Haanja 100/150 2009
Kõikide maratonide kroonimata kuningas siinpool lompi – Haanja 100/150 – toimus see aasta juba kuuendat korda. Doktor Holdeni (Ivar) vastuvõtule hakkas pidalitõbiseid ilmuma juba varakevadel, kui mõned mehed polnud veel tuhandetki kilomeetrit kokku saanud. Juba oli isu Vorstimägedele ja haardkoor singlitele pääseda. Õnneks oli vastuvõtutuba piisavalt suur ning kõik hullud ja segased mahtusid sisse. Ravimitena kasutab Dr Holden looduslikku muda (eriti suures koguses), pikka heina ja kohalikku maaõhku. Kuulsus kasvab ja tahtjaid trügib aina juurde. Klubi koondis oli see aasta suht kitsas seoses tõsiste jalgpallitreeningutega, aga märgi saime maha küll.
Talukas sügisesel jalutuskäigul
Marioni etteaste:
Asi algas sellest, et nädal enne starti, ei olnud mul veel Haanjas kindlat eluaset. Ja majutuse ning transpordiga aitas seekord hädast välja meieklubi uus liige Bruno. Lugu algas sellest, et clubbersi foorumis kuulutas keegi Brunz, et Haanjas on tal vaba üks koht toas, aga transpordiga keeruline. Minu küsimuse peale, et kas ta on “meie klubi uus Bruno” sattus mees muidugi segadusse, seoses snüüsi tarbimisega ei olnud tal vist päris täpselt meeles, et ta oli ühte rattaklubisse astunud ning selles klubis ka üks naisterahvas pedaalib :D, aga igatahes saime asjad kokku lepitud ning Bruno julges isegi minu Kolksvaagen Kolsuga sõita ning tagasiteel seda ka juhtida 🙂
Hommik algas autoakendele tekkinud jääkirme ja ca +2 kraadise temperatuuriga, mille peale mina lappasin selga pika sooja pesu ja pikad püksid ja jaki. Peale eelnevaid korralikke vihmasadusid ei olnudki loota, et rada koosneks millestki muust peale pori, meenutades legendaarset H100 2004, arvasin, et lõpuaeg võiks tulla kusagil 8 tunni ringi ja saatsin teise joogikoti 1,5 liitri spordijoogiga (Dexal paneb mul kõhu valutama ja loota sain ainult kaasas olevale) ning ülejäänud talveriietega 3. TP-sse.
Stardist panin nagu ikka teokiirusel minema ja juba paar kilomeetrit peale starti hakkas mudamaadlus ja poris püherdamine pihta, mägedel seekord nimesid ei olnud ja kohanimedest ma midagi rääkida ei oska. Aga erilist vahet ei oleks kah, ainus rada iseloomustav sõna oleks nagunii pori, vahet ei olnud, kas horisontaalselt, üles või allamäge. Soomlased, kellega koos mudavanne võtsin, ristisid kõik mäed paskamäki’deks ja ma olin nendega üsna ühel nõul. Nii see läks, ikka tund aega ja 10 km või vähem läbitud. Eest väike ja keskmine hammakas imesid kogu raha eest ja kett sõitis tagumistel hammakatel üles ja alla nagu ise soovis, miskipärast ei juhtunud seda 2004. aastal ja tegelikult ei olnudki üldse enne juhtunud.
Kiireks hakkas minema kolmandas toidukas, kus võtsin oma uued joogivarud ja nägin naispotkupyörailejat mulle järele jõudmas ning ka kontrollaja hirmkiiret lähenemist. Sealt veel natuke edasi ja algas ca 15 km pikkune kruusalõik, kus ma palusin kõigevägevamaid (ehk rajameistrit ja dr Holdenit), et see jumala eest otsa ei saaks ja rada metsa ei keeraks. Siis veel üks ilus koht läbi maanteealuse truubi ja üks pisuke laskumine ning tsipake finišieelset asfalti. Ja last, but not least, viimane finišieelne skalp ajavahega 0,1 sekundit :D.
Tasus müttamist ja tulemist – tort ja karikas!!
Tehtud, sellel korral läks kena sügisese matka peale kaunis looduses 9 ja 3/4 tundi ning Haanjasse ma enam kunagi ei lähe!
Ja Bruno jätkab:
…jah tõesti, me ööbisime Marionga ühes toas! Pean mainima, et ta osutus üllatavalt normaalseks reisi-ja toakaaslaseks.
Hommik oli päris külmavõitu. Mul tekkisid tõsised raskused riiete valimise osas, kui ma nägin õues lühikese dressiga mehi minemas 150-le ja tuppa tulles pika pesuga naist minemas 100-le! Minu otsus oli lõpuks, midagi vahepealset. Start oli nagu alati, minu puhul, kohe esimesse punti ja koos Orasega pulss punasesse! Õnneks suutsin ennast natuke taltsutada ja seekord „haamrit” ei saanud.
Menüü on nii suur, et ei oska validagi
Minu põhiline mure oli see, et ma ei saanud, peale ratta mudaga kattumist, kasutada eest väikest hammakat. See sundis mind mägesid võtma raske rauaga või jala, mis viis natuke moraali alla. Õnneks oli joogipunktides olemas rattapesu, kus sain käiguosa jälle töösse ja järgnevad 10 km oli jälle lõbusam. Päris pikalt jälitasin ühte Läti naist, stiilis „nokk kinni, saba lahti”! S.t. kruusa ja laskumiste peal olin tegija aga pehme heinamaa ja tõusude peal jättis soovida. Peale üht järsemat laskumist, kui ma otsustasin kõhuli panna, jäin peibutisest maha.
Eest suurega kangutamine pole just Haanja teema
Sõidu lõpuosa sõitsin üksinduses ja loodust nautides. Kui tagant hakkasid paistma konkurendid, siis läks kiireks. Eesmärk oli tulla 100 sisse. See sai täidetud aga aeg(7:14) oli küll selline, mis näitas, et rada kõige kergem polnud. Kindlasti kohal ka järgmisel aastal ja soovitan ka teistele.
Tulemused:
Raul Mehed150 18. 11:06
Bruno Mehed100 82. 7:14
Marion Naised100 7. 9:43
Pildimaterjal: