CC Rota Mobilis

8. augustil toimus järjekordne HPNS (loe: Prükkel kapp) seniavastamata sõjatandril Karksi-Nuia lähedal Paanikese raketodroomil. Vene sõjaväe poolt hüljatud paik, kuhu nad olid matnud maha kõikvõimalikud miinid, tankitõrjekahurid ning 3 kilo plutooniumi, oli vääriline võtmaks vastu arvukat maastikurattaiharate väge. Nagu tavaks oli kohal meie oma tuntud Prükkeli fännklubi kolmik (ei, mitte MASU, TÄPE, JA PUPU) koosseisus Alvaro, Anti ja Kaido. Kes Eurospordi otseülekannet ei näinud, nendele siis paotame ust ja vaatame, millega seal tegu oli!

Kaido on hooaja jooksul tõusnud aina paremasse vormi ning pani seekord kõik välja, et tihedas rebimises ära võtta ripakil Seenior1 vanuseklassi poodiumikoht. Mees sai sellega hakkama ning karistas viimastel ringidel ära endast eeldatavalt tugevamad vastased eesotsas Indrek Abeliga. Kaks kõvat Tarmot olid muidugi omast klassist minuteid eespool. Selle suurepärase tulemusega kindlustas Kaido poodiumikohta ka kogu sarja kokkuvõttes. Lisaks võttis Anti väärt peanahad SEN2 klassis ning platseerus napilt poodiumi madalamast astmest tagapool.

Nägu laia naeru täis kui Mr. Properi reklaamis!

Alvaro koomaeelsed sonimised:

Veel hommikul ärgates polnud mul mingit kindlat plaani kuhugi pärap****sse sõitma hakata, vaid hulka lihtsam oleks olnud jalad liiva sisse kaevata ja Mojitot Stroomi rannas venekeelse lastelalina saatel trimbata. Aga kuna see Prykkel kapp on juba nagu mu teiseks eluks saanud, tuli ikka Honda pirukale hääled sisse panna ja oma teise maakodu Karksi-Nuia poole lajatada.

Rada oli tehtud äärmiselt kitsaks tõen sellepärast, et võimalikult palju võistlejaid ilma õhku lendamata finishisse jõuaks. Mul see õnnestus, kuigi shrapnellikillud olid püksi sääre ribadeks tõmmanud (ilma naljata!). Muidu oli selline puhas jõuga kangutamise rada, kus väga pidureid polnud vaja ja ettevaatlikkust veel vähem.

Navigeerimas läbi tihke võsastiku

See aasta on nagu tavaks saanud, et jälgid sõidu ajal ainult kahte meest – klubikaaslast Kaidot ja Raino Einroosi. Plaan jäi samaks ka selles stardis. Raino üllatas kõiki avapauguga, kui ta esimesel tõusul pani täiega leekima ja tõmbas vahe sisse ka Tarmodega. Ju oli Specialized Epicule peale pandud elektrimootor koos kehva akuga, sest teisel ringil tuli mees juba selg ees vastu ja korjasin maas vedeleva skalbi kergusega üles. Kaido lihaseline tagumik vilkus veel loetud minutid silme ees, aga hakkas kiiresti ähmastuma kaugustesse. Ja siis läks lahti (ei, mitte minul…..).

Uued Look Quartz pedaalid on küll kõike muud kui väärt kraam. Kolmandad vaheplaadid ja jälle EI MIDAGI. Laskumisel jalg lahti, virr varr ja sekundid haihtusid. Järgmine ring põmmaki laskumisel kurvist välja, kett maha tõusule minnes ja vormi lakmuspaber Raino oligi tagarattasse veerenud. Mingi Soome sisu ja viha segu tõstis pead ja peale paari ringi

koos tiksumist otsustasin mehele näidata, kuidas Luukas õlut teeb. Kruttisin enne raja ainukest tehnilist kohta ette ja täie p***ga tõusule ja sama kolinaga laskumisele. Edasine oli juba nagu Lennukolledzhi praktikal viibimine!!

Jajajaa, karvad on endiselt ajamata

Selle laskumise tsikaanide ja trampliinide jaoks oli hoog liig mis liig ning ratas õppis hetkega lendama. Kahjuks oli lennuki tüür paigast ja suund otse kuuskedesse. IIIIILUS maokas! Tohutult kahju, et keegi ei näinud, oleks tükiks ajaks silme ees veel film jooksnud. Vaimu murdumist oli mööduvate rataste sahinast hoolimata selgelt kuulda ja edasi oli vaid agoonia finishisse. Ütlesin veel aidaa ultramaratonide mehele Janek Maidlale ja hakkasin taha vaatama, et Kirsa mind häbistama ei hakka. Seda seekord õnneks mitte.

Jätkuvalt loodan, et see uskumatult lahe sari ei lõpe ka peale teab mitmekümnendat hooaega ja et mõni päev saaks isegi Tallinna Vanalinna GP radadel jälle kihutada!

Rada oli maastiku sisse lausa lõigatud!

Kõvakahvlimees Anti

Poodiumimees Kaido ahmab õhku peale

Kaido kontrollimas eessõitja sumpsi läbilaset

Pildimaterjal:
perekond Maidla erakogu

Tulemused:

Kaido SEN1 3.

Alvaro SEN1 7.

Anti SEN2 4.