Eesti Meistrivõistlused Talikrossis
3. märtsil peeti Elvas Eesti Meistrivõistlused talikrossis. Hoolimata vesisest ilmast, traditsiooniliselt nõmedast korraldusest ja pahuratest kohtunikest jäid meie sõitjad üritusega rahule. Andrel õnnestus seenior 0 klassis võtta hõbemedal. Seenior 1 klassis võistlenud Raul ja Alvar võtsid osavõtjaterohkes klassis vastavalt 9. ja 10. koha. 
Andre ja konkurent Tarmo Kopli Hawaii Expressist
Alvar: Talv? Kus? Hommikul ärgates on selline tunne, et võiks hoopis Tartu kesklinnas kritti sõitma minna…..
Aga olud on kõigile samad ja vean ennast Kirsa uue Audipüssiga ennast Elvasse kella üheteistkümneks kohale. Kõik paistab nagu tavaliselt, emad lapsevankritega jalutavad tänaval. Ja siis nendest 100 m kaugusel u 140 soodat seavad on rattaid korda, et minna sumpama paksu lume ja vee sisse. Me ei ole normaalsed.
Lootus, et kallid konkurendid on kehva ilma tõttu koju suusatamist vaatama jäänud, kaob kui lumi plusskraadidega – kogu mansaft on kohal. Ainuke, kellest süda puudust tunneb, on meie Velomänn32 ruudus. Tõenäoliselt kangastusid talle silme ees veel eelmise nädalavahetuse muljed, kui Lauluväljaku metalltorud teda kui magnetiga enda poole tõmbasid:-) See-eest oli VCE kaardivägi kohal. Läbi said nämmutatud kõikvõimalikud rattateemad ja fetishid, Kuldari carbonofoobia ja nikotinotoksia.
Lühkarid selga ja rajale. Tõeline piin, puhtaks on lükatud vaid metsarajad ja peldiku tõus, sirgetel käib tõsine talikross, kus esiratas vibab kui tallesaba. Teen kaks ringi, aitab küll. Aga õnneks ilmnes selline tore asi, et rada muudkui aga paranes kui sealt kari M16-eid üle käis. Tänud teile!
Ahjaa, juba stardijoon. Nagu ikka on vana rebane Kuhlap see, kes ennast kõige paremini liikvele saab. Esimesed kurvid ja pudrud mööduvad üllatavalt sujuvalt, keegi minu ees maoli ei pannudki. Varsti lendab Kulliisand sirgel mööda, kuid oh seda kahjurõõmu, enne
ringi lõppu ta mul silmist ei kaogi, sest mees muudkui aga viskab ennast maoli ja maoli. Rada muutub aina paremaks, laskumisi saab täiega kütta, tõusud on samuti kõik üles ronitavad. Teisel ringil on aga silme ees juba üsna kurb pilt, kui ka viimased lähikonkurentslased Skuuberi ja Aivari näol hakkavad eest libisema. Rahulikult edasi kindlasti ei sõitnud, korra sain ka külje lumiseks, kui sillakurvis väha üle pingutasin. Lõpuaeg 45 min tasa, koht polnudki oluline. Üsna hea oli jälle vere maitset suus tunda.
Tagasiteel sai nautida suurepärast pea pool miljooni kilomeetrit läbinud bussi kiirusekogumisvõimeid. Möödasõidud oli pea sama suurusjärgu operatsioonid, kui Normandia vallutuse planeerimine II maailmasõja ajal. Igav just ei olnud.
Raul laululava laskumisel.
Raul: Täitsa meeldis sõit, neljast ringist kolm õnnestus kenasti läbida, üks läks oma kobistamistega täitsa peese, aga s..a kah, enesetunde kontrolliks kulus asi marjaks ära.
Alvar laululava laskumisel.
Andre: Elvas ootas eest ebameeldiv +2 kraadine ilm, vesi, muda ja jääsupp. Sinna
sekundeeris tavapärane kuri õhkkond, mida genereerisid härrad ja prouad kes
antud üritust vedasid. Rada oli suhtliselt lihtne, kuna tõusud laskumised
olid enamalt jaolt jääst, lumest vabad. Ainukesed keerukamad kohad olid
sulalume lõigud, kes ratas tahtis omateed minna. Enesetunne oli päris hea ja
vaatamata kolmele maokale õnestus II koht napsata.
Elu nagu filmis.
Pildid by Ailar Kiristaja & Age Jaanimets