CC Rota Mobilis

Eelmise aasta Pikajala Rattakross oli meile avapauguks Marimetsa Kapp’i sarjas. Nüüd juba teadsime, et XC gurmaanidele on seal päris ahvatlev pidusöök kaetud võrreldes teiste sama sarja etappidega. Lendasime peale 2+3 formatsioonis, kus Tamm juuniorid läksid poodiumit ründama ja Alvar0, Bruno ja Marion jäid kaitsesse palle noppima. Kui eelmisel aastal manas Andre välja vihma, mida ei pidanud olema, siis seekord olid online kaardid täies mahus kaetud paksude vihmapilvedega. Mida aga ei tulnud, oli vihm!!! Väga kõva lobitöö korraldajatelt.

Alvaro jätkab:
Kuna kohal oli tavapärane kaader esimese otsa sõitjaid ja Andre jättis etapi seekord vahele, siis oli kogu kõrgepinge üles seatud Bruno ja minu vastasseisule. Kas lõpuks õnnestub nö “omal rajal” pöörata kelk ülesmäge ja 90 kilosele raskekahurväele koht kätte näidata? Kas Brunn jätkab oma marulisi starte ja suudab end süsiks küpsetada esimese ringiga? Kuigi teisele küsimusele saime vastuseks pooliku jaa, siis sellest seekord ei piisanud, sest läksin ise sama taktika ohvriks. Kui esimest korda staadionile tulles avastasin end Brunni tuules imedes kohalt esikümnes vaid loetud meetrid Kaupo Raagist tagapool, siis süda aimas halba. Selja tagant olid ära kukkunud  Molevid jm ilmselgelt tummisemast puust tehtud tegelased. Varsti tuligi appi võtta kaugseire tehnika ja Brunni selja pealt logosid tuvastama hakata.

Rada oli seekord veelgi äkilisemaks tehtud ja finishijoonele eelnevat tõusekaskaadi tuli ronida lausa neli korda. Päris Holstre-Polli raskusastet nad välja ei andnud, aga ega palju puudu ka jäänud. Rajale oli iseloomulik selline kindel sektsioonidesse jaotus: tubli kolmandik pehmemat suusarada keskmiste küngastega, viiendik siledat kruusa, viiendik kitsast Saku singlit ja siis mõned Holstre-Polli põksud lõppu.

Tõus stardialasse oli veelgi järsemaks trimmitud

Ülejäänud kaks ringi möödusid juba väiksemas seltskonnas, enamasti neljases nagu siin teisele pikale ringile ronides. Suusaradadel saime kätte sokid allalastud asendis liikleva Kristjan Savisiku, kellele veel sirgetel saime hoogu lükatud, aga ringi lõpus tõusudel kummipael rebenes. Viimane ring jäi lihtsalt vormistamiseks koos ühe sarja peasponsori Cube sõitjaga. Püüda ja vajuda polnud midagi ega kuhugi ning tõusudel ilmselgeid jõuülejääke täheldades otsustasin võtta ette rünnaku kelgumäe tõusule (piltidel). Foorumist oli meelde jäänud, et pidi alistamatu tõus olema. Nagu ikka kutsuvad sellised faktid esile paratamatu vastureaktsiooni. Hoiatasin paarilist ette ning läbi ussi m-i sain ka üles. Kisakoor üleval oli võimas. Kerge emotsioonipurse ning viimane kilomeeter võis alata.

Ratta värvi oli finishis keeruline tuvastada

Üllatus oli suur, kui Marioni autasustamist oodates hüüti välja number 316. See oli kuidagi tuttav. Tuli välja, et see viimase ringi pingutus oli väärt eriauhinda. Rajameister pobises, et talle ikka veel ei mahu pähe, kuidas keegi sealt üles sai. Ja veel peale kahte tundi rasket rada. Tõusunurga saan Garminist kätte. Küll siis leidus finishis tegijaid, kes kõik oleksid sealt ka üles sõitnud, kui vaid oleksid teadnud…. Mulle jäi selline tunne, et saladus oli ikka kummisegus. FF ja teiste kondoomile sarnanevate mustritega on see ettevõtmine juba eos hukule määratud – ei piisa ainult jalarammust. Specializedi Fast Track / Sauserwind kombinatsioon saab pool aust endale.

Eriauhind oleks perenime järgi hästi Brunole sobinud – Tammepärg 🙂

Leia kolm erinevust võrreldes eelmise pildiga!

Bruno:
Hoolimata vihmasest hommikust, oli Marimetsa IV etapiks kohal päris suur seltskond rattahunte. Loomulikult oli minu põhieesmärk alistada hr Rein Pill, Kuldar Reiljan ja Alvaro. Etteruttavalt võib öelda, et ühe neist suutsin „ära karistada“!

Stardist panin koos esigrupiga minema. Kanged konkurendid jäid kaugele maha, lootes, et küll see Brunn kangestub ja tuleb selg ees vastu. Peaaegu nii see ka läks – kahjuks. Kuna tuli sõita 3 ühesugust ringi, siis sain teada, kus ringi osas tulid välja tugevad ja nõrgad küljed. Tõusude peal ikaldusin nagu „raske mees 29`ga“, aga laskumistel ja kruusakatel olin nagu lõvipuurist pääsenud!

Kuidas lapsed sellest “kelgumäest” talvel üles saavad?

Siis see juhtus – viimasel ringil tuli tagant viiene punt Reinu vedamisel. Vana kaval rebane Kuldar istus pundi taga. Teades, et lõputõusud pole minu jaoks sobivad, üritasin eest ära rabeleda, kutsudes ka Reinu kaasa. Tundub, et talle minu plaan ei sobinud ja ta ei ühinenud minuga. Põhjus võis olla Rõuge Samsungis, kus ma talle ette keerasin ja ta vandudes võsa pidi külastama! Igatahes üksi ma kaua ees ei püsinud ja nüüd loksusin ise juba grupi lõpus.

Lõpuosa üllatusi ei pakkunud, v.a. koht, kus tõusunukil vanameister Pill korraks kangestus ja mina tema tagaratast külastasin. Pidin korraks jalastuma ja ka vanduma! Nüüd on seis 1:1. Lõpus oli jõud otsas ja kuuese grupi viimane koht oli kindlustatud – kokkuvõttes 16-s. Protokolli silmitsedes oli hea meel tõdeda, et selja taha jäid muuhulgas sellised kodanikud nagu Juri Molev, Ville Vaikna, Alvaro ja Kristjan Savisikk.


Rein Pill jäi seekord alistamata, aga küll neid kordi veel tuleb

Kokkuvõtteks
Marionilt teist etappi järjest väga visa sõit, kus ta sõna otseses mõttes lõpumeetritel suutis anastada endale viimase koha naiste poodiumil. Vanameister Kuldar Reiljan suutis endast parima välja piitsutada ning koos Bruno-Karistaja Rein Pilliga ühte torru puhudes võtta oma Wasaloppeti tammepärja kõrgeima koha eest vanakeste klassis.

Mis teevad selle võistluse üheks aasta parima kandidaadi vääriliseks:
* Korralik raskusaste
* Tulemused sama päeva sees
* Säästustardimaks
* Lasterada
* Pildid sama päeva sees ilma segavate logodeta 🙂

Tulemused
Bruno     16.
Alvaro     24.
Marion   3. N klassis

Pildid