EMV Grupisõidus 2013
Rain Lond on mees, kes tühje sõnu ei tee ja sooja auru suust välja ei aja. Ta startis koos Kaido ja Rauliga nädalavahetusel toimunud Eesti Meistrivõistlustel maantee grupisõidus seenioritele ning naases paraja kogemustepagasi ning emotsioonidega. Veenduge selles ise!
Raini sissekanne
“Neljas koht on jama” (K.Kaaberma).
Legendaarse musketäriga tuleb nõustuda. Neljas koht on sama ebaoluline, kui kõik muud kohad peale seda. Medal maksab, aga medali saamiseks peab ise kõva olema. Mina aga nii kõva kahjuks pole. Samas tuleb tunnistada, et kui keegi oleks suve keskel mulle EMV grupisõidus neljandat kohta pakkunud, oleks ilmselt hea meelega vastu võtnud.
Grupisõidu kogemus on mul suhteliselt kesine ja alles sellel aastal proovisin esimest korda grupisõidu finessidega tutvust teha ning selle olemust paremini mõista. Iga sõiduga õppisin midagi uut ning samuti harjusin suurtel kiirustel sõitma. Üksi treenijana ei ulatu treeningu keskmised kiirused mul kunagi üle 30 ja seetõttu oli alguses tegemist, et suurtel kiirustel hakkama saada. Kesise ettevalmistuse tõttu suuri lootusi ei hellitanud, aga eesmärk oli sõita võimalikult grupi peas ja võimalusel mõnele minekule saba peale saada. Realistiks jäädes mõistsin, et selleks on vaja rohkelt õnne.
Enne starti sõitsin ringi korra läbi ja tundus, et suurt grupifinishit tõenäoliselt ei tule ja on nii maha jääjaid, kui ka eest ära sõitjaid. Pidevalt üles-alla looklev, mitme järsu pöördega, kohati kitsal kergliiklusteel ja tuultele avatud ca 12 km pikkune ring andis grupi lagunemiseks piisavalt võimalusi.
Esimesel kahel ringil oli enesetunne päris kehv. Päris mahajäämise tunnet ei olnud, aga pidevalt kannatasin hambad ristis. Edaspidi tunne paranes ja kannatas tõusudest kenasti üles saada ja vajadusel ka kiirendada. Mida aeg edasi, seda aktiivsemaks ja põnevamaks sõit läks. Aeg-ajalt üritasid teravama jalaga mehed eest ära sõita ja ettearvatult oli üks aktiivsemaid sõitjaid Tarmo Kopli, kes mitmel korral tagumikku kergitades mängleva kerglusega eest ära sõitis. Kõik minekud neutraliseeriti kenasti, kuni viimasel ringil Kopli&Karu&Co taaskord minema pani, ning tagaajad jäid üksteisele otsa vaatama. Sellest piisas, et 7-8 sõitjat minema said.
Karu&Kopli&Co lõpusirgel
Viimase ringi viimasel tõusul, ca 5 km enne lõppu läksin tõusule grupi ees, et proovida võimalikult heal positsioonil kergliiklusteele jõuda. Hoog aga rauges ja kukkusin mõnusalt läbi pundi. Korraks arvasin, et siia see sõit lõppes, aga õnneks sain sabast kinni ja mõnesaja meetrisel vastutuule otsal, mis eelnes 90 kraadisele parempöördele kergliiklusteele, sain jalad jälle ringi käima. Kuna grupi lõpus polnud mõistlik kitsale kergliiklusteele pöörata, siis otsustasin kasutada ära vaba ruumi sisekurvis, et positsiooni parandada. See manööver õnnestus nii filingraanselt, et kergliiklusteele pöörasin teisena, kogenud rebase, Toomas Kirsipuu tagarattas.
Viimastel kilomeetritel tõmmati hoog üles ja mitmel korral jäi nahaalsusest ja enesekindlusest puudu ning loovutasin rohkem kohti, kui oleks vajalik olnud. Lõputõusu all olin korraliku finishi tegemiseks pisut liiga taga ja ega ei olnud ka sellist jõudu, mida sellel hetkel vaja oleks olnud, et kiirematele vastu saada. Seenior 1 klassis saadud 4. koht oli ilmselt minu selle päeva lagi. Kuigi 2 sekundit lahutamas medalist võib tunduda väike vahe ja esimese hooga protokolli nähes hakkasin loomulikult analüüsima, mis oleks pidanud teisiti tegema, siis enda vastu aus olles tuleb tunnistada, et Timo Riismaa vastu polnud mul tegelikult mingit võimalust. Kaido tegi kõva finishi ja sai märksa kõvemas Seenior 2 vanuseklassis kõrge 6. koha.
Kaido grupi sabas inisemas
Päeva kõige põnevam juhtum leidis aset kohe peale finishit ja selle eest tuleb tänada Ergo Tislerit. Kuulsin enda taga kellegi rahulolematut sõimu ja seejärel kergelt ebasõbralikku togimist vastu õlga. ”Miks sa ei pingutanud? Panna on vaja mitte passida! Tegemist on Eesti meistrivõistlustega ja siin pingutatakse!” Olin sarnast sõnavõttu sellel päeval juba varem kuulnud, kui seesama mees lihtsalt mölises VeloClubbersi Kaupoga keset võidusõitu. Kui Kaupo oli end tüübist distantseerinud, siis mölises minuga: ”Miks sa ei pinguta, sõidad siin suu kinni raisk” Kui Kaido oli mulle järgi jõudnud ja proovis mõista härra sõnavõtu põhjuseid, saime kuulda, mis meiega juhtuda võib: ” Kui veelkord pundi järgi veate, siis lõpetate sõidu eurokraavis!” Kõlaks nagu natuke ähvardus?
Ma diagnoosi ei oska panna, aga äkki mõni doktor saab aidata. Ma usun, et sellise ootamatu vihapurske vastu leidub rohtu. Aspiriinist ja briljantrohelisest võib küll väheks jääda!