Tartu Rattamaraton 2013
Tartu Rattamaraton numbriga 16 sai peetud septembri teisel nädalavahetusel stardiga Otepää staadionilt. Peale kuue mootoriga helikopterkaamerate olid õhus veel mõned muudki lahtised otsad:
* Kas Alvaro jätkab seni veel katkematut TRM-i lõpetamiste jada ja saab 16. finishi kirja?
* Kostüümidraama tuleb või ei tule?
* Bruno ja Anti kompressioonisokid – käsi kullas või esisajast väljas?
Bruno alustab:
Seekordsele TRM-le sõitsime koos Anti ja Oliver Johansoniga. Oliveri hetkevorm pole päris see, mis oli aastaid tagasi, kus ta oli sellel võistlusel isegi seitsmes. Aasta oli siis 1998.
Aga nüüd olulisema juurde – VASTASSEIS Anti-Bruno oli taaskord päevakorras. Anti oli nõus isegi 200€ vahele panema, et „karistab ära noorema ratturi“! Teades seda, et kui on midagi nö vahele pandud, siis leiab ta kuskilt üleloomulikud võimed ja võtab oma. Seega keeldusin viisakalt! Hommikupudru oli meil jälle Waide Motellis, Elvas. Sealt tegime soojendussõidu starti – Otepääle. Ütleme nii, et 26 km on võibolla natuke palju soojenduseks. Oll ütles peale soojendust, et jalg on juba täitsa pehmo. Mulle aga sobis-toimis.
Stardis jälle kõik tuttavad näod. Nende seas Sulev Lipp, kes oli peale tulnud Cyclo-ga. Palus ennast stardirivis ettepoole lasta, öeldes „et proovib mitte jalgu jääda“.
START! Esimesel 100-l ja 200-dal meetril pandi korralikud kägarad, vähemalt hääle järgi kuuldes. Mina hoidsin vasakule, koos Alvaro ja Antiga. Pääsesime ja kõik sujus. Otsisin tuttavaid nägusid, kellele sappa hüpata.
Need olid spessu-mehed Asko Nurm ja Veiko Viira. Keerasime kruusalt ära põllule, üks „26se mees“ ikaldus ja hõikasin Veikole: „pane mööda, sul ju full-suss!“ Veiko arvas, et õige mõte ja proovis mööda saada, järgnesid hullud võimlemisliigutused ja võsa, aga siiski püsti – respect. Punt oli päris suur nagu ikka TRM-l. Mingi hetk tuli selg ees vastu Sulev Lipp, kellele patsutasin õlale ja tuletasin talle meelde antud lubadust “mitte jalgu jääda”. Peale seda ta veidi elavnes ja imes ennast meie punti sisse.
Siis tuli tagant otsast alustanud Erki Kukk. Grupi tempo läks oluliselt kiiremaks ja jutuvada lõppes. 16km lõpuni – jään maha, ei proovin veel kannatada, 13km lõpuni – ikka veel pundi lõpus viimane mees, 9km lõpuni – PEKKIS, jäin üksinda maha. Valus! Kuna lõpuni oli ikkagi suht vähe, proovisin kuuma anda nii palju kui suutsin. 3km lõpuni, ikka veel pole kedagi, 2km – hakkab grupp kaugelt paistma. 0,8 km enne lõppu neelab mind alla grupp, mille peas juhib vägesid Märt Küüt. Hõikab veel, et hüppa tuulde, enne kui sinust suur grupp üle sõidab. Võitsin tema juhtnööre kuulda ja asusin positsioonile. Jalg oli juba täitsa paks ja krambi ootel. Lõpusirge, keda ma näen – Sulev Lipp. JÄLLE! Tuli tagant ja karistas kogu meie 16-st pealise grupi ära! Pluss täitis oma lubaduse.
Sulev deliveres to the line, Bruno close behind!
Mina olin grupis 6-s ja koht üldarvestuses 166. Võib rahule jääda, sest seljataha jäid mitmed kuulsad-tuttavad nimed – ANTI KAUK, VEIKO VIIRA, ASKO NURM jne!
Alvaro lisab juurde:
Alates 2008. aastast olen vahelduva eduga tootnud kõikvõimalikku loetavat ja vaadatavat materjali, millega olete saanud tutvuda meie kodulehel. Viimasel aastal on seda materjali jäänud aina vähemaks ja vähemaks. Põhjuseks distantseerumine senisest mugavustsoonist, mis paiknes maratonidesarjades ja miks mitte ka Tartu Rattamaratonil seal 100. koha kandis. Alljärgnev pilt räägib rohkem, kui põhjalik kokkuvõte sõidust, kusjuures 6.km paiku oli koht veel oluliselt kõrgemal 🙂
Siiski andis see võistlus selgust, et osad dogmad, mida seni peeti teatud ringkondades kõigutamatuteks, on siiski vaid müüdid…..
* +26″ jooksud tõstavad Su kohta maratoni finishiprotokollis vähemalt 50 võrra
* Sööd iga poole tunni tagant geeli, seega haamrit ei ole võimalik saada
* Kompressioonisokid on maastikuratturi jalas gei
* Eest 34 hambaga sõites väntad Harimäe laskumisel tühja
Selleks aastaks kõik!