CC Rota Mobilis

Keila-Anti:
Millise kodulinna  rattasõit toimub  kolmandat aastat  vihmaga, taas uuel rajal ja viperusteta? Milllisel tuleb viimast võtta ja loobumine pingutusest on välistatud?

Kolmas Keila RS ja taas uuel rajal. Võistluse juhatasid sisse lapsed kuni 10 aastased. Ainukese CCRM esindajana kallas Andre juba esimesse kurvi esimesena, küll minimaalse eduga, kuid  ca 500 meetrise singli läbimisega suurendas vahet  ning  hooaja esimene võit oli reaalsus. Auhinnalaud olenemata võistlustasust jäi seekord noortele kasinaks. Diplom ja 0.33L smuutit. Andre võistles kogemuste hankimiseks ka M16 klassis  14 km  distantsil ja jäi 8.kohaga rahule.

Põhisõidu ajaks hakkas korralikult sadama. Rada koosnes neljastst 14 km-st ringist suusaradadel, tankimäel ja metsateedel. Rada oli libe. Stardis olid Sigvard Kukk, Lasse jt harrastajad, meie klubist Anti, Kaido ja Marek Keila Teamspordi arvestuses Püramiidi keskusele väärtuslikke punkte noppimas. Start oli suhteliselt rahulik ja  umbes 500m peal olin esikohale sattunud, Kaido kohe sabas. Minek oli hea ja enesetunne kindel, lasin jõul minna. Lasse (esindamas  koos Meeme Männiste ja Eero
Kiskoneniga kohalikku viiulikooli) ja Sigvardi lasin ette ning istusin gruppi.

Ühel hetkel olin ca kümnekesi juhtgrupis, kui taipasin õnneks, et kahe esimesega pole mõtet end tappa ja loobusin ning ootasin pundi järgi. Seal oli ka Kaido ja ca 6-7-kesi  läksime teisele ringile koos kolme Articu klubilise ja Rauno Neuhausiga Extremist. Alates teisest ringist ma vedama ei tikkunud, punti vajus ka Kiskonen ja tema mõned korrad paugutas ning viimane katse jättis grupist Männiste. Viimase ringi poole peal olime jäänud neljakesi ja proovisin ca 2 km enne lõppu ette rebida, see ka õnnestus. Kuid ei jõudnud ma rohkemat truubitõusule esimesena minemast. Seal käisid Kaidoga korra küljed kokku ning sahistasin saepurust  heina, mistõttu  hoog rauges. Jalg oli täitsa tühi. Vana tõde, et lõpuspurt on ca 8 vändapööret, oli kupli alt ununenud. 

Kokkuvõttes siiski  tubli 6. koht ja M40 võit. Auhinnaks diplom, kränkist sepa tehtud karikas, Keila parima rändkarikas, 1h mashaazi ja 100 eur kinkekaart. Ratas oli korralikult poriga sisse õnnistatud. Uskulmatult mõnus on  peale massaazhi rattaga kuuma  kodusauna sõpradega maanduda.

Kaido muljed:
Taaskord oli kätte jõudnud aeg, mil Keila kroonimata kuningas Anti lükkas joonele uue, just selleks võistluseks soetatud amordiga varustatud maastikuratta ja asus oma selle hooaja vormitippu realiseerima. Tulgu taevast või pussnuge, sellelt võistluselt ei saa puududa! Et võistlus lihtsaks jalutuskäiguks ei kujuneks, siis enne starti hakkas taevaisa ülevalt kastma ka.

Stardis seisin kõrvuti Sigvard Kuke ja otse Saaremaa Velotuurilt tulnud Lassega ning sõit võis alata. Tugevad hoidsid ennast alguses tagasi ja nii juhtuski, et Anti sattus vedurijuhiks. Seda ei jätkunud kauaks, sest teatepulga võttis üle Lasse, kes väga viisakalt aegajalt üle õla piiludes meid nõrgukesi järgi ootas. Ühel hetkel, kui rada natuke tõusma hakkas, jättis Anti esinelikuga (Lasse, Sigvard, isa-poeg Kiskonen) vahe sisse ja mul hakkas kohe kergem, sest sellise tempoga poleks enam väga kaua vastu pidanud.

Teise ringi alguseks moodustus meil ca kuuemeheline grupp, kus olime meie Antiga, 3 Arcticu meest (Kissa, Martma ja Männiste) ja Rauno Neuhaus. Põhiliselt vedas Kiskonen, kuid kui ta kolmanda ringi alguses oma esijooksu (poja ratta alt karvasema kummi vastu) vahetama jäi, siis läksin mina vedama ja jäin liiga kauaks ette. Kui ringi lõpus Kissa uuesti mööda lendas, siis sain aru, et oli mõttetu üritus olnud.

Olid veel mõned põgenemiskatsed, aga kõik püüti kinni ja oli selge, et jääb lõpu peale ning selgitame kohad kolmandast seitsmendani. Mina jälgisin rohkem Neuhausi ja Kert Martmad, kellega arvasin põhiklassi 3. koha peale võistlevat ning Anti ja Kissa jagavad omavahel M40 võitja au, sest Meeme oli maha jäänud. Esimesena ütles närv üles Antil, kes ca 1,5km enne lõppu kiirendas ja liidriks läks, Kissa teisena ja mina kolmas. Eelviimase tõusupõksu üleval läksin ette ja tagasi enam ei vaadanud.

 
Viimasele nukile minnes tuli Anti tagant sellise hooga, et tekitas pöörise, mis mind pikali pidi tõmbama, aga see oli tema poolt ka kõik. Kissa lendas laskumisel minust paremalt mööda nagu marutaudis koer ja riskis viimastes kurvides mehemoodi. Lõpusirge asfaldil oli ainult vormistamise küsimus ja selle tulemusena kuulus mulle kokkuvõttes neljas koht. Lõpujoone ületanuna kuulsin, et Kissa sõitis ikkagi põhiklassis, kuivõrd sellel võistlusel on natuke teistmoodi reeglid, kui ülejäänutel – nimelt 1971.a mehed ei olegi M40, vaid põhiklass. Lohutuseks tehti peale võistlust tasuta massaazi. M40 valitseja, Anti, häärberi saunakülastus ning maitsev kringel aitasid natuke neljanda koha pettumust leevendada. Aga jääme ootama siis prisket punktilisa Arco Vara Rattareitingusse 🙂

Tulemused:
http://liikumisroom.ee/uploads/Rattamaraton%20üld.xls