2. Valgehobusemäe Rattamaraton
Hawaii Express Estonian Cupi karusell sai jätku Albu vallas Valgehobusemäe terviseradadel. Ilmataat ei halastanud ning oli üsna niiske võistlus.
Tarmo:
Ilmateadet uskudes ei oleks tohtinud ennem starti väga hullusti sadada, aga reaalsus oli hoopis teine. Jõudsin suusakeskusesse kohale ca 1 tund ennem starti mõttes oli teha vähe pikem soojendus. Mõtteks see ka jäi. Vihma tuli korralikult, mõned kangemad mehed (nagu vanahärra Kuldar) läksid tegid ka sooja, nõrgemad (nagu mina, Kashan ja Pohl) külmetasime vihmavarju all. Vahepeal tekkis juba tunne, et mis ma siin passin parem lähen vaatan kuidas Kull trekil liguneb, aga südametunnistus ei lubanud.
Kell 11.45 sisenesin 2. stardikoridori kus Lasse juba ees värises. Koos värisesime kuni start antud, siis sai hakata sooja tegema. Esimestel kilomeetritel üritasin Lassel sabas püsida, alguses see ka õnnestus, kuid veidi hiljem läks ta oma teed, mööda kihutas ka Maidla.
Tasapisi hakkasin vaikselt ülesse soojenema ja mootor korralikumalt töötama, 7. km olnud mudaaugus kus enamus jalastus, suutsin sõites läbida ning sain sellest pundist minema. Mõni kilomeeter hiljem jõudis mulle järele keegi Spordipartnerist, kuid ühel järgneval pasteedi lõigul jäi ta kahjuks maha, olin jälle üksinda, kuid mitte kauaks. Tagant tuli hirmas hooga Emeri Lepp, haakisin talle sappa ja tänu tema jõupingutustele jõudsime järele päris suurele pundile kus sees oli ka Maidla.
Liikusime edasi päris korralikus tempos, tagant pudeneti ära, eest tuldi juurde. Hakkasime jõudma Jänedale, kui ühes mudaaugus visati Maidla ees maoli ja tema omakorda neile otsa, ise sain õnneks paremalt poolt mööda, rühkisin edasi. Mida pasteedisemaks rada läks seda paremini mina ennast tundsin, kuni hetkeni kui taipasin, et tagumist pidurit enam ei ole. See veidi pärssis kiirust laskumistel ja ennem kurve, kuid oli talutav ka ainult esimesega sõita.
Kuskil 33.km paiku singliosal pärast laskumist märkasin/kuulsin Lasset kes korjas oma ratast ülesse ja andis Savisikule teada, et ei saa aru mida too teeb. Paar km hiljem kergliiklus teele jõudes saime kätte Toomas Ellingu kes tegi seal pit-stopi (aga seda müsteeriumi kuidas ta minust 4 min ennem lõpetas suudab tõenäoliselt ainult nõid Nastaja selgitada).
Liikusime neljakesi, kuni Kattail sai sellest tempost siiber ja kihutas minema, veidi hiljem panid teised kaks ka minema, mul sellist jõudu polnud ja jäin üksi edasi punnima. Ca 10 km ennem lõppu püüdis mind kinni tagant tulnud punt, kus sees Maarits ning Lasse. Sättisin neile saba peale, kerge polnud.
5km lõpuni tuli selg ees vastu Mihkel, polnud üldse tema päev. Viimane järsk tõus, räme raske, aga kuna Lasse rsk ees sõidab, siis ma ka ei saa maha tulla, punnin üles välja, edasi veeresin juba vaikselt lõpuni, jalg oli täitsa tühi.
Igatahes nii pasane pole ma enam ammu olnud, arvan et riietel ja ratastel toodi rajalt oma tonni jagu pinnast ära, aga ilm tegi raja põnevamaks kui eelmine aasta. Nautisin täiega.
Mihkel:
Vahepealne aeg on trenni mõistes päris tagasihoidlikult läinud ja sain loota ainult värskusele. Lisaks andis optimismi, et eelmine hooaeg just samal rajal oma EC sõidu parima koha sain.
Kohale sõites oli aru saada, et tuleb keskmisest vihmsem päev ja sooja oli ka ainult mõniteist kraadi. Peale pikemat soojendust laekusin esimesse stardikoridori.
Start ja algus oli üsna korralik. Proovisin läbi hammustada, kas Martin Parv jättis meelega vihmakeebi selga või oli see pigem kogemata, korralik puri oli püsti igaljuhul. Kuskil 10km mülgaste kandis tõmmati pundid ribadeks ja pidin kaitsma end Burtidega kamikazede rünnakute eest. Minu Ron ja Ralph tegid head tööd.
Kuna pinnas imes korralikult ja mul toorest jõudu üleliia pole, siis oli raske. Kuskil metsas viskasin pikali ka end, jube kaua aega libisesin mustikasse, nagu umbes niimoodi. Poole maa peal kuskil asulas sain aru, et jalg hakkab väsima ning lasin Sala ja Maksa eest ära. Pajur jäi minust omakorda natukene maha. Veidi hiljem metsas maapind tahestus ja sain Massa kätte.
Siis 20km ennem lõppu, esimest korda elus sain säärelihase krampi. Massad ja Malsroosid läksid ja jäin üksi inisema metsa. Võtsin magneesiumi ja jõin ohtralt, midagi paremaks ei läinud. Püsti peal üle 3 vändapöörde ei kannatanud teha. Vähemalt ei olnud palav, heas kohas oli õhutemp isegi 10 kraadi.
Kehastusin ümber liikuvaks märklauaks ja jube tahtmine oli koju ära saada. Emotsioon oli täiesti nullis ja iga asi ajas hullult närvi. Mööda läksid sellised inimesed keda ma see aasta polnud kunagi rajal näinud. Ainuke mure oli, et klubikaaslasi polnud näha ja pingutasin nii palju kui suutsin. Max pulss oli sileda peal 150 ja raiusin edasi mööda sirget kruusateed. Kahjuks ei tulnud kedagi tagant appi mulle, samas ka õnneks ei saanud keegi kätte mind.
Umbes 5 ennem lõppu tundsin Lasse kätt seljal, kes koos Tarmoga mööda läksid. Viimasel järsul tõusul oli surm silme ees ja arvasin, et pean katkestama, sest ei suuda mäest üles sõita. Lõpuks ikka vegeteerisin finišini välja. Auto juures oli klassikaline miks-ma-seda-teen-hetk– ise olin üleni muda all ja ratas veel rohkem ning ei osanud kohe midagi peale hakata endaga. Päev oli s**t, aga äkki see s**t on tuleviku väetis.
Janek Leer:
Kuna vihma kallas ja auto termomeeter näitas ainult 12 kraadi, ei jäänud muud üle, kui tuli kõik kaasas olevad riided välja otsida ja soojendusringiks selga tõmmata.
Stardist minnes oli kohe esimene tõrge libedal tõusul kui eesoleval ratturil jäi veojõukontroll sisse lülitamata ja korraks tuli jalg maha panna, et otsasõitmist vältida. Sõidu alguse võtsin hästi rahulikult, et liigset energiat mitte kulutada.
Esimesel kilomeetril möödusin Emeri Lepast, kes alustas veelgi rahulikumalt. Algul liikusin koos Taikkiga, aga tema läks üsna kiirelt oma teed. Peagi sain Raino kätte, tegi möödumiseks tee vabaks ja soovis mulle head teed. Ootamatult kuskil 20 km jõudsin järgi FäTiL liikuvale Brunole, kes ei väsi paksu rehvi veeretamast.
Joogipunktid läbisin ilma lisa võtmata, kuna ilm oli jahe ja taevast tuli pidevalt niisutust juurde. Enamus rajast sõitsin koos Roland Toomega kellel jagus tugevat jalga, et sirgetel eesolevad grupid kinni püüda.
Umbes 30. km oli tunda, et tagumise piduriga pole enam kõik korras. Link vajus põhja ja suuremal kiirusel pikenes pidurdusteekond. Natuke tegi murelikuks kuidas esimese piduriga lõpuni jõuan aga kohanesin kiiresti tingimustega ja avastasin, et esimesega saab päris edukalt sopa ja libedaga pidama. Võib öelda, et isegi nautisin seda kui aegajalt sai külglibisemisega kurvi võtta ja ühtegi maokat ei pannud. Meenutas talviseid treeninguid.
Viimases joogipunktis kasutasin võimalust ja võtsin välja oma teise joogi, abimeheks ja jootjaks oli seekord BMW äss Marek Tõnismäe. Sõidu lõpp läks mulle kergelt kuna kedagi tagant ei ohustanud ja ees kedagi püüda ka polnud, kulgesin viimased kilomeetrid rahulikult lõpuni.
Päeva teine osa jätkus Rakveres koos Marekuga, kus oli eesmärgiks läbida #ööjooks, rahulikus tempos, poolmaratoni distantsil. Oleks ka lühema distantsiga leppinud aga kahjuks olid need viimase registreerimise lõpuks välja müüdud. Et vahepealset vaba aega meeldivalt ära kasutada, sai veel vahepeal SPA-s mõnuletud ja Shanghai jalamassaaži proovitud (päris põnev kogemus ). Arvestades, et pole see aasta nii pikka jooksu teinud, võib tulemusega 01:39:31.6 täiesti rahule jääda.
1.Dmitri Sorokin
…
58. Lasse Nõlvik
…
61. Tarmo Ennok
…
64. Mihkel Laine
…
71. Janek Maidla
…
79. Taikki Tillemann
…
93. Janek Leer
…
134. Raino Einroos
…
145. Bruno Tamm
…
171. Kaido Kriisa
…
180. Anti Kauk
…
367. Raul Talumaa
1.Redbike Actual
…
7. CC Rota Mobilis 1
…
19. CC Rota Mobilis 2