnevat, ainult mina, ratas ja juurikased- mättased singlid, nauding missugune. Ennem viimast ringi tegin veidi pikema peatuse, maitsesin head paremat mida Porteri tüdrukud pakkusid (sardell on ikka uskumatult hea koos coca-colaga), haarasin veel paar lihapalli kaasa ja läksin tegin selle viimase ringi ka ära, see on veel omamoodi nauding, kui tead, et rohkem ma täna siia ei tule ☺. Boonusena kõigele lisaks tegin Ville Vaiknale ringiga ☺

Lõpetasin neljandana,aeg 5:53. Aitäh korraldajatele ja kaasvõistlejatele, loodame et järgmine aasta jälle.Ideaalne üritus argimurede unustamiseks(vähemalt sõidu ajaks).

IMRE:

Sel nädalavahetusel panin põhirõhu Mulgimaratonile ning ennast ei hakanud Saku100 starti vedama, respekt neile, kes tegid mõlemad sõidud. Seekordne Mulgimaraton oli minu teine kord antud maratonil ning tunne oli hea ning eesmärk kõrge.

Startisin esireast ning linnas üritasin eesotsas olla, kuna fännid olid kohale tulnud ning kergem ikka eesotsas märgata:). Liivatänava tõusu olin üldse ära unustanud, see tuli päris ootamatult ning seal sai juba sõidu alguses pulsi korralikult üles. Järve äärde jõudsin kolmandana ning sealt alates võtsin natukene rahulikumalt ning eesmärk oli lihtsalt peagrupis olla, kuid esiotsa tüübid on ikka väga-väga kiired ning mingi hetk jäin sellest maha.

Ma ei mäletagi, mis hetkest ja kes see teine sõitja oli, kuid hakkasime silmapiiril eesolevat gruppi jälitama, seal grupis oli Sõptsenko, Neemela jne. Grupp oli üsna suur, mõtlesime, et singlite vahele jõudes tekib neil lõõtsa effekt ja jõuame järgi, kuid nad kõik olid isegi grupis sõites singlitel päris kiired. Me alla ei andnud ning head koostööd tehes, suutsime lõpuks nende grupi kinni püüda. Lõpuks sai vähe pikemalt tuules puhata, kuid kui grupis sõidad ja tempot tahad üleval hoida, siis tuleb grupi eesotsas ka vedada:). Kahjuks kuskil 10 või 15 km enne lõppu suutsin joogipudeli korvist mööda panna ning jäingi ilma sellest, seisma ei hakanud jääma, suur töö oli tehtud, et grupp kinni püüda ning sealt maha ei tahtnud enam jääda:). Aga õnneks 1 TP oli veel jäänud ning sealt sai haaratud topsi spordijooki.

Mingi hetk kuskil, isegi täpselt ei mäleta mitmendal kilomeetril aga kuskil metsavahel suutsin kuidagi üle nipli käia, ise ei saanudki aru miks, kuid kõik käis nii kiirelt ning õnneks pinnas oli mullane, seega maandumine pehme. Sain kärmelt püsti ning õnneks grupist maha ei jäänudki. Sõidu lõpufaasis tagasi Viljandi järve äärde jõudes olime sama grupiga suhteliselt koos ning mingi hetk päris pikalt vedasin ning teades, et Pika tänava tõusul on eraldi ajavõtt MyFitnessi poolt, siis tundsin küll, et ei ole sellist powerit sees enam, kuid õnneks kergliiklusteele jõudes kaks sõitjat läksid minust mööda ning sain nende tuules sõita ja väheke jõudu koguda. Jõudes Pika tänava alguse juurde, tulin tuulest ning lendasin kohe hooga peale. Päris pikk tõus ikka, lõpus tõmbas kopsu kokku, kuid tahavaadates kedagi silmapiiril enam ei näinud, siis oli juba hea tunne ning sain rahulikult finiši poole veereda.

Kokkuvõtteks enda parim tulemus maratoni põhidistantsil, 16. koht ning endalegi üllatuseks sõitsin kõigist kõige kiirema aja Pika tänava tõusul, tänud MyFitnessile auhinna eest.

 

RAIKO:

Kuna pea kõik klubiliikmed plaanisid ennast lõpuks nädalavahetusel millegipärast joonele ajada (hea ilm ?), siis pidi ka ennast  kuhugi kohale vedama ja kuna Saku100 ja Mulgi sõit tundusid hetke vormi jaoks liiga pikad ja rasked, sai otsustatud KOMO sõidule Viliveres.

Kohale jõudes tervitas mind Janek Maidla , kes lasi naisel ratta autoga kohale transportida ja ise kohale vändanud maantekaga ( ja peale võistlust läks sama taktikaga tagasi koju ).

Stardis pani Kert Rungi kohe koduraja eelised maksma ja kruttis tempo üles, millepeale mul juba poole ringiga pistma hakkas ja sain aru, et täna üldarvestuse esikohale ei pretendeeri ( ka max pulss oli ainult 183 tavapärase 190+ asemel ). Mingi aeg kadus tagant ka Kaido Pesor ja niimoodi ma uhkes üksinduses rada nautisin, mis oli tegelikult väga lahe rada, keskmise kolmapäevaku sarnane, väikesed tõusud-langused, mõnusad singlid.

Umbes 45 minutiga saigi sõit sõidetud ja sai minna Onu tütre sünnipäevale saslõkki õgima!