CC Rota Mobilis

Meie maanteerakukesed Pille ja Andrus käisid Helsingis  kaemas, kuidas põhjanaabrid ka sõita jaksavad. Siin “lühikokkuvõte” toimunust. Mikrofon Andrusele….

Andrus:
Kuna Pille sai Fakto Auto Rahvasõidu N absoluut 3. koha eest (veelkord aitäh saatemeeskonnale) vabapääsme ilmselt Soome suurimale maantee ühepäevasõidule Tour de Helsinki, siis regasin ka ennast ära. Vahemärkusena olgu öeldud, et Soome saite sirvides märkasin, et neil on maikuus (hea alternatiiv TRR hakklihamasinale) ka ühepäevasõit! Giro d Espoo.

Mis värk on? Igatahes TdH toimus 2. septembril. Kiire võrdlus TRR vs. TdH
distants: 133km vs. 140km
absoluuttõus: u. 600m vs. 1000m
lõpetajaid pikal maal 2012: 1894 v.sm 2225
neist naisi 133 vs. 174

Ühesõnaga täiesti võrreldavad nii oma mastaabilt kui distantsilt. Vaid tõusumeetreid tõotas tulla murettekitavalt palju (minu jaoks). Muuseas, kas keegi teab, palju Võru Rattarallil sel aastal tõusu oli? Kusjuures Helsinkis pole mingit lühikest distantsi. Kõik korviga tädid sõidavad ka pikka. Lastesõitudest polnud ka midagi kosta, aga võibolla need siiski olid. Autasustatakse vaid viite esimest meest ja naist. Ei mingeid vanuseklasside parimaid ega muud sellist. Selline omamoodi korraldus. Teistmoodi …

Käisime veel 2 nädalat enne kogu perega kolm päeva Soomes Naanatlis „aklimatiseerumas“. Päeval lastega Muumimaa ja muud jutud ning õhtul mnt trennid. Pansionaadi peremees juhtus olema endine rattur ja näitas meile lahkelt parimad trassid kaardil ära. Peab ütlema, et nii nagu maastikurattaga, nii on ka maanteerattaga Soomes oluliselt nauditavam sõita kui (Põhja-) Eestis. Flatti eriti ei ole. Kaljud, kurvid, järved. Äge!

Kuna laeva saabumise ja stardinumbrite välja võtmise aja lõppemise vahele jäi vaid pool tundi, siis otsutasime juba eelmisel õhtul Hesasse laekuda. Olles mitmeid kordi käinud perega autoreisidel Soomes ja Rootsis, aga ka sõpradega Hispaanias, siis alati oleme saanud ilma igasuguse bookimiseta köäpingutesse sisse. Pealegi peaks ju kämpinguturistide highseason juba läbi olema. Laekusime enesekindlalt tuttavasse kämparisse ja saime esimese paugu ära: „we are fully booked“. Sama juttu kuulsime veel kahest järgnevast hostelist. Tundus, et Helsingis on taas olümpiamängud, sest kõik on fully booked. Paduvimas ja kottpimedas Hesas autoga ringi tiirutades ja paanikapilvede kogunedes sai juba vaikselt kaalutud variante raudteejaama pink ja metroo trepp.

Viimases, pisut renoveeritud TTÜ ühikat meenutavas pleissis juhatas pealtnäha u. 12 aastane Hiina neiu meid kohta nimega CheapSleep. Koha paraaduks polnud just paljulubav, küll aga logo koos sloganiga: Sleep Cheap. Stay Rich. Kuna navigaator ütles, et oleme Helsinki Olümpia Velodroomist  vaid 2km kaugusel, siis sobis. Pleiss oli nagu ühikas ja väga rahvusvaheline. Iga üks keetis avatud köök-sööklas oma makarone ja lärmakatel mõttetalgutel sündisid kõikjal uued feisbuukide ja skaipide äriplaani alged.

Hommikul keerasime pudrud ja paljutõotava pildiga täisteraleivaga võikud naha vahele ja vaatasime odavaimast odavaimat lahustuvat kohvi piimaga juues pealt, kuidas kurja näo, aga aukartustäratavalt suurte musklitega mustanahaline köögi põrandat pesi.

Parkimine oli Velodroomi taga tohitul platsil. Soomlased ei ole veel avastanud välipeldikuid. Ainus koht enese kergenamiseks oli Velodroomi hoones olev WC ja seal oli ikka jõhker saba. Kohta, kus sooja teha nagu ka ei olnud. Iga võistleja võis endale ise kilomeetripikkuses stardikoridoris koha valida. Mingeid vahepiirdeid ega linte polnud. Olid vaid juhtratturid, kelle rataste küljes olid pikad oranžid lipud mingi numbriga. Selgus, et tegu on trassi läbimise keskmise kiirusega. Et kui sa ennustad, et keskmine tuleb 28km/h, siis võta selle ratta taha kogunevasse punti. Kõik paksud aga endast jube heal arvamusel eestlased, nagu ka mina, ronisid ikka võimalikult ette. Loomulikult selleks, et peale piduliku stardi lõppu nagu kivi läbi gruppide kes mesikäpa, kes sammalhabeme sektorisse kukkuda. Jäime Pille ja Mikitamäe meestega gruppi 35km/h. Minu jaoks oli see selge viga arvestades 1000km läbisõitu sel aastal, kuid mõtlesin, et vahet pole. Pealegi tahtsin Pillel võimalikult kaua silma peal hoida, mis etteruttavalt öeldes oli hea plaan. Lasin end eksitada ka ilma rekaamlogodeta särkide ja pikkade pükste ja botikute (öösel oli kõvasti sadanud) rohkusest jms. millega ka Tahkos soomlased meid ära petavad.

Järgeneva jutu sees on nüüd ka päris palju kriitikat (aga ka positiiveid tähelepanekuid) korraldajate ja kaasvõistlejate suhtes.
Mingit Möla Madist ei olnud, avakõnet keegi ei pidanud ega dušši ei mängitud (meenub legendaarneTartumaratoni tunnusmeloodia) ja isegi pauku ei käinud. Niisiis. Pidulik start. Ootasin sellist rabelemist, nagu Fakto Rahvasõidul, kuid midagi sellist ei tulnud. Kogu kolonn liikus keskmise kiirusega 15km/h. Vahepeal panin lausa jala maha. Hakkas külm. Ja veidi igav. Ja see kestis 11km kuni Helsingitaguste metsade ja mägedeni. Tegelt ka. Milleks selline jorutamine. Aga huvitav oli ka. Näiteks oli suht sürr oli sellise massiga tunnelitest läbi sõita. Pisut ärritas Pille sõidustiil ja teda minu kommnetaarid. Nimelt ta ei julge ratas-rattas sõita, vaid hoiab liiga suurt pikivahet. Ka ei taju ta sedas, et grupi sees olles ta vajub järjest tahapoole ja ette liikumiseks on vaja grupi ääri kasutada. Ilmselgelt liiga vähe ühistrenne maanteel …

Igatahes mingi hetk hakkasid kõik must mööda sõitma nagu s****vast kassist. Järelikult oli alanud päris võidusõit. Võtsin rahulikult ja paari km pärast nägin Pillet tee ääres. Esimene kumm katki. Andsin talle kiirelt oma esimese jooksu alla ja jäin pusima pummiparandusvahu ja väikse käsipumbaga. Vahejuhtum kukutas Pille ilmselt u. 10 kohta naiste protokollis, aga see selleks hetkel. Kuna kiiret polnud kuhugi,sest eesmärgiks oli läbimine, ja kummiparandusvahtu nägin esimest korda, siis pusisin seal päris tasakesi kuni üks soomlane jäi lausa seisma ja arutasime pikalt-laialt maast ja ilmast. Samal ajal üritasin käsipumbaga 12 atmosfääri Pille esijooksu sisse lüüa. Lõpuks tundus, et midagi nagu on. Hakkasin sõitma.

Olin langenud sügavale sammalhabeme sektorisse, sest mind ümbritsesid 17-kraadises sügishommikus vaid baigid, tahavaatepeeglid ja pealaest jalatallani windstopperis soomalsed nagu mingi SWAT tuukrite eriüksus. Juba paistis ka päike. Palju õnne tuukritele, mõtlesin ja lükkasin rauad paremale. Hakkasin siis ettepoole kühveldama. Panin mingist august läbi ja igas suunas pritsis rehviaukudest seda kummiparandus piima või mis iganes asi see seal oli, aga igatahes pidama see kumm jäi. Pärast sain Pillelt teada, et oleks pidanud vaid 1/3 pudelist sisse laskma. Ma panin kõik. Muuseas seni on mulle Soome teed väga hea mulje jätnud, kuid sel trassil oli väga tihti tee telgjoon pidevalt sügava ja terava servalise praoga. Ning ka tee äärmine osa võis olla halb.

Kusagil 20. kilomeetrist alates oli tee väga kitsas ja mägine ja paksu metsa vahel, nii et ette ka ei näinud. Ettepoole ei saanud pressida, sest vastassuunast tuli pidevalt hoogsalt autosid vastu. Kogu trassi ulatuses muuseas, seega vastassuunast grupist möödumine oli võimalik vaid sirgel lõigul, kui vastu autosid ei tulnud. Samas kui soomlased lasid kõigil laskumistel tirri. Kühveldasin edasi. High5 keemikutelt (Hobisport) ja gnld kraamist saadud võimsa platseebo laksu najal purjetasin kõigist toidupunktidest põlglikult mööda. Kaks 0,7L pudelit oli ka piisav. Elagu jaheda ilmaga rattavõistlused! Fakto Auto põrgukatel oli hoopis teine maailm. Toidupunktid olid muuseas reeglina mõne teeäärse majapidamise hoovis. Seega puudus kahjuks võimalus hoo pealt jooki haarates laud varukaga kõigest pakutavast puhtaks pühkida.

Vedasin sammalhabemete gruppide riismeid kokku ja lahku jne. Päris lõbus oli! Paar korda üritasin seletada, et davai, võtke sappa ja teeme ühe kiirema 1500m ka, aga ei miskit. Keegi midagi aru ei saanud v.a. Olmoga vanamees. Tuled põlesid, aga kegagi kodus polnud. Nagu roheliste rattaretk.Vahemärkusena olgu öeldud, et Bianchi domineeris kõigis gruppides, lisaks oli see brand ka võistluse ametlik sponsor. Soomlaste kasuks tuleb öelda, et nad on väga viisakad liiklejad,vähemalt tagumistes puntides. Puudub ka igasugune pahatahtlik vahele trügimine, aga ka ärapanemise soov, millist Eestis jätkub kuni viimaste kohtadeni välja. Samas nad on ikka molud ka. Mida kuradit sa tuled sellisele sõidule, kui sa ei naudi rauad paremal mäest 60km/h alla tulemist, vaid lased tirri või lausa pidurdad. Nagu ostaks sportauto, aga tossutad niisama vaid kodu ja poe vahel. Umbes 20km sõitsin koos ühe vana pässiga, kel antiikne raamikäigudega Olmo. Arutasime maailma asjad läbi ja jõudsin veel kelkida, et kui Eestlased tulevad soome võistlema, siis tavaliselt võtavad kogu poodiumi. Õnneks nii ka läks.  Meestel igatahes, naistel peaaegu.

Mingi hetk hakkas pisut raske ja murelik pilk spidokale ütles, et 85km on veel minna. Seejärel tegin selle sõidu kõige targema manöövri ja haakisin end tagant tulnud lippude järgi 28km/h liikunud rongile. Need fikseeritud kiirusega rongid on ühed imelikud asjad. Laskumistel pidurdatakse hoog tihti maha, samas tõusul antakse kuuma. Kuna ka osades toidupunktides tehakse peatusi, siis tegelik liikumiskiirus on +2km/h avg. Vahepeal oli mitu korda päris raske, aga briti keemikud aitasid taas hädast välja. See grupp polnud koos minuga veel ühtegi toidupunkti keeranud, kuid viimasesse keerati ja otsutasin sealt jalga lasta. Nüüd moodustus hoopis tavapärasem punt (nagu Eestis ikka), kus igaüks võitles vaid enda eest ja pidevalt paugutati tühja ja samal hetkel kustuti.

Veel umbes 15km oli minna, kui hakkasid Helsingi eeslinnad. Mitmel ringteel puudus turva või ei näidatud suunda ja hea oli, et ära ei eksinud. Paugutasin viimsed 10-15km vahelduva eduga TTd. Arvan, et sellega sain veel u. 100 skalpi. Juba oligi stardist tuttav allee ja finišisirge. Võtsin veel kolm kohta, aga trass ei keeranud kohe velodroomile, vaid tiirutas veel kitsastel kõrvaltänavatel ümber prügikastide ja Fiat Puntode. Pääs velodroomile oli väga kitsas ja ohtlik. Velodroomil oli mul ees veel kaks tüüpi, aga kuna ovaali kaldenurk on ikkagi jõhker ja hoog, millega me sinna paiskusime, polnud siiski kõige suurem, siis pidin nende taga sõitma kuni viraazi kaldenurk langes ja kurvist sai sirge. Ühe neist karistasin ära ikkagi!

Pille oli minust u. 30min varem lõpetanud ja paraku viimase 10km oma jutu järgi u. 10 kohta naistes veel kaotanud. Lihtsalt toss oli väljas. Võibolla on asi selles, et tema treenituse põhi on Filter sarja u. 100km sõidud aga 140km on juba natuke liiga pikk sellise põhja pealt kesta.

Finišipaigast: ühest küljest on ju päris efektne lõpetada Olümpia Velodroomil, mitte lihtsalt suvalisel tänavalõigul, kuid lõpuspurdiks ongi sul ovaalil 100m, mitte rohkem. Erinevalt Pirita 250m ovaalist, peaks Hesa oma olema 330m, kui sedagi. Ime, et Jass siiski võitis. Ta pidi siis ikkagi esimesena velodroomile sisse saama. Finišis ei antud midagi lõpetajatele kohe juua. Õnneks polnud vajagi, aga no ikkagi. Võibolla mõni vend teeb Talukat ehk lendab ühe väiksese pudeliga peale, millest on kodust tulles ka juba pool ära joonud, ja kõngeb sinna statal niiviisi ära

Teiseks oli toit kehv – mingi riis ja juurvilja segu ning morss. Olen ikka rammusa seljankaga harjunud Eestis. Kolmandaks polnud mingeid pinke ega laudu, vaid istuda tuli vihmast läbivettinud kunstmurule. See selleks. Ega me sinna sööma ei tulnud. Vaatasime autasustamise ära. Ahajaa – ja ei mingeid diplomeid ega medaleid. Iseenest meil neid vaja ei ole aga tüüpidele, kes pole veel helkureid kodaratest maha keeranud, on need siiski esiagu tõelised reliikviad. Velodroomilt välja sai vaid läbi maa-aluse meetrilaiuse tunneli. Sest ümberringi oli nö. rada ja pidevalt tuli lõpetajaid. Tunneli järjekorras oli u. 1000 inmest ja see järts ei liikunud kohe üldse. Kui finišeerijaid vähemaks jäi, leidsime muu lahenduse.

Mina jäin oma tulemusega väga rahule, sest eelkõige tulin ma seda läbima. Aeg alla 5h oli väikestviisi eesmärgiks ja see sai täidetud. Ja lõpetatud sai väga hea enesetundega ja rõõmsa meelega, mitte südarieelses seisus. Järelikult jäi veel midagi varuks ka.

Kokkuvõtteks: hoolimata mõningatest korralduslikest iseärasustest (samas, kes oleme meie, et tuleme soomlastel ütlema, et rattavõistlusi peab korraldatama ja sõitma just nii, nagu eestlased seda teevad) väga tore sõit ja esialgu on TdH meie 2013. aasta plaanides täiesti kirjas.

P.S. Ma ei näinud ega kuulnud ise ühtegi kukkumist. Vaid paar korda oli kuulda kiirabi kusagil liikumas. TRR hakklihamasinast oli TdH ikka kordi stressivabama üritus.

Meeste protokoll
Naiste protokoll

Pille:
Stardis sättisin end 4h ja 35 km/h gruppide piirimaile. Alguses oli pidulik start 11km. No see oli ikka eriti pidulik, kiirus oli 12-17 km/h ja kui vahel tõusiski korraks 20 peale, siis pidurdati kohe jälle 12 peale tagasi. Mul ajas see jubedalt närvi püsti, see pidev pidurikrigin ja mitmed napikad, kus keegi kedagi müksas. Jube raske oli suures grupis nii aeglaselt sõita! Mul oli kogu keha juba krampis sellest. Ei tea, miks NIII aeglane algus vajalik oli. Lisaks kutsusin lolli peaga Andruse endaga samasse stardigruppi, ta sõitis minu taga ja muudkui õpetas! Jubedalt käis närvidele!

Kui lõpuks õige start tuli, oli kõik algul ok, kiirus oli ok ja enesetunne ok, närv läks üle. Ja siis umbes 15ndal km-l läks kumm… Õnneks tuli Andrus tagant, vahetasime esijooksud ära, tema jäi siis sinna teeäärde jooksu lappima. Siis vudisin seal mingis väiksemas pundis, kuni varsti sai meid kätte 32 km/h punt. Kiirus oli tegelikult rohkem kui 32. Nad vist vaatavad, et lõpuks tuleks keskmine kiirus 32 km/h koos selle aeglase algusega, vähemalt mulle jäi selline mulje. Enesetunne oli endiselt ok, mägedest sain ka nagu enam-vähem üles. Õnneks oli grupp suur, nii et maha jäämise ohtu ei tekkinud kordagi. Tegelikult need mäed polnud midagi nii hullud, kui kartsin. Kuskil peale 100. km otsustas väike punt eest ära minna, nii 10 inimest, nende seas 3 naist peale minu. Kiirus tõusis üle 40, ma ise ka imestasin, et jõuan, sest tavaliselt tähendab 100 km läbimine juba finishit ju.

Kuni siis 123. km-l mingi mees minu ees otsustas, et enam ei jõua, lasi jala sirgu ja selja sirgu, tempo naksti maas. Need, kes pundis tagapool olid, läksid lupsti mööda, aga mina ei saanud, sest olin selle ratturi tagaratta ja teeperve vahel vangis. Ja kuna tagapool olijad läksid jubeda tuhinaga mööda, siis ei julgenud väga äkiliselt paremale ka hüpata seal. Pidin tempo selle mehe taga suht maha pidurdama ja jäingi grupist maha. Kuna grupp oli suht väike, siis käis kõik jube kiiresti ja ma ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida. Üldse juhtub mul pidevalt nii, et olen mingi vale mehe taga ja siis ei suuda piisavalt kiiresti tegutseda 😛

See mees oli muidugi toss ja nii ma sinna jäingi üksi võitlema tuule ja mägede kätte. Kuni millalgi tuli tagant see suur punt järgi. Ma sain aru küll, et ei tohi grupi sabas passida, muidu jään mägedel maha, aga ei jaksanud ettepoole ka minna. Vist u 130 km jäin siis mingil mäel pundi sabast maha, siis tuli veel rahvast, kellega ei jõudnud kaasa minna ja veel üks suurem grupp ja veel väiksemat rahvast. Spidokas jäi põhimõtteliselt seisma 131 km peal.Mma tõesti arvasin, et olen kogemata stopi peale vajutanud. Viimased 10km liikusin tõesti hambad ristis ja jube raske oli. Mäed läksid ka seal Helsinki piiri juures hullemaks jälle. Täpset statistikat pole teinud, aga ma arvan, et kaotasin selle viimase 10 km-ga 200 kohta. Need grupid, kes mööda läksid, olid ikka väga suured igatahes.

Kui see sõit oleks 10 km varem lõppenud, oleks võinud täitsa rahule jääda