CC Rota Mobilis

Kui Ain-Alar aasta tagasi hakkas ette valmistama TriStar111 triatloni versiooni 2011, siis oli üks peamistest muredest saada kohale esinduslik seltskond. Ta ei jätnud keeramata ühtegi kivi ning peale kuid kestnud läbirääkimisi õnnestus tal saada stardijoonele ka CC Rota Mobilis klubi esindus. Küll ainult ühes isikus, sest rohkemaks ei jätkunud eelarves ruumi. Bruno oli see väljavalitu eelkõige seetõttu, et temalt oli oodata kindlat rajarekordit Otepää ümbruse teedel. Maksimumkiiruses muidugi…….

Sõna asjaosalisele:
Oli plaanis see aasta teha midagi teistsugust, kui ainult rattapedaalidele valu anda! Päris raudmehe mõõtu ma veel välja ei anna, seega sai valitud „poolik distants“. Enne võistlust olin ennast korra proovinud ka Kõrvemaa mini-triatlonil. Sealt jäi nagu hea mulje-tunne. Enne võistlust sai veel konsulteeritud meie klubi kogenenud „triatlonihundi“ Marekiga.

Vaatamata krõbedale osalemistasule oli kohale tulnud aukartustäratav arv (ca 400) triatlonisti nii Eestist, kui ka mujalt. Peas kripeldas, et kas ikka ujumises mahun ajalimiidi 40 minutit sisse?! Olin ju Kõrvamaal ujunud 350m ca 9 minutiga. Enne Tristari starti nägin Andre õde Liisat, kes ütles mulle, et Kõrvemaa tegelik distants oli 500 meetrit. See oli väga hea uudis! 

Järgmiseks aastaks on plaanis ka klubi värvides trikoo teha!

Ujumine ise oli nagu triatlonil ikka, et jalad-põlved näkku-ribisse on normaalne! Ajaks kujunes ca 20 minutit, mis oli graafikujärgne. Rattasõit pidi olema, minu plaanide järgi, mu tugevaim külg. Mis aga päris nii ei olnud… Maastik oli päris mägine ja ma ei suutnud kuidagi sõbraks saada selle eraldistardi lenksuga. Esimene ring sõitsin ennast nagu alati „punasesse“. Teine ring oli ikaldus ja kolmas oli enam-vähem, väljaarvatud see koht, kus Andre õde (Liisa) minust möödus. Rattaaeg ca 2:54. Viimaseks siis minu „lemmikala“ jooksmine.

Vahetusalas nägin kamraadi clubbersist hr Margus Tinnot. Ma ei oskagi seda kirjeldada, kui raske see jooks oli peale 100km ratast. Väljas oli ca 30 kraadi + rulliraja tõusud olid omaette klassist. Mõni vend isegi kõndis. Mina suutsin veel joosta, kui seda jooksmiseks saab nimetada. Umbes poolel distansil sain uuesti Marguse kätte, mis andis jõudu juurde. Ma arvan, et minust möödus selle 10km jooksul vähemalt ca 30 atleeti minu 4 möödumise vastu.

Jooksuaeg, endalegi üllatuseks napilt alla 1 tunni. Lõpus tuli pilt ette tagasi ja polnudki nii hull = 4:17:33 ja koht 155.
Kui keegi peaks küsima, kas järgmine aasta ka starti, siis hetkel vastan „EI“, aga emotsioon sellest võistlusest oli võimas!

Suured tänud abijõududele: MONIKA, MART, MAREK ja DEVORI KAUBANDUSE AS.