CC Rota Mobilis

Kui läinud nädalavahetus möödus ratturitel Elvas mitteametlikel Eesti luumurdmis- ja võssakeeramis esivõistlustel, siis sel reedel sai avapaugu Fakto Rattafestivali raames teine süsinukulõhkumispidu nimega Stockmanni parkimismaja kriteerium. Eelmisest aastast oli klubil kaitsta ei vähem ega rohkem, kui esikoht meeste põhiklassis. Meenutusi spiraalblenderist võid lugeda siit!

Kahjuks ei erutanud see meie klubist jälle kedagi muud, kui Alvarot, kes kogu aasta on vaid selleks võistluseks ennast ette valmistanud. Kahjuks lõppes ettevalmistus kaks nädalat tagasi Hawaii Expressi hommikusel veeremisel, kui sai tutvust tehtud bussiootepaviljoniga. Metall jäi võitjaks ja mina kaotajaks. Lonkasin nädalakese ringi ja sain siis lõpuks ka ratta selga. Elvast jäi saagiks 13 aastase maratonikarjääri kõige kehvem tulemus. Jalg oli peetis mis peetis.

Õnneks oli kriteerium seekord teises formaadis ja sõitudesse paigutati ajasõidu põhjal. Seega tuli kolm ringi kiiresti ära kurvitada ja loota A-finaali pääsule. Ended polnud head, kui kohe ajasõidu alguses kukkus vihma kallama. Esimene ots sai sõita veel täiesti kuival rajal, kui mina oma nr 36-ga olin saba lõpus. Keerasin kõik torud lahti ja peenestasin ennast absoluutarvestuses kolmandaks vaid paarisekundilise kaotusega võitjale, kes oli nautinud kuiva rada. Eriti positiivne oli see, et eelmisel aastal triumfeerinud noored kuked jäid kõik seljataha. Tänud Rainole, kes iga ring stopperi näitusid edastas! Lootust oli see aasta absoluudis ikka kolma hulka jääda.

KJK noor kukk näitamas õiget blenderdamise tehnikat

C-finaalist jäi meelde kahtlemata võistluse eredaim hetk, kui ka Red Bull Mini-drome’il fixie’ga esinenud triiksärgis matkarattaga pats tõmbas sellise hoo üles, et anna olla. Maanterattad ja baigid jäid selja taha. Kuni mees lendas 45 kraadises kaldes täie pasaga esimesse kurvi kolmandal ringil. Milline maokas! Braavo! Luud terved ja andis kuuma edasi.

See on prooviring blenderis. Muidu oli ikka jalg lahti ja ratas kaldes

A-finaali kvalifitseeriti 15 kiireimat. Seadsin siis ennast ette, et kohe kohe kutsutakse joonele. Start on ju siin ülioluline. Kuid oh seda rõõmu, kui selgus, et kohtunik kasutas mingit vale protokolli ja sinna ma mokk töllakil seisma jäin. Tuli kobida taha ritta. Vähe lohutust pakkus see, et seltsimees rääkis, kuidas sõita on tervelt 10 ringi ja küll ma kihutada jõuan. ******** ******* ********!

Ja muidugi suudetigi esimesel ringil otse minu ees maoli panna. Sõitsin lihamäkke sisse, keerasin rooli õigeks ja koperdasin tõusunukist jala üles. Olingi langenud viimase 5 hulka. Kuid halvem ootas alles ees. Maruline tempo tõstis mind paar kohta ja kolmandal ringil otsustasin laskumisel kohe kaks aeglasemat ette võtta korraga. Väliskurvist tuli minna pikki blenderi äärt. Kiirus pea topelt võrreldes sisekurvi kasutajatega ja juba olingi möödas, kui viimastel meetritel enne alla jõudmist andis pidamine järgi. Kõik said nautida pauku täie raha eest (üritus ise oli tegelikult tasuta). Ei hakka siin enda ja ratta vigastusi ette lugema, aga lisaks ajalisele kaotusele lõhkusin mõlema Specialized sõidukinga Boa-kiirkinnitused. Edasi tuli sõita sõna otseses mõttes plätudega!

Leia neli erinevust vabrikust tulnud Super Record11 vahel!

Olin nüüd absoluutselt viimane, isegi 14. koht oli rohkem, kui sirge kaugusel. Lutt nurka? Koju õlut jooma? Ei. Tol hetkel oli blenderisse kaasa elama tulnud sõbrad, kui teine mees tandemil. Ei saanud ju neile pettumust valmistada! Raino, Andre, Lasse, Rauno, VeikoV, Kuido ja JannoG (neid võis ka teisi olla, vabandan) marulisel toetusel alustasin ristiretke uuesti. Ja igal järgmisel ringil karistasin ära vähemalt ühe konkurendi. Tulemuseks absoluudis 8. koht ja meeste põhiklassis pressisin poodiumile ära. Finishis sai siis veel vähe välja elatud seda starti kutsumist.

Fännklubi-Lasse suutis rohkem detsibelle välja karjuda, kui
Jalgpallihaigla Lilleküla staadionil

Polnud unelmate poodium, nagu eelmine aasta, aga Märt Küüdile
ja Tõnno Palmile polnud kindlasti häbi kaotada

Ja nüüd siis tasuta reklaam otsa. Kõik see sai võimalikuks tänu ühele salarelvale, mille nimi on Michelin Pro Race 3. Sain need hea vihje peale Hobispordi tiimilt ja see oli edu pant. Konkurente karistasin vaid ja ainult kurvidega ning blenderis, kuna sõita ma ei jaksanud üldse ja veeresin enamus aega vaba hooga :-) Haakuvus libeda betooniga oli esmaklassiline.

Kahju ainult, et Mihklil on plaanis võistlusega lõpparve teha. Oleks järgmine aasta veel investeeringut tagasi võinud teenida. Hobispordis maksis paar muidugi vaid grammi rohkem, kui ühes nimetus rattapoes üks kumm. Samas mõistan ka korraldajaid, sest kaua sa korraldad üritust pooltühjale stardinimekirjale (seekord oli startijaid 43). Kõik tahavad ju kalamarja endale lauale lubada. Super korraldus ja emotsioonimeeter punases!

Fotomaterjal:
Alvaro erakogu

Tulemused:
http://www.aerobike.ee/images/protokollid/Fakto2011/kriteeriumi%20tulemused.pdf

Kindlasti lisandub pilte paari päeva jooksul, sest välgud sähvisid pidevalt.