CC Rota Mobilis

Kui Alvarole ühel sügisesel esmaspäeva hommikul VCE foorumist vaatas lugematul arvul mereröövli ostu-müügikuulutuste vahelt välja Mihkel Reile üleskutse sõita kritti Stockmanni Parkimismajas, siis oli juba parem käsi samal ajal haaramas ID kaardi järele, et stardimaksu tasuda. See lihtsalt oli nii sürr, et muud reaktsiooni oli minu adrenaliinihaigelt ajult  raske tahta. Sõita kogu parkimismaja ring üles ja siis spiraali pidi alla. Tase! Fast Forward>>>>

Päev enne käisin siis nagu nt Tour de France soosikutele tavaks, rajaga tutvumas. Et ikka kõik tõusud ja laskumised hoolsalt selgeks lihvida. Noh, sain tehtud vaid kolm hädist tiiru, mida segasid mitmed munejad autojuhid. Tulemuseks oli üks korralik maokas tõusu peal. Jah, tõusu, mitte selle hirmuäratava spiraali peal, kust alla tuli tulla. Kirjutasin selle kui tööõnnetuse arvele. Samas ei kujutanud ette, mis hakkab juhtuma, kui kari samasuguseid segaseid selle kitsamast kitsama raja peale lastakse.

Reede õhtu kell kaheksa. Ammu on kõik konkurendid kohal, kui mina alles stardikohta laekun. Pime on. Pole hullu, kummitusi ma ei karda. Konkurente oli tulnud täitsa arvestatav hulk – lisaks juba Mihklilt võitjapärja kaela saanud Kanale ja Pütale olid kohal nt Ravshan Balgabajev, Vahur Valvas ja Reijo Puhm. Kindlasti ei saanud alahinnata ka Riho “The Chopper” Everit oma igihaljal TRMi sõiduriistal!

Mees püsis 4 ringi selle peletisega mul vaateulatuses!!!

Oli kolm eelsõitu, millest siis pidi väe võimuga viie parema hulka pressima. Sain kaaslasteks üsna mitu tugevat tegijat, nii et kindlat polnud midagi. Õnneks alustasid Püta ja Kana üsna rahulikult, nii et neli ringi püsisin neil täitsa sabas.

Esimese ringi passimine

Ainuke närvikõdi pakkuv hetk oli kohe esimesel ringil spiraalile minnes, kui üks mees otsustas pressida ja pressiski end pidurdusega pikali. Sõitsin praktiliselt üle. Laskumist võtsin ise ettevaatlikult, kuna püsisin pidevalt viiendal kohal. Viimasel kolmel ringil hakkas kunagine Prükkel kapi sõitja Raimo Rotberg kuklasse hingama, aga hingama ta jäigi.

Raimo Kuota jäi seekord ka sellise näoilme juures kaotajaks

Jäin siis finaali ootama. Seniks kruisasime öistel tänavatel koos HRK ainsa esindaja Kaido Oruga, kes ikka viimasel hetkel põnnama lõi ja kaameramehe rolli omaks võttis. Kell 2200 algas siis finaal. Sain pea viimasena stardijoonele. Või noh, teise ritta, joon ainult paistis. Rada oli juba kuivama hakanud ja seni kõige ohtlikumaks osutunud E tasandi paremkurv juba üsna sõidetav. Seekord õnnestus start nii perfektselt, kui vaid vähegi võimalik ja esimesele tasandile pressisin end kurvist välja juba neljandana!! Uhh, kus tuli adreka laks peale. Panime sadulast välja paar järgmist tasandit ja siis tõi kurikuulus E tasand mängu pöörde – Kana pingutas väljumisel üles ja keeras üle katuse. Kerged pidurid ja mäng võis jätkuda.

Finaalis tuli seda kaldenurka oluliselt teravdada

Urmas Lepiku ning kompanii valjuhäälse toetuse saatel pressisin järgmised ringid vägagi üllataval 7. kohal. Kana oli jäänud rongi taha pidama. Kõigepealt võtsin ette duelli Spordipartneri esindajaga, kellelt olin eelsõidus haledalt lutti saanud. Ei tulnud kaua oodata, kui mees oma iga-kurv-sadulast-välja energiaraiskamisega ennast küpsetas ja ca 4 ringi enne lõppu panin gaasi põhja ja sain mehest lahti.

Mees juba tundis, kuidas külm hingeõhk kuklasse hingab

Hoopis üllatavam oli see, et samal ajal oli ka Püta liidrite hulgast ära kukkunud ning järgmise ringi alumises kurvis kühveldasin vihmamärjal rajal mööda, kui s******st ***st. Mis toimub, mehed??

Kontsentreerunud Pyta spiraalblenderis

Lisaks oli paari sekundi sees ka juba ees virvendamas Vahur Valvas neljandal kohal. Pütal ei andnud hing rahu ja toore jõuga pressis end viimasel tasandil ette Valvase tuulde. Pingutas üle. Vaid loetud sekundid ja kaks taset allpool spiraalis käis järjekordne pauk. Kuidas ma sealt mööda sain, ei mäletagi, aga sain. See kolakas võttis mehelt isu seal viimase riski piiri peal kihutada ja sain au Valvasega viimasel ringil maid jagada. Vaatas mitu korda taha, mis krdi vandersell see tal takjana taga on, aga siis pani ikka klassi maksma.

Viimasel ringil oli juba päris raske täiega pressida

Kokkuvõttes siis viies koht, kuid kuna üldjärjestuses medaleid ei antud, siis sain au tõusta poodiumi kõrgemale astmele seeniorite vanuseklassis. Ja oh seda üllatust, kes olid alumistel astmetel! See oli tõen see minu “once-in-a-lifetime” võimalus sellist hetke nautida 🙂

No comments….

Mis öelda kokkuvõtteks? Ei leidu palju tegelasi, kes on nõus ennast 95% riski piiri peal pidevalt seal kallutama. Mul ei olnud muud võimalust, sest konkurendid olid lihtsalt tugevamad ning lisaks varustatud vihmakummide või tubularidega, mis suure eelise andsid. Liidrid olid küll puht segased, aga neid oli ka ainult kaks. Tundub, et vanusega ikka korjub seda va blokaatorit sinna pähe. Ja tänud kaasaelajatele – sellest oli tõesti abi!!!