CC Rota Mobilis

Marimetsa Kapi viies osavõistlus oli paigutatud maalilisse Noartootsi kihelkonda. Kohanimi Tuksi ei meenutanud küll kahjuks muud, kui võib-olla koeranime kuskil maarajoonides. CCRM pani seekordsele kommisõidule välja kaheliikmelise meeskonna Raini ja Alvaro näol. Andre magas kahjuks hommikuse praami Hiiumaalt maha ega jõudnudki tuulde.

Alvaro:
Kodutöö oli seekord kehvasti tehtud. Infot raja kohta tuli vaadata Pauksonite kristallkuuli pealt, sest eelmise aasta velofoorum jäi läbi töötamata. Jõudsin napid 30 min enne stardiaega kohale. Rain juba tiirutas sektoris ja soovitas soojalt finishiks harjutada. Saatsin ta kuu peale ja läksin vanast harjumusest stardist ikka õiget pidi rajale. Tund aega hiljem meenutasin seda seika ja sain aru, et vanamees teadis, mida suust välja ajas….

Stardis oli kõik veel lill

Mõtlesin, et rajameister tegi halba nalja, kui rääkis, et ootab esimesi tagasi 40 min peale pauku. Pannes võrrandisse trassi pikkuse 25km ja oodatavad pehmed liivaluited, kirjutasin selle tugevate luulude valdkonda. Nagu hiljem selgus, oli keegi Jaan Kirsipuu selle triki eelmine aasta ära teinud. Siis oli küll ka rada mõnevõrra lihtsam. Arvutage siis siit keskmine kiirus maastirattakrossis!

+40 km/h on oma jälje jätnud isegi Jura näole
(tuules inisevad Ville ‘Maika’ ja Ravshan)

Algus sujus hästi ja õnneks ei keeratud kruvi päris tumepunasesse. Rain kostitas kõiki hulljulge manöövriga, kus mees tuli kitsamast kitsal lõigul kõigi vahelt keskelt läbi. Läks õnneks. Siis aga algas Biketime meeste shõu (Raini muljetest selgub, et algas juba stardis). Ma ei tea, kas nad käivad sellist sõidustiili harjutamas neljapäeva õhtuti, aga see on ikka haige värk. Raini õnnestunud manöövrist tuule tiibadesse saanud seltsimees Kolessov otsustas ka olematus kohas pressima hakata 10. koha peale. Haakis oma sarve mulle käe taha ja oli väga vähe puudu kaosest. Paar krõbedat vägisõna ja rohkem ma teda ei näinud.

Siis tuli Igor Tarassovi kord. Ei suutnud mees otsustada, kummal pool rada sõita. Ujus vasakule ja paremale ja külje alla. Ning just otsustaval hetkel liivaluidetele sisenemisel panidki seal rattad risti. Tuli võtta kehvem trajektoor ja Raini eemalduv selg kuuskede vahel oli tõsiasi. Mööda ei saanud meestest kuidagi ja mu ainus lootus aega võita läks luhta.
 

Leia pildilt naiste võitja!

Ülejäänud 15km lõpuni peale liiva sai sõidetud Elva singlitel kuuekesi koos naiste esinumbri Vikaga. Hoopis teine kasvatus. Ju ta ei käi siis neljapäeviti trennis. Jõudu tal sirgete jaoks ikka on. Viimased 5km hoidsin end pidevalt esimese kahe-kolme hulgas ja finishi lähenedes keerasin segukruvid lõplikult lahti. Asfaldil aga hakkas järsku üks mees aktiivselt kätega võimlema ja tormas sõidutrajektoori poole. Küsimusele “Kuhu siis nüüd” ei tulnud adekvaatset vastust ja nii ma vale suuna võtsin. Koht esikümnes haihtus kui dzhinn pudelist taevasse. Suutsin küll veel ühest konkurendist mööduda ja kahele finishijooneks sappa saada, aga kohta see ei tõstnud enam. Nagu öeldud, meenus Raini soovitus finishit harjutada.

Viimasesse kurvi kallamas (vaata ketti!)

Aga siiski – lõpp hea kõik hea. Nimelt väikesest majakesest pakuti tõeliselt tummist ja hääd suppi. Nendel, kes supivirisejate üle kohut mõistavad, on minu arvates endal midagi puudu. Hea supp jätab võistlusest hea maitse suhu, mitte nagu Elva ja Jõulumäe, kus vaesed tädid peavad 1500 korda manitsema, et üks tops lurrimorssi sõitja kohta. Õppige elama 5 eurose stardimaksuga!

Rain:
Hommikul ärgates oli täpselt selline tunne, et treenimise asemel tahaks hirmsasti numbri ette panna ja võidu sõita. Alates juuli algusest olen võidu sõita saanud vaid Elvas ja Jõulumäel ja osalt seetõttu ja osalt vähesest treenitusest on vormikõver selgelt allapoole pööranud. Suund Noarootsi, Marimetsa Kapi järjekordsele suursõidule.

Üllataval kombel kogub see võistlus üha enam populaarsust ja koos sellega leidsin starti sisenedes ees terve rea tugevaid rattureid eesotsas treki eestikatel kogu kulla Kullionu  eest röövinud Juri Molevi, Ravshan ”Palgapäev” Balgabajevi, Sten Saarnits’a, Risto Mäeotsa jt.

50 meetrit peale starti sõitis tagant Tarassov oma sarve mulle lenksu ja käe vahele ja seetõttu kaotasin kõvasti kohti ja avastasin end ca 15-20 koha kandist. Esimeste kilomeetritega parandasin julgelt kohta ja seadsin end sisse kolmandal positsioonil Siguse ja Mäeotsa tuules. Mäeots tõmbas mõnusalt ja keegi ette enam ei pressinud. Metsa keerates läks liivasel pinnasel paljudel raskeks ja punti jäi ca 8-10 meest. Ca 5 km peale starti rebenes punt veelkord ja maha jäid juba sellised ässad nagu Molev ja Palgapäev. Olime jäänud neljakesi – Mäeots, Saarnits, Sigus ja mina. Tundus paljulubav! Andsin teistele märku, et nüüd on mõistlik hoog üleval hoida ja seda Mäeots ka mõnuga tegi. Peale Dirhami pöörasime taaskord mere äärsetel luidetel kulgevale mõttelisele rajale, mis tähendas korralikku liivarallit üsna mitme kilomeetri jooksul. Kui Spithamis jälle teele jõudsime selgus, et Sigus oli maha jäänud. Sealt algas Mäeotsa soolo – meid Steniga lasti ette vaid lühikesteks episoodideks.

Sten on tõesti valusa purraka pannud…..

500 meetrit enne lõppu staadionile jõudes pani kolmandal possal sõitnud Saarnits korraliku puraka ja sai kohe vahe sisse. Sõitsin mõnda aega veel Risto tuules ja 200 meetrit enne lõppu nägin et viimases kurvis on uks lahti ja sisekurv vaba. Haistsin enda võimalust ning kasutasin selle rahulikult ära. Poodiumile minek polnud küll hommikul kiiruga tehtud plaani sisse kirjutatud, aga mis sa ikka teed kui kutsutakse.

Kommisõidu poodium hoia alt, siit ma tulen

Enesekindluse taastamiseks ja võistluskogemuse saamiseks ei sobi miski paremini kui Marimetsa Kapp – isegi kehval päeval ei tohiks seal 10 hulgast välja jääda. Ja mida enamat üks allakäigu spiraalil vaevlev karvajalg ikka vajab, kui korralikku egolaksu mõnel meskikäpa või kohukese sõidul.

Tulemused:
http://paralepa.ee/Noarootsi2011tulemused.pdf

Boonusträkina toome ära ka finishiheitluse 4-6 koha peale
(arusaamatuks jääb Maikamehe heitlus olematute jälitajatega)