CC Rota Mobilis

Legendaarse Prykkel kapi avalöök anti see aasta Toilas. Paar nädalat varem nägi kalender küll natuke teine välja, aga see ei muutnud üldist etappide jaotust – tegemist suures plaanis Virumaa meistrivõistlustega. Seltskond on aastast aastasse püsinud samana ja pigem kokku kuivanud. Meie klubi oli väljas suure esindusega ning lisaks tegid avastardi ka noortekoondise sõitjad.


Keskendunud…….

M6/N8 klassi sõit oli väga tuline ning ei puudunud ka kukkumised. Hull lugu oli aga see, et kokku panid meie oma sõitjad Grete-Liis ja Lauri! Kurvis pikali mõlemad ja pea viimastena minema sealt. Võitlus oli aga tõsine ning Grete-Liis tuli lõpuspurdiga välja teisele kohale, Laurile jäi napilt neljas koht.


Võitja sõitis muidu 24″ ja klippidega!

Järgmiseks olid siis stardis meie Prykkel kapi raudvara – seeniorid. Anti, Kaido, Alvaro ja Brüno lammutasid mis nad lammutasid, aga lõpuks võttis ainsa poodiumikoha ära Anti. Osavõtjaskond oli väga kitsas, aga terav eesotsas Tarmo Mõttuse, Juri Molevi ja Pait Hirvega. Valusad mehed kõik 🙂 Alvaro oli väljas Specialized S-Works 2013.a. prototüübiga, mis oli autotööstusele omaselt tõsiselt ära maskeeritud, nagu pildilt näha.



Sõit otsustati ära juba esimestel ringidel, viimastel oli vaid väheke närvikõdi, kui Raino Einroos hakkas tõsisemalt Anti tagarattasse ennast hiivama. Õnneks otsustas ta kummicvalikuks Furious Fredi ja nagu teada, neid ei õnnestu tervena finishisse tuua. Tuli jooksuga niikui Loskutov viimaselt ringilt!


Stardis oli veel naljakas…..

Kaido:
Toila rada oli mulle väikene pettumus – midagi tehnilist polnud, ainult vajutamise variant. Aga võibolla oli see sellepärast, et ise olin nõrk? Motivatsiooni kiskus alla ka see, et eelmise aasta Tarmo Kopli oli välja vahetanud Juri Molev. Stardijoonel olid kõik veel naeratavad ja sõbralikud. Stardijärgsesse kurvi jõudsin esimese-teisena, aga sealt edasi lendasid Mõttus-Molev-Hirv jt kiiremad mööda.


Koondisemees Kaido Kallamas Kurvi

Enne starti arvasin, et poodiumi eest tuleb võidelda eelkõige Ville Vaiknaga (Alvari vormikõver oli/on mõistatus,aga küll ta veel tõuseb) ja nii ka läks. Esimese ringi teises pooles tuiskas mees minust mööda, aga lauluväljaku raputav laskumine läks tal pikaks ja nii sain mina korraks kolmandaks tagasi. Nagu juba mainisin, siis sellel rajal jõu vastu osavusega ei saa ja varsti oli Ville jälle mul kannul ja möödas. Punnisin küll tuulde hoida, aga vahe hakkas vaikselt kärisema ja kui nägin, et mees on läinud, hakkasin vaikselt järgmise päeva Elioni maratoni ja jõu säästmise peale mõtlema.

Vahepeal jõudis Anti tagantpoolt päris lähedale, kuna tal käis võitlus oma klassi 3.koha eest, aga päris järgi ma teda ikkagi ei lubanud ja lõpetasin sõidu normaalse enesetunde ja oma klassi 4.kohaga, mis oli muidugi pettumus. Aga Anti oli tubli ja selle eest talle medal, sponsori kott ja purk õlut. Prükkeli sarjale on masu oma sügava jälje vajutanud.


Brüno tõusu sihtimas

Fotomaterjal:
Alvaro erakogu