Vaude Bike Xdream 2012
Kui palju maksab kiluvõileib Valli Baaris? Mis juhtus ühes kohas, kus keegi ei ole veel mitte kunagi varem käinud? Kui sügav on üks keskmine Lahemaa rahvuspargi jõgi? Loe järgnevast kirjatükist “17 sügisest hetke”.
Kui paljud teised on juba hooaja lõpetanud ning joovad kodus vaarikavarre teed ja hammustavad peale “Ekstra” küpsist, siis osad ei taha kuidagi veel ratast seinale riputada. Elu võimalikkust Kolgaküla lähistel käisid lähemalt uurimas Ethel, Kaido, Rain ja Andre.
Rain: Bike X-dreamist on saanud mõnus traditsioon ja kuna eelmisest kolmest osalemisest on palju positiivseid emotsioone ja kaks esikolmiku kohta, siis ei näinud põhjust mitte osaleda. Mõeldes selle hooaja olematule ettevalmistusele ja sellele, et viimase kahe kuu jooksul olen ratast puutunud vaid ca 10 korda ja kaardilugemise oskus on endiselt tagasihoidlik, siis sai Kaidole ja Andrele selgeks tehtud, et võidu sõitma ei lähe. Parem lähme naudime värvilist loodust ja metsateedel sahisevaid lehti ning lõpetame rattahooaja lõbusa ja pingevaba üritusega.
Stardis oli pisut kummaline seista suurvaforiitidest soomlaste, kellest kõik on rattaorienteerumise MM-i medalimehed ja eesti ühe parima seiklustiimi vahel. Nagu hiljem selgus jagasid just need kaks tiimi ka esimesed kaks kohta.
Kui kaardid kätte jagati, siis proovisin mitte teha üle jõu käivat plaani ja jätsin kohe 5 punkti välja. Arvasin, et mõistlikult sõites peaks 25 punkti kogumine isegi kehvale ettevalmistusele vaatamata olema jõukohane.
Vaata mees, siin hakkame me rinnuni mudas ratast seljas tassima….mis paberid need on üldse ?
Stardist minnes selgus, et olime alustamiseks valinud suhteliselt ebapopulaarse alguse ja meiega koos tuli ainult Alar Viitmaa segatiim. Esimesed punktid olid lihtsad ja sujusid hästi. Käest läks ära etapil 31-32, kui arvasin, et Lohja järve äärne keeluala ulatub kuni järveni ja seetõttu pressisime mööda sihti ja üle laia ja sügava kraavi. Puhas hooletus! See 5 minutine viga oli muidugi köki-möki võrreldes sellega, mis piruka otsa oma tiimi 32 punktist väljudes vedasin. Asi algas sellest, et unustasime autosse ühe pisikese ja esmapilgul ebaolulise paberilipaka, millele oi kantud mõned lisateed 32 punkti ümbruses. Mälu järgi leiutades ja omast arust orienteerudes vedasin tiimi sellisesse mülkasse, kus meenusid kaunid ajad Läti metsades, kus omal ajal sai Randy selja taga tundide viisi jääkirmega kaetud rabas ratast seljas tassitud. Nüüd oli vähemalt see hea, et õhk oli soe (6 kraadi) ja vesi vähemalt sama soe. Mis viga soojas vees mulistada:) Risti-rästi maha kukkunud megajämedad puud ei pannud meid just kiiremini liikuma- nii umbes 1-3 km tunnis võis see olla. Võimas!
Etapil 32-35 tegime ilmselt konkurentsitult kõige kehvema etapiaja (28 minutit) ja kui avastasin, et esimese viie punkti peale on kulunud tervelt 1 tund ja 15 minutit, siis oli tunne ikka suht nukker, ning hakkasin juba kaugemaid punkte välja jätma.
Õnneks edasi asjalood paranesid ja punktid tulid üsna kenasti vastu. Lisasin vahepeal välja jäetud punktid uuesti plaani sisse ja liikusime päris kenasti kuni ca 2,5 tunni pealt hakkasi jalad otsa saama. Õnneks oli pohmakaga vaevelnud Andrel purakas sees ja mind kord vedades kord tõugates saime kõik planeeritud 25 punkti kätte. Mööda asfalti finishisse tuisates avastasin, et meil on pisut üle 10 minuti aega ja see peaks olema täpselt piisav, et korra üks parem pööre teha ja plaaniväline 43 ka koju tuua. Teadsin, et krampidega võideldes see mingi liiga hea mõte pole, aga olen kindel, et käega löömine oleks mind närima jäänud. Andre ja Kaido panid Rota Rongi tööle. Minutid kulusid armutult. Kui järgi oli 6 minutit, ja me olime alles teel punkti arvas Andre, et me ei jõua tagasi. Ega ei oleks jõudnud ka kui mind poleks sellise hooga mäest üles lükatud, et pidin vahepeal pidureid kasutama, et hoog ohtlikult suureks ei paisu. Finishis olime terve minuti enne 4 tunni täitumist.
Peaaegu nagu Felix Baumgartner
Kui ma sinna sohu poleks meid vedanud ja ära poleks väsinud, siis oleks võinud päris rahule jääda. Meeldis, et olime 90% rajast üksinda ja tegime oma valikut ja sõitsime oma sõitu.
Kaido: Kõik algas sellest, et võistluspäeva eelõhtul (öösel), kui mina juba unemaal olin, saabus Andre telefonilt SMS, kus mees teatas, et tema on Valli baaris ja homme ei tule. See oli hea algus.
Kuna Raini suvine ettevalmistus on olnud lünklik või õigem oleks öelda puudulik, siis oli kokkulepe selline, et läheme rahulikult võtma ehk matkama.
Mulle see plaan sobis, sest selle hooaja võistlustest on kõht täis saanud ja pildituks sõita ei soovinud. Kuna orienteeruja oli meil Raini näol olemas, siis pistsin üleliigsed kaardid põue ja meie Andrega pidime Raini tempos kaasa tiksuma ja tuju üleval hoidma. Andre oli vaatamata oma öistele seiklustele siiski üsna adekvaatne.
Oot ma lähen paremale, ei vasakule, ei otse…ei…
Stardist läksime siiski üsna korralikult minema ja sattusime Mulkide (segavõistkondade võitja) tuulde. Tundus selline piiripealne tempo ja ega juurde poleks tahtnud panna. Aga kuna Rain oli ees, siis pidime järgnema. Peale neljandat punkti hakkas pull peale – väike valearvestus ja juba leidsimegi end keset metsa ja üsna lai, vett täis, kraav ees. Sealt saime kuidagi kuiva jalaga üle, aga peale kraavi jooksime ikka mööda metsa pahkluudeni vees ja ratas käekõrval. Jõudsime punkti nr.32 ja sealt edasi algas ellujäämiskursus – meil oli enne starti kaardiparandus tegemata jäänud ja seetõttu panime mööda ürgmetsa ja ületasime suuremaid ja väiksemaid langenud puid ja jalad muidugi jälle poolde säärde „soojas“ vees. See aeg tundus väga pikk ja kui me 5.punkti jõudsime, oli kulunud juba 1h15min. Tunne oli selline, et aeg hakkab kohe otsa saama ja me pole veel midagi teinud. Edasi läks järjest paremaks ja punktid tulid robinal kuni jõudsime ühe jõeni, kus oleks võinud kaardi järgi purre olla. Aga mida polnud, see oli purre. Jõgi oli ca 5-6m lai ja Rain pani esimesena sinna sisse. Kuna jalad olid mul niikuinii märjad, siis see väga ei morjendanud, aga jõgi oli natuke teisest puust – ratas peakohal ja vesi poolde reide(õnneks kubemeni ei ulatunud :)) saime ka selle takistuse ületatud. Kull oli tubli – vaatamata oma pohmas olekule mees vedas ja vajadusel lükkas Raini nagu oma parematel päevadel. Lõpus saime mingite leedukatega asfaldil kokku, kes olid küll head orienteerujad, aga mitte parimad rattamehed. Need hakkasid seal midagi kavaldama ega tahtnud meil lasta oma tuules sõita, kuigi tempo oli pehmelt öeldes aeglane. Me ei hakanud neile jõudemonstratsiooni tegema(v.a. Andre, kes paar korda neile posti pani ja siis jälle tagasi meie juurde vajus), sest Rainil oli hakanud raske ja meil oli vaja veel üks plaaniväline punkt võtta. See viimane punkt tuli raskelt, sest oli oht kontrollaega hiljaks jääda ja pidime kõik oma jõuvarud mängu panema, et Raini krampis jalgu kiiremini liikuma saada. Lõpp hea, kõik hea – jõudsime 1min varuga aega ja olime rahul! Tänud tiimikaaslastele meeldejääva päeva eest! Õige väsimus jõudis minuni alles õhtul kodus olles.
Andre: Seiklussport mulle täiesti vōōras ei ole. Kunagi üle 10 aasta tagasi sai juhtumisi osa vōetud Lapin Kulta Cupist. Tänu topograafilise vōimekuse puudumisele meil seal liiga hästi ei läinud. Seekordne ettevōtmine paistis Raini osalemise valguses oluliselt paljutōotavam. Paraku hakkas minu jaoks kōik viltu vedama vōistluspäeva eelsel ōhtul, kui eesti rahvuskoondis taas haledalt Lillekülas peksa sai. Sellest tingituna leidsin ennast veidi peale mängu lõppu Valli Baarist.
Pits + võiku 3 eur. Rohkem ei kommenteeri..
Hommik algas tōdemusega, et alanud päev saab olema üks keskmisest piinarikkam kogemus. Magada olin saanud umbes 3 h ja muus osas oli ka kōik tasemel. Kuna olin oma ratta just maha müünud lendasin trassile oma taverattaga – kōvakahvel ja sisekummiga jooksud, eluskaal 12 kg.
Peamiselt lootsin tiimikaaslaste Raini ja Kaido pädevusele ja jōule. Ise proovisin värisevate kätega lenksu stabiilses asendis hoida. Kui kaardi kätte saime hakkas Rain punase markeriga seda värvima. Ma ei tea, mis asjun ta seal ajas, aga 10 min pärast oli sinna joonistatud palju uut materjali. Etteruttavalt vōin lisada, et üks jupike kaardist jäi meil kindlasse kohta – autosse ja see sai meile ka saatuslikuks.
Algus oli minu jaoks valus. Kannatasin. Oleks tahtnud kodus teki all olla. Jäik kahvel juhtis kogu vibratsiooni läbi lödide käte otse valutavasse pähe. Mōtlesin veel uhkusega, kuidas ma Hellas Hundis viimasest ringist loobusin…. Siis ōnneks tuli mängu mahajäänud kaarditükk ja see pidurdas oluliselt meie liikumiskiirust. Järgmised 30 min tegelesime rattakandmise, mülgaste sügavuse määramise, langenud puudest ja kraavidest takistusribade läbimise ja ropendamisega. Olime kohas, kus suure tōenäosusega mitte keegi varem ei olnud käinud. Õnneks oli meile kaas antud peakaamera ja keegi saab vähemalt seda ülesvõtet vaadates korralikult naerda. Kui see nali läbi sai, olime konkurentsist väljas. Lisaks hakkas mu pea aina rohkem valutama. Rain luges kaarti ja me Kaidoga noogutasime innukalt kaasa. Edasi läks ilma suuremate viperusteta. Ainult ōnneks oli ühes kohas seal olema pidanud sild puudu ja saime munadeni vees testida jōe voolukiirust ja temperatuuri. Lōpupoole hakkas Raini energia raugema ja proovisin tema olukorda lükkamise teel lihtsustada. Punktid sahisesid kontole ja talveratas toimis. Lõpus selgus, et jōuame veel napilt ühe punkti vōtta. Paraja punnimise tulemusena saime punkti vōetud ja ka napilt kontrollaega. Lõpusirgel kägistas meid ära Swedpanga vahvad tallajad aga enamaks vōimu ei olnud. Finishis andis mu keha ja vaim lōplikult järgi ja saabus tōsine afterburner pohmakas. Koduteel lasin autos silma kinni…..
1. GU Energy
Erik Aibast, Tiit Pekk, Lauri Malsroos
….
31. CC Rota Mobilis
Rain, Kaido, Andre
90. Jäälilled
Ethel, Hedi, Susan
Pildid: Maret Hallikmaa ja Andre erakogu