CC Rota Mobilis

Siniallikas Mulgimaa südames oli järjekordseks uueks rajaks sellel aastal HPNS (häälda: Prükkel kapp) sarjas, mis võõrustas meid 12. juulil, 2009.a. See on tervitatav nähtus, et erinevad maakonnad neid haigeid rattureid vastu võtavad ja nende pisikuid levitada lubavad. Kohal oli meie legendaarne kolmik Alvaro, Anti ja Kaido, kes peaksid varsti saama elutöö auhinna selle võistlussarja väisamise eest!

Vanakesed on esiritta lastud

Prykkel Cupi veteran Kaido:

Sinialliku oli minu jaoks tundmatu maa – ei teadnud sellest kohast rohkem, kui et Mulgi RM-i ajal on sealt mõned korrad läbi sõidetud. Eelinfot raja kohta samuti ei jagatud ja nii lendasin (nagu ka paljud teised) teadmatuses peale. Prooviring õnnestus Võsarattur Alvaro sõidusooni jälgides teha ja varsti tuligi starti asuda. Rada ise oli igati meeldiv ja XC-le sobilik – oli korralikketõuse ja laskumine, mis natuke osavust nõudis, lisaks metsasingleid ja tükike kruusa kah, kus juua sai.

Härg Kopli juhendamisel see võistlus jälle algas, aga mina lasin peale 200m kruusalõigu läbimist hoo natuke maha ja kiiremad mööda. Ei olnud seekord kiireks alguseks valmis ja otsustasin ennast kohe kooma mitte tõmmata. Alvarist, kes oli endale kiire algusega liiga teinud, möödusin vist 3.ringi alguses. Punnitasin koos Kuhlapiga, kes oli hooaja algusega võrreldes üllatavalt kiire ja metsavahel ka osav. Seda ei saa aga öelda oma nooremate konkurentide kohta,kellega koos õnnestus sõita ja kes metsasõitu üleliia palju harjutanud pole või oli liikumiskiirus kinni kõvakahvlis, ei tea. Igatahes kruusal ja tõusudel liikusid nad hästi, aga singlitel olid piduriks. Kogu sõit kulges minu jaoks üsna põnevalt ja pidevate möödumistega nii positiivses kui negatiivses suunas. Kõige lõpuks õnnestus võtta sellest võistlusest maksimum, kui viimasel kilomeetril möödusin Sen0 klassi kahest esimesest, kes olid ke

skendunud vist omavahel parima selgitamisele.

Päeva pauk sõna otseses mõttes kõmatas aga juba koduteel, kui autos olnud ratta tagumisel jooksul kummi pealt maha lõi ja autosolijad üksteisele nõutute nägudega otsa vaatasid, olles ise valmis langenuid kokku lugema.

Alvaro “Mehhanisaator” Suisalu:

Juba Toots ütles omal ajal: “Ära näpi ja kruti oma ratast enne võistlust!”. Mina olin kaval ja arvasin, et rattakingade kruttimine sinna alla ei käia. Sain siis teada, käib küll……

Aplalt rada neelamas

Rada oli hea, kuigi minu jaoks tulemuse tegemiseks natuke liiga sirge ja loodis. Enesetunne oli veel parem, avapaugu järel suutsin kolmandat kohta rivis hoida kuni 2/3ni esimesest 3km ringist. Eks tugevamad purjetasid ikka oma teed, minu kavatsus maid ja puid jagada Raino Einroosi ja Kaidoga pidas esialgu vett. Kahjuks üks sirgetel tuulutamine ei olnud just “my cup of tea” ja grupisõidujalad said mu vaikselt kätte. Veel viiendal ringil kaheksast oli seis hea – Kaido paistis ees ja Raino oli tagant ära kukkunud, kui saabus tõehetk. Värskelt omanimelisest remonditöökojast saabunud S-Worksi rattaking andis järgi. Klots tuli lahti. Ei osanud muud teha, kui ühe jalaga vändates finishialasse liibata ja uut polti üritada kellata – lootusetu. Viskasin siis klotsi põõsasse ja ilma edasi viimastele ringidele.

Arvatavasti on sadulata sõitmine ikka kordades valusam, aga oli ka ilma kinga klotsita. Tõusudest saab üles, aga kogu keha töötab nii valesti, et piin on ikka sõita. Tulemus oli lõpuks päris naljakas – hoolimata kaotatud 4 minutist ei kaotanud ühtegi kohta oma S1 klassis. Tuju oli aga rikutud, sest lahing jäi andmata. Aga sõda ei ole veel läbi selleks aastaks!!!