Rakke Rattamaraton 2013
Kõikide maailma rattasõitude korralduse etalon – Rakke Rattamaraton. Kus kogu Enno Eilo “miljonite eest” palgatud mansaft on abivalmis, tegus ning hästi ette valmistunud. Martin Loole kiputi juba enne stardipauku kuldmedalit kaela riputama ja selle tohutu soosikukoorma all mees ka murdus ning andis võiduvõtmed sõidu jooksul käest. CC Rota Mobilise meeskond oli täies rivistuses kohal ning mitmeid meist olid valmis oma hooaja parima tegema. Kahjuks päris nii võimsalt ei läinud, aga saime vähemalt oma lähimatest konkurentidest Uunokatest ja VeloClubbersist jagu.
Andre:
Kohe hommikul tõustes oli selline hea tunne sees. Oli kohe soov starti minna ja purakas ära panna.
Start oli seekord keskmisest ärevam. Peale umbes 30 m sõitu selgus, et enam edasi sõita ei saa. Ootamatust peatusest tulenevalt hakkas minu ees startinud Jüri „Uvidemsja na treke“ Moljev demoma, kuidas esirattapeal sõita tuleb. See lõppes tal eessõitja ratta otsas. Sain napilt seisma, tagant tuldi rõveda raginaga selga – hea et tehnika terveks jäi. Selle jama tulemusena positsioon just ei paranenud, sest teiselt küljelt sai hooga mööda.
Hoog tõmmati kohe üles. Alguses näitas agressiivset mineku keegi tsüklokaga vandersell, kes ilgelt võimles, aga esimesel pikemal laskumisel kummiremondiboksi sukeldus. Kruusa peal keeras Tisler ees sellis hoo peale, et käikudest tahtis puudu jääda – kiirus 49 km/h hambad ristis kannatad ja mõtled, et ei ole ju normaalne, et nii pikalt jõutakse nii tõmmata, aga jõuti.
Hawaii kalsoonides Oru nägu reedab valusat keeramist sirgel
Emumäe järgsetel singlitel läksid grupi peast tugevamad minema (Erikson, Tisler ja veel mõned). Head minekut näitas hr Kaido „Kutsuge Mind Orav“ Oru. Mees kippus pundil eest libisema ja kui vahe oli piisavalt turvaline, lajatasin talle järgi. Saime korraliku vahega metsast välja ja püüdsime ees liikunud tandemi Kivil /Aigar Raja (Eesti Post). Neljakesi vahustades selgus, et punt tuleb ikka selga ja ühel asfaldilt paremale alla kitsale singlile keerates tahtsid kõik 30 tegelast esimesena peale minna. Läks jube kitsaks ja ragina ning vandumise saatel sain esimese 5 seas ikka singlile.
Kui Rakke staadion hakkas paistma, selgus, et hagijate kari on ikka kõik koos. Sisuliselt oli võimalus saada koht 50-80. See viimane ei tahtnud mu plaanidesse kuidagi mahtuda. Hakkasin kohe hirmsasti vajutama. Aga finišini oli veel 5 km ja lõpp oli oioi kui äkiline. Orav ja Leigri kippusid oma teed minema. Lehvitasin neile ja jäin tagant tulevate sepikute rünnakuid tõrjuma. Eestikate tõusudel sain kätte oma viimase nelja aasta maksimumpulsi. Õnneks olin lõpu osa läbi sõitnud ja viimasele singlile minnes pressisin kõigist allesjäänutest mööda ja sain esimesena peale. See oli ainuõige otsus, sest vastasel juhul oleks koht olnud oluliselt kehvem. Koht 52 ja enam vähem võib rahul olla.
Bruno:
Skoda MTB Kolmapäevakust Kiilis vägeva emotsiooni saanuna, oli Rakkesse hea minna. Vastasseis Anti-Bruno oli ikka veel õhus. Stardinumber 262 oli nubrikombinatsioonina ilus, aga algpositsioonina rünnakuks kehva. See sai kohe ka kinnitust, kui stardisirgel vennad lenksudega kokku panid ja saime oodata… No juhtub ikka. Lõpuks saime minema.
5km sõidetud, hakkas esimene „roosa-särklane“ paistma. Minu üllatuseks oli see Janek Leer, kes muidu liigub ikka seal 100 piirimail. Vahepalana oli mul koguaeg risti jalus üks InFocus klubi rattur, valgete kummidega, kes kogu aeg üritas ettepoole trügida ja iga takistuse juures ikaldus ja vandudes jälle tahapoole taandus. Lõpuks panin suurema ratta võimed maksma ja rohkem teda ei näinud.
Ja juba nad hakkasidki paistma – oma klubi poisid Raino, Anti ja Marek. Varsti olime kõik koos nagu vennad! Eespool oli Talukas maoka pannud ja liikus väga vaevaliselt oma veriste põlvedega. Mingi hetk läksin pisema pundiga minema. Meie klubi liikmed ei soovinud ühineda. Alles lõpufaasis tuli tagant Talukas, kes oli nagu uue hingamise saanud. Staadioni tõusul eemaldus ta koos Niner-Kuidoga ja Jõelähtme-ProShop-Veiko Viiraga.
See oli mulle valus hoop. Üritasin neile uuesti järgi saada. See õnnestuski mingil määral, kui raja esimesel uuel tõusul jalastus Talukas, kelle põlved seda jama enam ei talunud. Tõusult alla tulles nägin Rainot jõuliselt lähenemas. Nüüd oli viimane aeg peale vajutada. Teisel tõusul oli hirm nii suur (kaugel need Anti ja Marekki ongi), et sõitsin ühest Rakke Rattaklubi kodanikust mööda. Tõusul ma ju tavaliselt kedagi ei edasta… Väike hirmupoiss oli veel lõpusinglitel, kui lühikese otsa 2-4 koha sellid mööda tuhisesid. Arvasin, et pikema maa mehed.
Õnnelikult lõpus, koht 167. Selle hooaja parim + BOONUSENA Anti edestamine 1 minuti ja 10 sekundiga.
Madis:
Erilist treenitust seekord ei olnud – taastusin nädalapäevad Valdade Mängudel Karksi-Nuias toimunud niplist. Aga ju siis oli värskust. Igatahes jaksasin sõita, ära ei kustunud ja mõne skalbi võtsin kah. Eriti magus oli seekord Uuno Raadio pedaalija Laur Anar´i skalp. Rõuges läks ta eest ära, aga seekord siis vastupidi.
Esimese maratonisõidu tegi ka uus ratas. Kui Mercedese tehasest tuli auto tähisega SLR, siis iseloomustas üks TM´i kirjaneeger umbes nii “ringrajamasinaga on siin kurvis tükk tegu, aga SLR´i roolis märkasin end samas kurvis ühe käega kliimaseadet näppivat”. Selline deja vu tunne oli mul Silverback Mercury 1 lenksu taga, kus laskumisel värskendasin enda kliimaseadet e. nina. Lihtsalt nii mõnus on sellega sõita! Ja tagumine amort ei olnud kordagi lukus.
Ratas on uus, aga kiiver laulab ansamblist endiselt lootusetult mööda
Korraldust on Rakkes kiidetud alati, aga head asja peaks jätkuvalt kiitma. Mulle meeldis, et erinevalt teistest Samsungi etappidest oli piisavalt palju rattapesemisatribuutikat ja samas võis ka endale korralikult külma veega värskenduse teha. Väga viis! Kokkuvõtteks – koht 343 on vist mul Samsungi hooaja parim. Järgmisena Rõuge tuur!
Alvaro:
Skoda MTB Kolmapäevakul head tulemust näidanuna tegin endalegi ootamatu otsuse Rakke Maraton kavasse võtta. Kahjuks juhtus see alles pühapäeva hommikul, kui polnud ei pudru söödud ega rataski hooldatud. Kiireks läks ning 11.30 Rakkes majade vahele jõudes tuli tunnistada, et seekord läheme lihtsalt head enesetunnet nautima ehk “lühikesele”. 35 kulli stardiraha lõi natuke oimetuks, aga nagu ma ise olen alati öelnud “Lollidelt lihtsalt peab selle raha ära võtma!” Väga õige, ise olin loll!
Varsti selgus ka see, et maratonile minek oleks ootamatult kiirelt ja kurvalt lõppenud – kasseti lukustusseib oli oma aja ära elanud. Janek Halliväli A&T-st tegi ülla lükke ja kiskus asenduse maha pakendis kassetilt. Tänud! Viis minutit enne starti sain koridori manu ja ei lubatud mind enam mitte esimesse gruppi. Tuli siis ca. 80. koha pealt alustada.
Lappasin paremalt ja vasakult meestest mööda ja 5. kilomeetri paiku olin välja jõudnud enda arvates 10. koha kanti. Ees paistis kaugemal neljane liiderpunt, mida arvatavasti vedas meie eks-proff Kalle Kriit. Korras, võis selja sirgu lasta ja gaasijalga kergendada. Ja oi kui kiiresti see lohakus ära karistati. Lappasin esimesel asjalikul laskumisel üleolekut tunnetades viimastest kaaslastest mööda, ise mõttes ühe käega vesipiipu popsutades ja teisega olematule publikule lehvitades. Murdosasekundiga olin raksaki enda ratta otsas, saamata aru, mis juhtus. Ühe (äkki kahega?) hüüumärgiga raputav liivaga laskumine oli saatuslikuks saanud – lenks lihtsalt pudenes käest. Häbi, mis sugune. Peale minutist jändamist ketiga selgus aga kurvem tõsisasi – lahkunud oli üks S-i logo kandev süsiniksarv. Krt, 60 eurot ma ka metsa ei jäta. Rada mööda tagasi ja hakkasin heinas tuhlama. Tühja. Palkasin siis lähedalt kohaliku poisikese, kes lubas alustatu lõpule viia.
Jah, nüüd olin langenud tõelisesse India punti, millest aeg-ajalt lugusid kuuleme. Isegi poole gaasiga sõites polnud huvilisi tuulde hüppama. Põnevusi tekkis veel hetkeks peale maratoniga ühinemist, kus segasin vahele duellile Urmas Lepik vs Rauno Pohlak. See tõestas veelkord, milline tohutu lisaenergia tekib söestunud maratonisõitjas, kui seda vaid osata välja kutsuda! Tubli Urmas!
Rajal just üleliia palju ei juhtunud, aga üks ere mälestus sööbis küll mällu. Alla 5km lõpuni ja suund oli Rakke staadioni poole. Viimane asfaldisirge ning üks toekam sell otsustas seieri punasesse keerata. Ees oli lahtise kruusaga 90 kraadi paremale. Nagu Valentino Rossi, tõusin erladistardiasendist püsti, et tuulel pidurdada aidata. Näpud vajusid linkidele. Aga mis tegi sõber ees – ei kumbagi! Silme ees kangastusid kaks stsenaariumi:
1. Mees karjatab ja paneb otse rukkisse (korralik võsa vasakul pool kurvi).
2. Üritab gravitatsiooni eirata, kallutada 30 km/h ja lihvib oma parema jala ja käe poole õhemaks.
Tegelikkus ilma igasuguse liialduseta – mõlemad rattad driftisid, pastel oli vastu maad nagu söerajasõitjal ja 100 kilo eluskaalu ei tahtnud kuidagi füüsikaseadustele alla vanduda. Ja uskumatu küll, kihutas murule välja, aga püsti ta jäi. Sõitsin tõusul mööda ja nägu oli tal naeru täis – jõudis veel mõne kommentaarigi vahetada.
Tulemused:
1. Peeter Tarvis 2:04:27
52. Andre Kull
106. Kaido Kriisa
167. Bruno Tamm
168-174 Raino Einroos
175. Anti Kauk
177. Raul Talumaa
187. Marek Tõnismäe
199. Janek Leer
343. Madis Türi
Tasemel kukkumiste pildid Samsungilt