CC Rota Mobilis

Milline Eestis korraldatav rattavõistlus hiilgab üüratu osalejate arvuga, madalaima hinnatasemega osalustasu jagatud rajajulgestajad+värvitud kivid ning maikades sõitvate bomsidega? Vastus on Marimetsa Kapp! Klubi spordidirektor Kaido pole senini pidanud vajalikuks sinna vägesid suunata, seega tuli vastu võtta omaalgatuslik otsus ja luurele minna. Sihikule sai võetud Pikajala Rattakross, mis toimus Palivere külje all Läänemaal.

Kõigepealt said rajale meie Noortekoondise liikmed, kellele oli ette valmistatud 1,2km rada. Oli selline suhteliselt lihtne, kuid ühe korraliku tõusuga, kus päris paljud pidid luti nurka viskama ning ratta gravitatsioonile alla vanduma. Nad lihtsalt ei jaksanud sealt oma 20 kilost pilli üles lükata. Lauri oli seekord väga teravas hoos, mille taga oli kindlasti värskelt soetatud Merida tippratas ning lukustuvad pedaalid koos rattakingadega. Tasuks väärt viies koht. Grete-Liis pingutas välja kümnenda koha 24. startija seas.

Esiritta oskavad mõlemad trügida

Põhisõidus oli meie esinumbriks väsimatu Andre. Mikrofon temale…
Kõik sai alguse selles e-kirjast, mille saatis Alvaro:
“Regasin ennast just elu esimesele Marimetsa Kapi osavõistlusele 19. juuniks.
http://www.paralepa.ee/registreerunud.html. Kes ei taha Keila pähekulunud suusaradu tallata, siis võivad ühineda. Tahaks järgi vaadata, mis müstiline võistlus see selline on, mis Kolmapäevakutele ära teeb.”

Mul oli ammu plaan seda sarja proovima minna ning nüüd kui Suisalu näitas üles aktiviteeti, polnud enam taganemisteed.
Ühe varuväljapääsu veel jätsin – kui ilgelt sajab, siis ei lähe. Siinkohal peab taas tõdema, et kõiges on süüdi Alvaro. Laupäeva õhtul laekus info SMSi teel: “Homme hommik on kuiv. Lenda joonele! Saad poodiumi ära näpata….” Vastasin: OK.

Hommikul liikuma hakates tundus ilm ok. Seda lubas ka vihmaradar. Aga mida rohkem läähe poole liikusin, seda kahtlasemaks asi läks. Alvaro ju lubas, et ei saja. Reaalsus oli midagi muud:

Hommikul oli pilt hoopis midagi muud

Aga enam ei olnud midagi teha. Kohale jõudes selgus, et külavõistlusele (mis oli ühtlasi ka Läänemaa Mesitrivõistlused maastikukrossis) oli laekunud päris ärev seltskond. Mõned nimed: Ravshan Balgabajev, Juri Molev, Rivo Pajur, Ville Vaikna (mehel oli muide sõidu ajal seljas maika – ju on mehel näpud põhjas, järgmine kord viin talle uue särgi). Toimetaja: selle toetuseks oli Ville poiss regatud lastesõidule meie klubi alla….


Valusad Vellod kõik esireas

Pikajala V Rattakoross…. normaalne. Veensin ära kohtuniku, et ta mu esimesse stardikoridori laseks. Küsiti: mis kohal Elionis sõidad. Vastasin nii nagu on. Koridorist kostus ilget möla, et valetab, sõidab 600 peale jne. Kohtunik oli lahe vana, lasi ikka sisse. Kohe alguses sain täitsa ette otsa. CFC värvides keevitaja Jõessaar kihutas kohe kõigil eest ära. Jäime umbes kuuekesi (Balgabajev, Pajur, Molev, Randmaa ja veel tegelasi).

Kahtlaselt tugevad vennad… vihma sadas aina tugevamini ja rada oli päris ligane. Molev pani asfaldil hirmsa karuselli käima ja nii saime liidri kätte.  Paar korda pandi ka maoli. Minu etteaste: ühel juurikasel rajalõigul küsis CFC kutt: “Mitu ringi sõitma peame?” Ma vastasin, et ühe – sellest piisas, et tähelepanu hajuks, ratas alt ära ja paningi maoli. Õnneks sain ikka järgi. Raja libedusest andis aimu see, et ees sõitnud krossitsikkel pane ühelt sillalt meie ees otse jõkke. Normaalne!

Tume klaas ei olnud kindlasti päeva teema

Siis ühel teravamal tõusul ikaldus Pajur ja jäi maha. Mingil liivasema pinnasega lõigul kippus punt ribadeks minema. Eest said ära 3 selli (Balgabajev ja rattakoolide poisid). Väikese vahega oli Molev koos Randmaaga. Ja minul jäi ka nendega kerge vahe sisse. Taga hingas kuklasse Rivo. Viimases 7-8 km sõitsin üksi. Ja sellel kohal (kuues) ma ka lõpetasin.

Otsimas juba võimalust intervjuud anda

Finishis andsin intervjuu roosade juuste ja patsidega tüdrukule – sellist meil Kolmapäevakutel ei ole. Rada ise oli vahelduv, leidus kõikke: asfalti, kruusa, metsateed, juurikasinglit, sildu, jooksukaid jne. Kokkuvõttes võib selle asja heaks kiita.

Alvaro kord:
Kümme minutit enne pauku koos Andrega stardikoridore piideldes ei tihanud kohe sinna etteotsa trügida. Oma selle aastase 108. Elioni kohaga (kohtunikule muud võistluste nimed midagi ei öelnud) sain teise koridori kenasti sisse. Olin seal ka täitsa lõpus. Paar minutit analüüsi ja võtsin oma vihmamärja julgusenatuksese kokku ning koputasin esimese koridori uksele. Lasti sisse ka sealt. Ega tänapäeval enam ei oskagi hinnata neid teisi sõitjaid – kõiksugused maikades karvajalad on nii valusasti küpsetama hakanud, et hoia alt.

Stardiringilt tulles olid tühjad pihud – mehed olid eest põgenenud

Stardis oli ilge sagin ja andmine nagu ikka. Jäin liidritest natuke maha ja asfaldilõiguks olime koondunud paarimehelisse punti.  Mootor käivitus vaikselt. Bruno oli ohutus kauguses selja taga ja eespool sirasid mõned tundmatud särgid. Ainuke tuttavam kuju oli Kristjan Savisikk Uuno Raadio tiimist, kes sirgetel vajutas ilma liialdamata üle 40 km/h. Lasin ta sääski toitma ette.

Maika põgenes rajal elu eest ja kätte teda ei saanudki

Metsa keerates olime kinni püüdnud ka korüfee Igor Tarassovi. Meenus kohe mõnenädalatagune Red Bull MiniDrome võistlus, kus mees mulle mu enda sünnipäeval kümnetonnise häbipange kaela valas poolfinaalis. Nüüd oli õige aeg näidata, kuidas Luukas õlut teeb ja siga leivakotti rapib. Raja keskpaigas algas tõeline minu lemmiksingel. Kitsas ning lühikeste, kuid lugematul hulgal turritavate põntsudega. Näitasin, kuidas alla 9 kilosest rattast viimast võtta ja tol hetkel koos olnud neljane punt kadus vaid paari kilomeetriga üle poole minuti kaugusele. Üks räme tõus stardikohta ja algas viimane pooltund finishini.

Välk (ei, mitte Meelis) lõi sealt, kus teda kõige vähem oodata oli. Seni ülieeskujulikult tähistatud rajal oli lint otsa saanud. Küpsetasin oma mõnisada meetrit mingit suusarada ja ei lindi ega sõitjate haisugi. Selle sees veel üks korralik raja hargnemine. Pöörasin otsa ringi. Varsti laekus tagant järgi juba viiene punt, kes küll arvasid olevat õigel rajal, kuid kui endiselt ühtegi linti ei tulnud, jäime jälle stoppama. Tarassov vana kala teadis rada, aga ei sõnakestki teistele ja mees pani viuhti minema. Ega saatus ei unusta – küll see tuleb talle ringiga kätte tagasi.

Mõru porine maitse suus

Lõpuni oli vaid kindlustamine, et kogu selles tohuvapohus järgi jõudnud Bruno mind ära ei häbistaks. Selle eest seisin hea ja vaid tund ja 10 minutiga oli 28km + 200m boonusträkki läbitud. Väga sõbralikud korraldajad ja hea rajamärgistus. Pipi oli ka tase. Soovitame!

Tulemused:
http://www.paralepa.ee/Pikajala.html

Fotomaterjal:
Alvaro erakogu