Öine X-Dream Valga 2012
Kallis lugeja! Kuigi võib jääda mulje, et oleme lootusetult eksinud teelt ja pööranud selja oma juurtele maastikurattasõidu mullas, siis nii see ei ole. Lihtsalt meie sõitjad on juba kuum kaup igat sorti võistlustel, kus vähegi pauku ja särtsu kehast anda vaja on. Marek ja Ethel käisid öisel rabamatkal Valgamaa-Läti maastikul. X-Dream järjekordne osavõistlus on neil edukalt läbitud.
H100-Ivari puusillad nendele meestele ei kõlvanud
X-Dream esileedi Ethel:
Seekordne öine xdreami võistus Valgas algas täiesti ebatradistionaalselt – starti tuli sõita jalgrattaga Valga linnast tundmatus suunas turvaauto tuules 18 km. Arvan, et päris paljudel võttis see tunnike juba jala pehmeks ja kahtlaselt paljudel oli sõidu ajal metsapeatus. Start anti veidi peale kella 22 juba Lätimaal. külm oli, aga õnnneks oli taevas oma vihmaluugi kinni keeranud!
Algus oi täitsa paljutõotav, hargenesime, leidsime oma rooma numbrid punaste tulukeste juurest, arvutasime vastuse ja läksime vajalikus koguses punkte võtma. Veidi oli ekslemist, aga ei midagi hullu. Tõeliseks pähkliks kujunes meie tiimile valikorienteerumine rattal. Kuna mina olen meil kõige nõrgem orienteeruja, siis on minu ülesanne lugeda legendi. Et Läti mets kavaldas meie kaardilugejad üle ja pidevalt olid peatused, siis oli mul küllaldaselt aega lahendada ka võistluse lõpus vajaminevat ristsõna. Vastus oli käes juba siis, kui valgekski polnud veel läinud. Aga need punktid said võetud. Kas teate, et umbes pool tundi enne päiksetõusu hakkavad linnud laulma? Seal oli üks “hull” Läti kägu, kes meelehetlikult karjus kuku-kuku. Aga meie ei kukkunud.
Vahetusalas otsustasime lahendada enne veele minekut lisaülesande: “morse koodi” mõistatuse. Kell oli 3 öösel. Seisime ja üritasime aru saada, kus on selles plinkimises tähe algus ja lõpp ja mitu plink-plink-plinki üldse tuleb? Tundus, et mingit vahet tähtede vahel pole. Külm oli, rämedalt külm! Kogu mu keha plagises: hambad, kondid ja ilmselt oli ka veri soontes jäätunud! Jõel oli kanuu asemel kummipaat. See osa on meil alati nõrgeim lüli olnud. Aga täna libises paat justkui ise, jõgi auras, päike tõusis, isegi soe hakkas. Ja siis, kodu poole. Eestimaa!, nii hea oli näha eestikeelseid nimesid – lõpp ei ole enam kaugel!
Viimane osa tuli teha joostes. Lisaülesanne oli minu arvates lihtne, kuna polnud vaja ronida – kõrgus on minu suurim hirm. Mööda ujuvat silda ületasime jõge põvili ja ülakeha jäi täitsa kuivaks. Viimane punkt oli silla all, kus sai valida 2 variandi vahel: kas turnida mööda võrku või minna lihtsalt nabani vette ja punkt võtta. Valisime viimase. Samal ajal oli veel 2 tiimi seal, minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et mida need mehed seal võrgu küljes turnisid ja vette ei astunud, kui eelmises punktis olid nad ju jõge ületades nagunii märjaks saanud?!
Täispunktid meest
ele,kes finišisirgel meid ette lasid – naistel on ju eesõigus! Suur tänu Tõnis Ermile, kes rada planeerides oli panustanud väga suurt rõhku rattale, mis tegi minu jaoks selle raske võistluse lihtsamaks. Aeg 9.32, elu pikim võistlus. Huvitav oli.
Raudmees Marek:
Minu jaoks oli see elu esimene X-Dream. Reede päeval helistas Janek Leer ja kutsus tiimi, kuna neil oli üks liige kolmest haigeks jäänud. Võtsin endale väikese mõtlemisaja, aga põhimõtteliselt langetasin otsuse suht kohe, kuna olin tahtnud juba ammu selle võistlese ka ära proovida. Olin kuulnud paljudelt, et see üks väga lahe võistlus pidi olema.
Laupäeval pool neli võeti mind kodunt peale ja Valga poole teele. Ilm ei tõotanud küll mingit lihtsat võistlust, vihma sadas vahelduvate sabinatega nii teel võistluspaika kui ka juba kohapeal olles ja end stardiks valmistades. See 18 km, mis neid stardipaikasid lahutas, läbiti ühtses rahulikkus kolonnis. Aga sellegipoolest algasid minu sünmused pihta juba just sellel ajal, mingid lätlased otsustasid metsapeatuse teha ja keerasid lihtsalt grupi seest paremasse serva ilma kordagi veendumata, mis nende kõrval toimub. Riivasin ühte neist kergelt lenksuga, aga teisele otsasõitu ei suutnud vältida ja põrutasime kokku. Mul jalg marraskil ja paistes 🙁
Kaardid võistlusraja ja ülesannetega anti kätte 1 minut enne ametlikku starti. Mina vaatasin seda nagu vasikas uut aiaväravat, mitte midagi ei saanud aru. Arvasin, et äkki mulle anti vale kaart. Osa juttu oli läti keeles, aga ei, see oli õige kaart, kõigil oli selline. Panin kaardi ruttu põue ära, et mitte rohkem masendusse langeda. Järgnesin varjuna oma tiimikaaslastele, sest nemad teadsid, mida nad teevad. Siinkohal pean lisama, et Janek on ikka ******** hea orienteeruja.
Vool – kus sa meest viid?
Edasi läks mõnda aega rahulikult, kui umbes poolel pimedast ajast otsustas minule otsaette monteeritud prosektor töölepingu üles ütelda. Rattal oli mul veel mingisugune seasilm, aga sellegipoolest oli päris keeruline pimedas metsas joosta ja rattaga sõita. Üritasin kasutada võimalikult palju tiimikaaslaste valgusvihku, et vähegi püsti püsida. Selles mõttes on see huvitav võistlus, et ega eriti aru ei saa mis kohal asud hetkel.
Raja lõpupoole olid korraldajad teinud ka kaks punkti, mida võttes tuli end vees märjaks kasta. Hea, et need nii lõpus olid, kuna olin ennast juba päris korralikult läbi külmetanud. Aga tundub, et tulemusega võib rahule jääda. B-raja üldarvestuses 12-nes koht ja omas klassis 8-ndad. Nüüd on siis see võistlus ka ära proovitud, lähiajal väga uuesti sarnasele rajale ei kipu.