CC Rota Mobilis

Kalevipoega oli Kuremaale tulnud otsime kogu meie kaheksaliikmeline meeskond. Lisaks Ethel oma säravate lokkidega. Peale Rakke vahele jäänud etappi ja Otepää Honda-eril näidatud keskpäraseid esitusi, tuldi tagasi korraliku punktisaagiga ja Heiki Nabi suuruse seljavõiduga VeloClubbersi ees võistkondlikus arvestuses! Tubli töö!

Bruno:
Neljapäevane kolmapäevakuraja tühjendustrenn selja taga ja valmis võitluseks. Vaat, et raskeimal Samsung Cupi rajal. Otsustasin kasutada oma tavapärast taktikat – stardist „pauguga“ lõpu peale mõtlemata minema ja hiljem vaatab, mis saab! TOIMIS! 🙂

Rajal otsisin tuttavaid rattureid, kelle järgi tempot seada. Neid oli, aga tundus, et nad on pärit teisest liigast (esisaja mehed)!? Mingi aeg sõitsin oma klubi Rauliga koos, aga ühel hetkel oli ta kadunud. Leidsin eespoolt paistva Janek “Pransusmaalaagri-Mehe” Leer selja. Temaga koos saigi läbitud enamus rajast. Kord õhutas tema mind tagant ja siis jälle mina…  Siis tuli tagantpoolt Kaido, kes on tuntud rahuliku alguse poolest ja vajutas rabalõigul oma 10 aastat vana Spezzuga, nii et mul hakkas lausa valus vaadata. Üritasin temaga silmsidet säilitada, mis ka mingil määral õnnestus ehk tagant kadusid-ikaldusid hr. Kristjan Savisikk ja Janek Leer.

Uusti rabast põllule jõudes oli väga raske hetk… Õnneks oli abi kohe tagant tulemas – Kristjan-kruusahunt. Temaga läks ka natuke ütlemiseks. Mis seal ikka, emotsioonid on ju kõigil laes! Lahkhelideni viis minu nõrkus kruusal ja tema “oskused” tehniliste kohtade peal. Loodan, et need eriarvamused on minevik. Lõpupoole panin mudas külili ja ma arvan, et sinna läks minu esisaja-koht. Nimelt ma ei saanud hästi püsti – jalgades olid „krambipoisid“. Kühveldasid mööda sinisärkides Kuldar Reiljan ja Janek Maidla. Sellest hoolimata, hooaja parim tulemus – 105. koht! Küll see „100“ ka tuleb…

Suured tänud Maarikale jootmise, Janekile moraalse toe aj Kristjanile kruusalõikude eest!

Andre:
Mul on reeglina hea meel, et ma fullsuspensioniga sõidan. Mõnikord on mul selle üle aga eriti hea meel.

Rain:
Otepääl sain maitse suhu ja tundus, et tuleks ka Kalevipojal starti minna. Seekord sain sõiduriistaks mitu põlvkonda vana karbonraamiga Merida, mis erines eelmisel etapil jalgevahel olnud S-Worksist nagu ammuste ralliradade hirm 1989 aasta Lancia Delta HF Integrale erineb Ott Tänaku Ford Fiesta RS WRC. Kui mees on kehv, siis on muidugi lihtne süüdistada ratast, aga kuna keegi peab süüdi olema, siis las sel korral jääda süüdlaseks V-piduri, sisekummide, kahekiloste jooksudega ja mittetoimiva käigukastiga Merida. Ja mis kõige hullem- sellel olid all Maxxise kummid. No ei toimi!

Et asi enda jaoks veel keerulisemaks teha, panin kohe suusaradade laskumisel maoli ja rindkerega Kaido tagarattasse. Hing kinni, rind marraskil, pudelid mööda tuba laiali, kaotatud 100 kohta. Vaikselt proovisin edasi liikuda, aga hordid sõitsid ikka vasakult ja paremalt mööda. Kui juba preilid Steinburg, Lainevee ja teised tundmatud daamid ka mööda sõitsid, siis kiskus ikka meele mõrudaks ja suunurgad allapoole. Hirmuga juba ootasin, et kohe panevad poekorvide ja sandaalidega marjulised ka mööda.

Ise arvasin, et olen kõva vend ja kohe kruusale jõudes hakkan hirmsasti vahesid kinni tõmbama, siis tegelikult oli tegu, et tuules ära istuda. Seal 200+ sektoris vungitakse ikka hullumoodi mööda kruusa. Korduvalt imestasin, et miks niii tugevad niii taga sõidavad? Mingil hetkel sain tuulde ühele titaanraamiga Van Nicholasega sõitnud sellile (nr. 241 äkki?), kellega oli üsna tore koos sõita. Vedas nagu loom ja minust polnud mingit tolku. Metsa jõudes sai selgeks, et ratas põrutab hirmsasti ja Maxxis kummide pidamine on harjumatult kehv. Nende tootmist ära ei saaks kuidagi keelata? Kui tavaliselt tunnen end raputavatel põldudel ja metsas suhteliselt kindlalt, siis sellel korral olin ikka püsti hädas. No üldse ei püsinud ratta seljas. Olukorda ei teinud kergemaks ka käigukast, mis loopis ketti siia-sinna ja kuidagi ei tahtnud püsida seal, kus mina soovisin.

Vaikselt ikka parandasin kohta ja kui umbes poolel maal hakkasin järgi jõudma tuttavatele nägudele (Kanna Pets, Vangivalvur, Rakvere Tõnu) ja kohaks loeti 166, siis ei tundunudki asi enam väga hull. Esimest korda tekkis uuesti võidu sõitmise ja pingutamise tunne, siis kui suurema grupiga esimesele turbasinglile sisenesime. Erik Aibast, kellega selleks ajaks olime juba mõnda aega koos sõitnud, otsustas seal 29 tollise eeliseid demonstreerida ja keeras üsna mõnusalt peale. Läksin talle järgi ja turbasingli lõpus olime väikese vahe sisse saanud. Kruusal meist vedajat polnud ja kuna ees kedagi ei paistnud, siis lasime tagant tugevad järgi. Õnneks oli üks pikem ja mõnusam turbalõik veel ees ja seal siis mingi lätlane ja Erik Aibast kordamööda vedades tegid üle keskmise tempot. Suunurgad hakkasid taas üles kerkima ja üllatuslikult hakkasid ka eest seljad vastu tulema ja turbasingli teine pool kulges pidevalt kellestki mööda sõites. Kuna tempo oli võistluse algfaasis üsna rahulik olnud, siis oli Laiuse künkast üles sõitmine ja sealt koju minek täielik nauding. Viimaste kilomeetritega koht ja enesetunne muudkui paranesid ja lõpuprotokollis paistnud 117 oli s..a päeva kohta normaalne tulemus.

Alvaro:
Lugesin seda Kalevipoja menüüd. Ei leidnud pearoogadest ühtegi meelepärast, küll aga hakkas silma üks isuäratav magustoit, millele oli Würth peale kirjutatud. Saatsin klubi juhatusele motivatsioonikirja, kus tõdesin üldarvestuses lootusetut seisu ning esitasin taotluse keskenduda sellele 352 meetrisele lõigule Laiuse mäel. Huhh, õnneks olin ise ka juhatuses ja surusin asja kiirelt läbi. JOKK.

Kui juba ekstreemsusi teha, siis korralikult. Läksin stardirivi kõige lõppu ja avastasin sealt Veiko Viira, kel tundusid samad plaanid olevat. Uurida, kuidas sõidab Samsungi viimane sada. Ilma igasuguse huumorita – mina olin shokeeritud! Mitte mingeid ketse ega platvormpedaale! Ka kõige kõige viimasemad piimanaised oli moekad rattakingad jalga saanud. Vaid üksikud porikad olid mõnel. Tase on võistlustel kerkinud uskumatult kõrgele.

Seda kinnitasid ka esimesed kilomeetrid. Minema saime juba 50 sekundi järel ning stardijoon sai ületatud 1.30 peale pauku. Vägagi hea tulemus.  Sirgetel oli asi naljast kaugel ning pulsinumbrid tõusid mul juba üle 100 l/min. Emotsioone rappisid alguse kolm pikka seisakut, millest esimese otsa mehed midagi ei tea. Üsna frustreeriv oli minutite kaupa seista ja seista ja kuulata kaaskannatajate hädaldamist. Põhjendatud hädaldamist…..

Kui viimasest kahesajast mööda sain, oli tõen läbitud juba oma 25km. Siniverelise Erik Raitviiru saingi alles seal sektoris kätte. Järeldus – tagumine kaader jaksab väga arvestatavalt vunkida esimese pool distantsi. Eriti kruusal. Pulss jõudis juba vahemikku 130-140 l/min. Õnneks singlitel sai puhata 🙂

Lõpuks jõudis kätte ka igatsetud Laiuse mägi. Aega oli kulunud üle kolme tunni. Kahjuks oli vorm tol päeval alla igasugust arvestust ja eks ma juba mäe all teadsin, et kulda siit täna ei tule. Eest suure peale ja täisgaasiga üles. Kahjuks olid viimased sada meetrit lootusetult lauged ja see võttis vanduma. Ajaks 1.12 ja keskmiseks kiiruseks 18,5 km/h. Kaks sekundit kolmanda koha omanikule, kuid lausa kalendriga võitjale. Tuli leppida neljanda kohaga selles katsumises. Protokoll ja väga tasemel video ettevõtmisest. Sellega oli võistlus põhimõtteliselt lõppenud. Moraalile oli üsna kosutav see, kuidas viimaste kilomeetrite tõusudel sain teha postikaid 450 koha sektoris liiklevatele sõitjatele. Sama kosutav, kui minna mõnele lühikesele sõidule “kommi korjama”….

Kaido Koondisemees Kriisa viljasorte tuvastamas

Raino võitlemas Poola tuuri hirmudega

Marekil tunduvad pöörded alla langenud olevat

Hapu näoga Raul

Ethel vaatab, kas Laiusel keegi talle tuulde jõuab

Tulemused
Andre     56.
Raul        64.
Kaido      76.
Bruno     105.
Raino      129.
Marek     150.
Anti         197.

Ethel      5. (Poolmaratonil N+35)

Pilte ja natuke veel pilte ja üks vinge video Laiuse mäelt (alates 3:10)