Haapsalu Rattaralli 2012
Klubi oli end sel nädalavahetusel jaganud taaskord mitme võistluse vahel. Lisaks Parii 24h, valdade meistrivõistluste ja KoMo Cupi jõudis Pille meid esindada Haapsalu Rattarallil. Ja kuidas veel esindada – klubile juba kolmas esikoht sellelt pühapäevalt! Tänu veetlevale naeratusele ei teeninud ta välja hoiatust “Vali noomitus autasustamisele mitteilmumise eest” nagu Janek Tombakule protokollis määratud oli 🙂
Pille muljed:
Kuna ma olen viimasel ajal kuidagi udu – küll lähen 100km sõidule väikeste pudelitega, küll avastan end ilma kinnasteta stardikoridorist, siis otsustasin seekord olla põhjalik ja kõik asjad võistluse jaoks juba eelmisel õhtul valmis panna. Traagilistest sündmustest minu ilusa FFWD jooksuga jätan parem rääkimata……
Haapsalu poole sõites oli meeleolu hea, tundsin kohe, et vaim on valmis heaks sõiduks! Ja siis, kui lõpuks kohale jõudsin, meenus mulle, et Andrus oli kodus öelnud, et pean end kohapeal regama. Ja selleks peab ju kohale jõudma enne kella 11. Esimese hooga hakkas juba tunduma, et nüüd võibki sõit sõitmata jääda, aga õnneks sain ennast nibin-nabin ikka regatud ja sõit võis alata!
Seekord sain siis startida pidulikut kõige lõpust. Õnneks oli algus aeglane ja jõudsin kohta päris palju parandada. Kui Haapsalust välja saime, siis algas see õige võidusõit ja hakati juba minust mööda minema. Vajutasin nii mis jõudsin, aga millegipärast jõudsid teised ikka kiiremini! Mingi hetk tundus, et nüüd on minust mõned meetrid eespool tekkinud punt, kellega jõuaksin kaasa minna ja samas tempos püsida. Hakkasin siis neile järgi pressima ja samal hetkel toimus seal grupis kukkumine! Tänasin õnne, et see vahe mul nendega ikkagi sees oli ja pääsesin sellest jamast eluga mööda. Need, kes kukkumisest pääsesid, läksid muidugi oma teed, mina neid enam püüda ei suutnud.
Tagant tuli uus seltskond ja nedega koos siis läksime. Püsisin kogu aeg üsna ees, tegin tööd ja vedasin ka. Ristilt Virtsu poole pöörates saime tunda mõnusalt vastutuult. Hetkeks oli nagu kerge peata olek – keegi ei tahtnud vedada. Aga tore oli see, et eesoleval grupp paistis kuidagi oota
matult lähedal! Ma siis ärgitasin mehi, et kui nüüd korralikult koostööd teeme, siis saame nad kätte! Paar meest spurtis ettepoole ja hakkasid kiiremini vedama, aga enamus eelistas ikka vaikselt tuules tiksuda ja sinna see algatus jäi… Õnneks tuli varsti tagant Harri Koppelmaa samasuguse jutuga ja läks vedama, mõned mehed jälle innustusid, aga asi hakkas ikkagi ära vaibuma… Läksin siis ise ette vedama, ja tundus, et siis nagu mehed elavnesid ja kõik hakkasid pingutama. Üheskoos pingutades saimegi õige pea eesoleva seltskonna kätte!
Seekordne sõit mulle täitsa meeldis, tempo oli minu jaoks piisavalt kõrge ja väga palju neid hinge tõmbamise kohti polnud – kogu aeg oli ikka tunne, et olen võistlustel ja peab pingutama! Samas enesetunne oli hea, püsisin endiselt grupi eesotsas, mõned korrad vedasin ka. Väike kartus küll oli, et äkki väsitan end liialt, aga seda tunnet, et enne lõppu päris ära kustuda võiksin, küll ei olnud. Kõik oli super kuni viadukti tõusuni, siis vajutas enamus mehi minust ikkagi mööda. Aga nõrganärviline nagu ma olen, kartsingi nii suures grupis finisheerimist ja mingi hetk, kui aru sain, et keegi väga enam selja tagant ei trügi, siis oli see väga hea tunne. Proovisin seekord ennast enne finishit ikka pildituks sõita, aga päris hästi see ikkagi ei õnnestunud. Aga noh, vähemalt palav hakkas sõidu lõpuks 🙂 Ja läksin siis pahaaimamatult dushi alla…..ja niimoodi magasingi maha elu võimaluse poodiumile tõusta, sest ootamatult olid kõik kiiremad konkurendid kadunud ja minu saavutuseks N30+ esimene koht! Kusjuures Piret Lauk, kellega koos sõitsime ja pärast koos pessu läksime, küsis veel, et ega mul autasustamisele asja pole… ma oli täiesti kindel et no way 😀
Pestult *******lt ja kammitult poodiumil!