Tahko
Sel aastal käis meie klubist Tahkost vaid Kaido. Ning tegi seal parima isikliku tulemuse:
60km distantsil 35. koht ja aeg 03:14:29
Kaido: Seekordne Tahkosse sõit (minul kolmas) algas juba esmaspäeval, kui kolme pere ja autoga Soome saabusime.Natuke mööda Soomet ringi reisinud, jõudsime neljapäeva õhtuks Tahkovuorille ja läksime Rivoga kohe 25km ringile, et oma mälu värskendada ja tõusude-laskumistega tutvust uuendada.
Reede hommikul veel sama ring ja juba hakkasidki esimesed kivid meelde jääma – neid on seal uskumatult palju. Õhtul rattapesu,väike ketiõlitus ja ratas oligi laupäevaseks stardiks valmis.
Kuna start antakse hommikul kell 9.00, siis oli ärkamine ja söömine harjumatult vara. Soojenduse peale palju aega ei kulunud ja juba võtsingi koha sisse stardikoridoris, kuhu oli juba päris palju rahvast kogunenud. Starti läksin ühe väikese joogipudeliga (mis mõnegi konkurendi imestama pani), kuna abikaasa ja tütar olid joogipudelitega raja ääres.
Esimesed kilomeetrid asfaldil sujusid hästi ja enne mahapööret jõudsin Tarmo Tarlapile üsna selja taha, aga sealtpeale algas “takistusriba” minu jaoks – hingamine oli raske ja jalg nõder. Enne esimest suuremat tõusu oli laudtee, kus ma oskasin 2 korda ikalduda( üks nippel ja mahasõit ) ning sõidurütm hakkas käest kaduma. Tuttavad näod läksid vasakult ja paremalt mööda. Õnneks suutsin ennast just siis koguda ja tõusu lõpus olin koos Kaupoga,kes minust vahepeal möödunud oli. 
Eestlased tulid, nägid ja võitsid kõik mis võita andis.
Edasi kulges sõit golfiväljakute vahel ühe soomlase tuules, kes ise ette kippus ja kangesti vedada tahtis ning tema järel ca 4-5 eestlast.Jõudsime sommiga natuke juttugi puhuda – ta kadestas minu hooldetiimi tööd ja kiitis,et küll on tore,kui niipalju eestlasi stardis on. Kruusatee pealt Kinahmi 1-le (tehniline ja pikk tõus) jõudes hakkas meie grupp koost lagunema ja siis läks alles tõeliseks sõiduks. Mul oli ees järgmine soomlane,kes mäkke keris ja mina püüdsin talle järgneda (paljud olid juba sadulast roninud ja kõndisid), see õnnestus üsna hästi. Mäe jalami keerulisel singlil ukerdades (kivid ja märjad juurikad) möödus minust osav soomlane ja kadus silmist, aga mitte väga kaugele. Sest Kinahmi 1 laskumise lõpus jõudsin järele Aivar Lipule, kes paarikilomeertrisel kruusalõigul meid sellestsamast singlispetsist mööda vedas. Ees ootas Kinahmi 2 – sama mägi teist korda,aga palju järsema tõusunurga all, kus rattaga sõitmine väga raske. Tuli minulgi sadulast ronida ja sääremarjadele tugevat koormust anda,sest 60km distantsil aega jalutada pole.
Kinahmi 2-lt õnnelikult alla jõudes hakkas igasugu seltsimehi selg ees vastu tulema, kes vist väsima kippusid ja nüüd lõivu pidid maksma. Mina aga sõitsin tõusvas joones ja enesetunne oli väga hea. Erilist headmeelt tegi lätlaste nägemine ja nendest möödumine:) – kõigepealt üks Trek-Philips tiimi kutt ja viimases TP-s 7,5km enne lõppu ka teine,kui ta korraks peatus ja mina edasi kimasin. Jäi veel 2 ohtlikku laskumist ja viimane tõus “El Grande”, millel pikkust 2,5km. Kuna enamus võistlusest oli kulgenud hea enesetundega, siis läksin viimasele tõusule(lõpuni jäi veel 5 km) lootusrikkalt vastu ja panin nii kuis torust tuli. El Grandel möödusin kolmest sommist, viimasel laskumisel veel ühest ja paarsada meetrit enne finishit(peale järveäärse silla ületust) veel ühest konkurendist,kes mind nähes üsna ära ehmatas ja natuke koperdama hakkas. Veel viimane tõusunukk ja juba paistiski päästev finish.Oli väga hea tunne, et see võistlus õnnestus!
Eesmärk( sõita aeg alla 3:20 ja terveks jääda ) sai täidetud ja kohaga tuleb ka rahul olla, sest iga aastaga on konkurents karmistunud ja järjest raskem on etteotsa jõuda. Üldiselt läks eestlastel sel aastal väga hästi, sest võideti kõik,mis võita sai: 60km( Alges Maasikmets), 120km( Tiimo Tõnisson) kui ka võistkonlik võistlus(Extreme Sport). Kusjuures varem polnud eestlased Tahkos kordagi võitnud.
Tulemused