Tartu Rattaralli 2009

Kui esitataks küsimus, milline sõna tuleb esimesena meelde, kui mainida Tartu Rattarallit, siis päris mitmel tuleks üle hammaste mõni nendest: “Külakuhi”, “Maokas”, “Rangluu”…….. Ja hoolimata sellest oli taaskord aasta, kus TRM sai kiidelda uute osavõturekorditega. Kes on need Eesti rattaspordi populaarsust ja Haigekassa kulusid tõstvad tegelased? Verinoored lambad? Vanad sägad?



Alvaro juhatab sisse:


Kihk oli see aasta mõnel suurejoonelisel ratturite esindusballil kaasa teha suur. Silme ees terendas uus yberbling ratas, millega starti veereda ja siis kotte pähe tõmbama asuda. Mallorcal läbitud katsumused mägedes oleks samuti pidanud viima karvajala uuele tasemele. Essugi. Esiteks ei saanud ma oma helesinist unistust kätte ja teiseks on jalg Mallorca mäed kuidagi ära unustanud. Dääm. Olukorra päästis meie partneri Hobispordi tegus tiim, kes pani võistlusteks valmis Cicli B ja FFWD jooksudega varustatud imepüssi.


12 ati kummides, eelmise päeva valus päevitus näos lendasin peale stardikoridorist 300-500. Mingi lootus oli ka näha peagruppi (see ka täitus), aga käega päris katsuda ei saanud. Algus oli ootuspärane, juba Riia ringi pealt minnes kujunes välja ärksate seltskond, kellel veremaitse suus. Tundsin end päris hästi oma 5cm kõrguse profiiliga jooksudega ja andsin ka täiega minna. Taha ei julenud vaadata. Nagu hiljem protokollist selgus, oli meil grupis isegi Anti ja mõned muudki tegijad, keda ma sõidu ajal mitte kordagi ei näinud. Parim koht oli olla grupis 10-30 kandis ja 90% ajast suutsin seda plaani täita. Grupist minema lennata õnnestus vaid korra, kuskil seal peale Liivat kitsastel mägistel teedel.



Alvaro kontrollib suures grupis äraminekut


Lõpuspurdiga kavatsesin kõikidest varitsevatest ohtudest hoolimata ühineda aga kuna jook oli lõppenud juba oma 25 km enne, siis krampide tõttu ei saanud sadulastki püsti. Sellest hoolimata sain püssist +55km/h välja pigistada ja 160-se grupi esimese kümne sees ära veereda.


Koomikuid: 10 min enne starti pani soomlasel kumm pauguga lõhki. Stoilise rahuga vahetas mees ära ja 3 min enne starti pakkis asjad tasku. Ei mingitki paanikaraasu! Sama soomlane tegi kuskil Liiva kandis vahefinishit II grupist. Ise oli õnnelik.


Raul Kaldre – 20km enne lõppu keegi poetab selja tagant “Näe karvajalad ka pundis…..” Urrrrrrrrrrr


Kaupo Kuhlap – peale finishit rõõmus irve näol küsis: “Kuhu Sa Alvaro jäid?”. Protokoll peaks talle väikese kurvastuse valmistama, “jäin” temast ettepoole……



Elitaarne Raul esimese pundi tegemistest:


Hommikul pilk aknast välja, kõik lipud on longus, puude oksad ei liigu- kas vaikus enne tormi? Ees ootab RR (ei ole Rabarock). Mõtleme suurtele gruppidele, milledes tekivad suured külakuhjad. Vaatasin oma ratta uut Campa 11 sarja ja uut valget sadulat ja poppe uusi rattariideid-kas siis see aasta tuleb ära? Siiamaani pole midagi mul juhtunud, aga kaua võib?



Selgus aga, et võib küll- olin ettevaatlik, grupi keskosa vältisin, finisis ei rapsinud ja võibki pühapäeva toredaks lugeda- tulemuseks kolmetunnine kiire veeremine heal rajal ning uhke joodiku päevitus.


Unine Anti:


Hommikul 5.30 äratus ja tekkisid väikesed kahtlused….kas ikka on vaja?


Nii uimane ja magamata. Kiire kohv ja pudru ning autosse. Midagi maha ei jäänud (nagu Kuldaril Haanja100-l iga aasta). Nii soe oli, et riietumisega probleeme ei tohtinuks olla. Väike kala oli, kasutasin 30 -ses kuumuses alussärki. Tuule ja ilmaolud seega ideaalsed nagu Lõuna-Euroopas, mis tõotas suurt gruppi.



if your ex says he thinks about you during the day at nights

na','sans-serif'”>Start ja minek, esimene tund, mis määrab grupi kogu sõiduks oli liiga loid- ei riskinud-raatsinud võidelda liha hinnaga. Põlvakandis oli meid grupis 200, sain oma pidureid testida grupi teises pooles. Hoidsin pidevalt end tagasi, kukkumisoht oli kõrge. Ja nii kuni finisini grupis ajaga 3.13 ei leidnud motivatsiooni 160-liikmelises grupis riskida.



Sellegipoolest sain 4h kiirabis autokaaslase “kiiret abi ” oodata, sest autokaaslane kukkus 2 km enne lõppu ja murdis rangluu ning killustas abaluu koos lisadega. Tartu Haiglas kohtasin Kaupo Raagi, kes oli vigastused Tartu teedel juba reedel sisse juhatanud, kokkupõrgates kiirusel üle 60 kaubikuga, kelle juht purjus. Loodame, et ta taastub operatsioonist ja luud kasvavad kenasti kokku. Kui mitte varem siis jalkamatsiks. Lugesin ka Pulleritsu asjakohast blogi. Soovitan.




Andre helesinine unistus TRR läbimisest



Andre unistused Rattarallist:


Olen sellel üritusel osalenud 8 korda. Kunagi algusaastatel käisme aktsioonis koos Ergoga ja läbisime trassi maastikuratastel. Stardis oli siis umbes 600 venda. Muru oli rohelisem, kukkumisi ei olnud ja väga mõnus oli. Kuid mida aasta edasi, seda suuremaks kasvas nende sellide arv, kes tahtsid Mai lõpus rattaga korra Tartust lõunapoole ja tagasi sõitta. Iga korraga suurenes külakuhja sattumise tõenäosuse protsent.



Viimastel aastatel oli raginat ja oigamist pundis juba väljakannatamatult palju. Nende kaheksa korra jooksul ei õnnestunud kordagi kukkuda (kuigi läheltä-pidi tilanneidä oli rohkem kui lugeda jaksan). Parimaks kohaks kujunes 111. Mingi hetk otustasin, et vähemalt mingiks ajaks tõmban selle üritusel juhtme seinast.



Samal ajal kui teised Pangodi mäge alistasid, Tatra orgu tuhisesid ,Kanepi – Otepää kvaliteet asfaldil ratta koosteekvaliteeti testisid ning mõttes traumapunkti järjekorras aja surnukslöömise ideid välja mõtlesid, võtsin mina maal mõned õlled, ehitasin lapsele ronimispuud ja nautisin ilusat kevadpäeva. Ja imekombel sõitis mu ratas ilma minuta ühestükis finishisse (lenksu- ja sadulavaheliseks tihendiks oli Alvaro). Vot selline lugu.



Tulemused (mitteametlikud):


121. Talukas 2:58.51


202. Alvaro 3:13.18


302. Anti 3:13.27


Andre katkestas 8. õlle juures, kui laps oli 5. astme pealt läbi mädanud redelipulga alla kukkunud



Fotod: Tarmo Haug



zp8497586rq