CC Rota Mobilis

Assega vurasime kohale, sättisime siit ja sealt ning oligi 10 min. stardini aega. Ühtegi inimest stardis polnud, läksin siis esimesena joonele. Ma ei tea mida teised ootasid, tulid aga sekunditega vutt-vutt kah kohe järgi stardikoridori.

Kell 12.00 hakati liikuma. Kurivaim, polnud vaja nii eest startida – sattusin valesse gruppetosse, kuna sain aru, sellise pulsiga sadat kilti välja ei vea. Lasin järgi, sõitsin tükk aega üksi ja siis tuligi kari siniseid velo clubbersi selle. Nendega mu sõit peaaegu lõpuni kulges, kuna see tempo sobis ning finishis tundsin ennast täitsa valge inimesena.


Raul vedamas vellomehi

Mis meelde jäi- stardis korraldaja hoiatas esimese laskumise all oleva hüüumärgiga ilge lauka kohta, aga polnd seal midagi, natuke pehme ainult. Aga paar kiltsa hiljem – ei mingit hoiatust ja konkreetne sulps, rummuni-põlvini sügaval kinni. Õnneks teisel ringil teadsime juba kõrvalt mööduda sellest basseinist. Sääski oli ka ropult, kui söögipausi tegime, siis peksin ennast väga intensiivselt, et natukenegi olla saaks. Üks koht kuskil metsavahel oli ka, et kaugemalt vaatad udupilv, oli ta aga jee- pinisejad, isegi hingata ei saanud normaalselt, igast avausest trügisid sisse.


Tukk lehvimas võiduka finishi poole

Ja ei olnud seekord kõvakahvli rada, ringi esimeses pooles oli palju ristivagu ja põiki mätast. Lõpus tasuta külm õlu ja rekordiliselt tugeva survega pesur ja õnneks jäime peatselt hakanud vihmast ka ilma. Assele aplaus elu esimese 100km võistluse läbimisel. Kõige suurem mõju sellel õnnestumisel oli kindlasti minult laenatud 1cm pikemal stemmil.



Pildid:
http://solman.yx.ee/palukyla/