2009 Tallinna Maraton
Vanad sägad teavad seda ikka kui Kõrve Maratoni, aga onu Edgari propagandamasin on ka sellele ilusale oma teerulliga peale sõitnud ja Tallinna Maratoniks ümber registreerinud. 2009 aasta väljalase oli juba järjekorras kaheteistkümnes – üks pikima traditsiooniga rattavõistlus Eestis. Nagu artikli sissejuhatavast fotost näha, oli ilmataat võistlejate kiusamiseks nii mõndagi teinud, muuhulgas ka taevaluukide paotamist. Kui müristas ja välku lõi, siis vanajumal silku sõi!
Stardieelne sagin
Võsaneeger Anti seiklused:
Ilm oli parem kui Rõuges (Toimet: Rõuge Maraton 2009), aga mitte palju; sombune ja 11 kraadi stardis vast. Tõotas porist ja mudast rada. Sissejuhatuseks rabas poeg Andre taas poodiumikoha, võitluses 2-3 kohale, seekord 3. ja vastutasuks elu esimene karikas. See talle meeldis nagu kogu poodiumilekutsumine jms sedavõrd, et viitsib selle nimel pingutada rasketel lõpusirgetel. Aga meie sõit oli mulle ok esimene tund, seejärel hakkas jõud lõppema.
Sõitsin kuskil 100. koha peal. Grupis ikka istusin kindlalt, kuni sõber Tanel tahtis esiratta alt sõita ja valisin teekonna võssa ning toetasin jalga. Natuke punnisin, aga grupile järele enam ei jõudnud. Ootasin uut abijõudu ja sealt alates oli iga km jube pingutus, sel aastal pole nii raske olnud. Õgisin kogu oma joogid, tabletid, geelid ja batooni ja rippusin grupi lõpuosas kui märkasin, et raske teistelgi. Imekombel istusid mulle tõusud (raske raud) ja laskumised.
Kui lõpuni oli ca 2-3 km, märkasin sinisvalget naaberklubi Kuldarit ja ajasin teda lõpusirgeni taga. Kui kõrvale jõudsin vast 70m enne lõppu, ütlesin et “nüüd tuleb ära”. Kuldar polnud nõus, vehkis kätega ja pingutas kõvasti. Seekord võitis kahevõitluse tugevam, aga mitte paljuga – vast 20-30 cm. Vastutasuks selle aasta esimene rahuldavalt lõpetud Elion. Hingamise leidsin 1 min pärast ja saun kulus ära, jalad olid kaunis külmad. Ratas porikärnane ja vajab korralikku pesemnist. Meeldivaks üllatuseks tuli Kaido ka minuti pärast, rajal me ei kohtunud.
Art tõmbas kiirusega kaadri uduseks
Art vedamas oma meeskonna kaptenile Assele juua
Asse porised meenutused:
Tänu nädalasees mahasadanud vihmale oli rada päris mõnus, aint, et kohalik höövlimees oli enn
e võistlust kruusateed sahaga üle käinud ja teed suht kiviseks ja pehmeks lükanud. Mingi hetk kruusalõigul ilmus ei tea kustkohast Art mulle kõrvale(tal olla tehnika jupsind), ning ta otsustas sõidu sõita lõpuni koos.Kõik oli suht tip-top kuni 20 km enne lõppu otsustas sadulapost, et hakkab alla vajuma, mis võttis igasuguse sõiduisu, ning peas mõlkus isegi boksi keeramise mõte. Aga tänu Artile, kes süstis motivatsiooni ikkagi lõpuni sõitma, mis siis, et põlved juba vastu lõugu käisid. Aga noh, vähemalt oli tegus päev ja ootamas veel tegusam õhtu:) (Toimet: mmmm, mida mees selle all küll mõtles?)
Kaido muljeid:
Nagu kodule kõige lähemal asuva võistlusega ikka, jäin stardipaika jõudmisega hilja peale ja seetõttu jäi soojenduseks aega napid 10 minutit. Raja iseloomu arvestades oli sellest 10 minutist ilmselgelt vähe. Stardivile kõlades pandi hooga minema ja juba esimestel tõusukestel oli tunne, et täna pole minu päev. Võtsin siis rahulikumalt, et ennast päris kinni ei sõidaks ja lasin konkurentidel, kellega tavaliselt koos sõidan, kahjutundega minna. See pani suures plaanis paika minu edasise sõidu – sõitsin grupis, kus väga suuri kiirusi ei arendatud ja kuna endal ka jõudu üleliia polnud, siis leppisin olukorraga.
Aktiveerusin u 10 km enne lõppu, kui grupi etteotsa läksin ja 10-mehelise pundi pooleks tõmbasin. Umbes 3km enne lõppu, suusaraja tõusul, pani üks CFC klubi M16 vanuseklassi nooruk paugu ja läinud ta oligi. Mina jäin ühe Viljandi RK esindajaga kahekesi lõppu pusima, teised olid maha jäänud. Positiivsele poolele jääb, et väljusin sellest duellist võitjana ja lõpetasin oma grupi teisena.
Vedur Kaido vedamas vaguneid
Tulemused:
Anti 132.
Kaido 138.
Asse 215.