CC Rota Mobilis

Septembri esimese nädalavahetuse rattakalender oli kirju nagu Tootsi rosinatega sai. Teise suurusjärgu võistlusi seenioride EMV kõrvale leidus menüüs küllaldaselt ning küsimus oli ainult valikute tegemises. Laupäeval kühveldas Bruno Matsalus Marimetsa Kapis välja üldarvestuse 12. koha. Kõrgemadki auastmed olid enampakkumisel vaid minuti kaugusel, kuid seekord jäi Bruno lõpuspurt kesiseks ning alla tuli vanduda isegi Marati maikatiimi liikmetele.

Maikade järel kuuma andmas

Üks Turbosnack jäi seekord manustamata

Tulemused:
http://www.paralepa.ee/Tulemused.html

Pildid:
http://nagi.ee/photos/katariinapr/sets/327173/

Pühapäeval oli Raino see mees, kes Rakvere Maratoni rajaga tutvust tegi. Põneval trassil ning päris esindusliku koosseisuga võistlusel õnnestus välja sõita 30. koht. Vähe jäi puudu, et viimasel ajal maratoni tippvormi tõusnud Ailar “Armeesaabas” Kiristaja oleks mehe ära häbistanud.

Tulemused:
http://www.nelson.ee/ajavotuteenus/tulemused/XII_Rakvere_Rattamaraton_Tulemused.pdf

Alvarol oli samuti tegus nädalavahetus mudaliiga võistlustel. Laupäeval oli mõnus pereüritus Pirita betoonovaalil, kui kirutud, vihatud ja lugupeetud Jüri Ratas omanimelist rattavõistlust pidas. Kui mõnedel keskofoobidel tõusevad ihukarvad püsti selle partei liikmete nimesid kuuldes, siis on see nende probleem. Üritus oli tore, rohke osavõtjate arvuga ja muidugi mis peamine, TASUTA. Ja Kruuda ei maksnud seda kinni…..

Noortekoondise liikmekandidaatide nimekiri muudkui pikeneb. Viimasena liitus ootelistiga Marleen Suisalu, kellel tuli 450 meetrisel trassil avastart teha sellise neljarattalise püssiga.

Kõikidele distantsidele kokku oli end reganud 250 osalejat. Irvita või mitte, aga kasvõi maratonide EMS sarjale paneb see pika puuga ära. Põhisõit oli 10 km suusaradu mööda stardiga velotrekilt. Kui eelmisel aastal sain käed püsti võita ära Ambrose mäefinishi Molevi ees, siis sellel aastal oli tõsine tegemine, et liidrite grupis püsida tõusu algusenigi. Muidugi trügisid mingid tsainikud stardis ette, kes tegid ülesande veelgi raskemaks ning pidevalt tuli veri ninast panna, et Pütsep-Henno Puu-Molev rongile sappa saada. Enne suusasilda andsin alla ja pärast Ambrost hakkasin juba tahavaatepeegleid jälgima.

Kedagi suurt ei tulnudki, olime ikka pika vahe algusega sisse keevitanud. Lõpuks jõudis järgi rong kolmapäevakute tegija Ivanovi ja Kelk juunioriga. Pundis oli ka sirgetel hästi vajutanud Liisi Rist, kelle tuules sõita oli väga “piinarikas”. Loodetavasti oli tal pesumasin kodus mitmendat nädalat rikkis ja et see saab varsti korda. Velodroomi poole peale jõudes kruvisin ennast pundi ette ja liivasel järsul tõusul andsin gaasi. Vahe sain sisse, aga Ivanov tõmbas sirgel pöörise üles ja Kelk Jr jäi. Lendasime koos finishisirgele, kus ilmselgelt targemini jõuvarusid jaganud konkurent tagahelkurit näitas. Tehtud. Medal ja jänksi shake ja kõik mängud kauba peale.

Tulemused ja poliitiline propaganda:
http://www.ratas.ee/index2.php?pid=16

Pühapäeval oli järjekord KoMo sarja viimasel etapil, mis peeti sprindina Rapla laululava juures metsatukas. Sprindist meenuvad kohe aastatetagused sügissarja etapid, kus see harvanähtav formaat sees oli. Kohal oli tuttav kaader eesotsas Erik Tammsoo, Ravshan Balgabajevi ja üllatusena ka CFC Janari-Joel Jõessaarega. KoMo enda tipud Pruus ja Tarvis olid sel ajal Rakveres kühveldamas.

Rada oli ilmselgelt minu jalale ja rattale disainitud, kui üks pikk allamäge sirge välja jätta. Pidev kurvitamine ja kiirendamine ja juurikate vahel siblimine. Sprindi jaoks, peab samas tõdema, see rada hästi ei sobi, kuna on pea olematute möödumisvõimalustega. Meeste põhiklassis oli mul 8 konkurenti, kellest peale kahe ilmselgelt nõrgema suutsid kõik esikolmiku kohtadele kaasa rääkida.

Ajasõidus sain JJJ järel teise koha. Edasi tulid siis A ja B finaalid alates noorimatest. Finaali ooodates keeras kupli korralikult sassi. Eeldasin, et trassile saab nii umbes 45 min järel. Kulistasin Shleha sisse ning ootasin puraka saabumist. Aga oh seda rõõmu, kui laste sõitudes leidus osaleja, kellel kulus rajal 3 korda kauem aega, kui võitjal. Mõistetav, et ka tema peab saama võistelda, aga korraldajatel peaks selle puhuks olema võimalus lasta järgmine start minema enne. Kahjuks venis aeg sedasi praadides ja Tammsoo luuleträkke kuulates kui kaameli tatt.

Jälle Ravshani tagaluugile koputamas

Lõpuks üle kahe tunni peale võistluse algust saime joonele. Eesmärk oli esimesse kurvi jõuda kindla teisena. Harjutasin korduvalt starti, proovisin erinevaid käike jms. Aga ei midagi – Ravshan suutis pool meetrit ette saada ja jäin kolmandaks. Õnneks ei jaksanud ta JJJ tuulde võtta, muidu oleks mul sirgel raskeks läinud. Metsasinglitel jäi ta mulle ikka ette, aga mööda ei saanud seal kuidagi. Ainukese pikema tõusuga sain kõrvale, aga mees oli tark ja sisekurvi eelisega suutis mind põõsastesse suunata. Kõik jäi viimase 30m finishisirge peale. Mu pidev tagarattas praadimine tõi lõpuks tulemuse – mees tegi vea! Küll kõige kõige viimasemamas kurvis, aga tegi. Siit Jacky Stewarti moraal – tähtis ei ole kurvi sisenemise, vaid sealt väljumise kiirus!

SRM-i powermeter oleks tõen otsad andnud siin

Võitja ei oska miskit tarka selle medaliga pihta hakata

Kuid tõeline üllatus saabus loetud sekundid peale finishijoont, kui veel silme eest must oli. Nimelt kuulutati välja, et nüüd toimub veel superfinaal kahe M klassi sõidu peale kokku. Aega kaks minutit stardini. Ähh? Kiire pilt Garminile näitas uskumatuid numbreid, jalg oli piimhappest paks ja 3D pilt endiselt virvendas. Aga ju siis oli vaja publikule shõud pakkuda ning lisaaega kaubelda protokolli koostamiseks. Peale seda sõitu ma mõistan Eesti suusasprintereid natukene paremini. See on ikka valus spordiala. See 3+3+3 minutit viib su lõpuks rohkem teispoolsusesse, kui Haanja100, kus sa lihsalt surmväsinud oled. Lisaautasuks siis kamashoks ja neljas koht absoluutarvestuses.

Tulemused:
http://www.komo.ee/