CC Rota Mobilis

Aasta oodatuim võistlus Haanja100 nõuab erilist sissejuhatust. Selle eest hoolitseb seekord ei keegi muu, kui Tarmo Tarlap,  maastikurattasõidu üks “vaimudest” Eestis. Tarmo leidis aega, et kirjutada üks äärmiselt humoorikas kokkuvõte, millisena see sõit tema jaoks välja hakkab nägema…..

“Sõidutaktika on alustada aeglasemat kui kunagi varem, sest treenitus ei luba püsivat kiiret sõitu. Sõidu keskosas tempo veidi tõuseb, sest motivatsiooni lisavad kurnatud kaassõitjad, kes on liiga kiiresti alustanud ja kõik cornyd ka nahka pistnud, kuid valgust tunneli lõpust endiselt ei paista ja mõlgutavad katkestamise plaane. Viimased 50 km mööduvad tavaliselt väga kiiresti, sest rõvedad raputavad heinamaa lõigud ja soised rajad on läbitud ja seega lõpp on lihtne nagu alati. Peale võistlust sõidan kohe koju, sest afterpartyl joodav õlu ja rajal tarbitud Xenofit võivad tekitada ebamugavustunnet nii mulle kui ümbritsevatele inimestele ja tekkida võivad ettearvamatud situatsioonid.”

Tuleme tagasi oma batoonide juurde. Võistlejate kurnatus on tasemel, kus isegi klahvide toksimine on raske ning oma muljed suutis tekstiks valada seekord vaid Bruno Tamm Ja Kaido.

Bruno:
Tallinnast asusime reedel teele kell 16:00, lootes PastaParty-ks lõpuga 19:30 kohale jõuda. Minu autos olid väga vastuolilised mehed – Raul “NinerHardtrailJäikkahvel100miiliMees” Talukas ja Asse “NinerFullsuss100kmMees” Kotsalainen. Õnneks omavahel suhtlemist see ei seganud! Jõudsime kohale 19:20 –  napilt, aga kindlalt.

Ööbisime Janek Leeri vanemate suurepärases häärberis. Suured tänud vastuvõtu eest! Õhtul tegin paar Karksi-tumedat ja magasin nagu väike laps oma voodis. Nimelt oli Janeki majapidamises samasugune nari-voodi nagu minu lapsepõlves. Kuna ma olen hetkel alakaalus (89 kg vs 95 kg) ja vormikõver on ikka veel tõususuunas, siis tõotas tulla huvitav sõit. Ütlen otse ära, et läksin panema, mitte matkama! Eesmärk oli viiekümne sisse tulek. Sellise tulemusega oli eelmine aasta hakkama saanud ka minu sõber-konkurent Rein Pill. Ta oli ka ise rajal mulle konkurentsi pakkumas, kuid see hooaeg mitte kõige teravamas vormis.

Stardis trügisin kohe ette ja asfaldilt paremale heinamaale keerates olin Sauseril sabas! Ok paarkümmend kohta tagapool, aga ikkagi suhteliselt ees. Esimesed 10km hoidsin enda silmapiiril Kaupo Raagi ja Kaido Orukat. Teades nende selle aasta tulemusi, oli see selge risk ennast kinni tõmmata. Lasin veits järgi, aga mitte palju. Asusin võitlema naiste arvestuses esimese koha eest! Kusjuures see lätlanna tundis meie kostüümi ära ja küsis: „Were you with me last year?“ Alguses nagu ei meenunud, aga siis koitis. See oli ju Anti, kes eelmine aasta teda tõukas ja putitas! Lätlanna kommentaar oli ……„That was a very strong guy!“…. erinevalt minust!

Lätlanna on suurest austusest meie vastu õiget värvi gripid hankinud

Kuna tal endal oli kaasas korralik tiim, siis pani ta joogipunktidest peatumata läbi. Viimane kord, kui teda nägin, oli „Mõrvari Isal“. Ütleme nii, et panin JÄNEST! Enda vabanduseks võin öelda, et nad jäid mulle ette, aga hr. PorterRacing-Tammsoo kommentaar võistlusjärgsel pastasöömisel oli: „Nõrk oled!“ Silmi maha lüües pean tunnistama, et tavaliselt oleks ma seal mäe otsas karjatanud: „Tulen, eest ära!“,  aga seekord oli veidi hirm. Eks see Rõuge Samsungi vahejuhtum oli ikka veel meeles. Luban Teile, et järgmine kord see VIGA ei kordu! Lõpuni kulgesime koos Siim Koolmeistri venna Jaaniga, kellel see oli esimeseks H100-ks. Mina aitasin teda kruusal, tema ootas mind peale singleid. Eks nooremad on ikka veidi osavamad. Lõpus rullirajale jõudes nägin ees ratturit. Veel üks võimalus kohta parandada – loomulikult tuleb ära kasutada. Hiljem selgus, et see oli mingi suvaline vend kes seal lihtsalt sõitis…

Aga finišh ja koht 45 – pole paha! Ise jäin väga rahule v.a. siis see Mõrvari Isa. Tänud ka peakorraldajale Ivar-le, kes on seda üritust-korraldust järjest paremaks lihvinud. Jalgade massaaž peale spaad – NO SUPER!

Kaido:
Reedene päev algas Tartu Motomessil testosterooni taseme tõstmisega ja pidin õhtul Bruno uue Octaviaga Kubijale pasta party’le laekuma, aga kuna see meeskond oli ajagraafikust maas, siis tõstsin Tartu ringteel pöidla püsti ja möödasõitev Marion võttis mu peale. Jõudsime väikese varuga kohale ja alustasime pasta laadimisega. Bruno pidi seekord Anti portsu ka ära sööma. Kõht täis ja numbrid käes, sättisime ennast telklaagrisse Janeki vanematekoju, kusjuures töömurdja ise tunduvalt hiljem. Kella 11 paiku saime magama.

Hommikupudru keetis Bruno ja sööma asusime siis, kui Talukas ja teised täitsa segased oma 100 miili sõitu alustasid. Hommik oli karge oma +2 kraadiga, aga õnneks ei sadanud. Riietumine oli paljude jaoks keeruline ja seda nägi ka stardikoridoris, kus seisid kõrvuti buffidesse ja pikkadesse riietesse pakitud mehepojad ning üks lühikese sõiduvormiga kuumavereline Läti pliks. See pani küll kergelt muigama, sest meie stardihetkeks oli temperatuur tõusnud 4-5 kraadini. Janek tahtis starti tulla tuulekindla jakiga ja pidin teda jõuliselt veenma, et ta seda ei teeks.

Soojenduseks olin määrinud kreemi ja sõitnud mõned km-d ning sisenesime KÕVADE TEGIJATE koridori, kus Bruno oli koha juba sisse võtnud ja jälgis tähelepanelikult Sauseri tegemisi. Brunn oli ilmselgelt tahtmist täis, sest eesmärk TOP50-s lõpetada vajas täitmist. Stardist AC/DC saatel minema ja hoidsime Taikki Tillemanniga end asfaldiosal liidrite grupis, et hiljem metsas tempo parajaks reguleerida. Peale asfaldit sattusime sõitma koos Janek Järva ja Alari Kanneliga, Bruno veidi eespool. Kruusalõigul tuli Taikki tagant ette ja tema tuules ka Dana “Anti armastus“ Rozlapa, kes singlitel väga kindel polnud ja riskide maandamiseks pidin temast omakorda mööduma.

Kui 10km sai sõidetud, siis ühel metsalaskumisel hakkas minu ees kostma valusat susinat ja näha oli valget lateksipilve – kahjuks oli see Taikki tagakumm, mis oli torke saanud ja nüüd armutult tühjenes. Laskumise lõpus kiire analüüs ja käiku läks minul kaasasolnud sisekumm. Samas kohas oma pudenenud balloone otsinud Lipu Aivar pakkus pumpa ja mina jäin sinna möödasõitvaid abipakkujaid rahustama, et meil on kõik kontrolli all. Meil oligi Taikkiga algne plaan võtta seda sõitu rahulikult – sõidame koos, naudime rattasõitu ja ninast verd välja ei pigista.

Ca 7 minutit hiljem saime uuesti rajale, aga pikad rongid olid möödunud ja möödasõit polnud igakord lihtne. 5km hiljem, Kurgjärvel, loeti meile kohaks 153. No pole hullu, sõit on veel pikk. Taevatrepi sõitsin ja sain paljudest jalutajatest mööda – tänud teile, kes te rada andsite ja käega minu seljale toetasite! Kuna oli H100 10.juubel, siis lubati TP-des rikkalikku lauda ja seda me Taikkiga ka kasutasime. 1.TP-s Maasikmäel pakuti boonusena Isostari geele ja batoone – batoonid põske, geelid tasku, pudel täis ja edasi.

Suur Munamägi alistus kenasti ja heinamaad ei olnud svammist – sai sõita küll. Siis pani Taikki gaasi juurde ja ma pidin teda tagasi hoidma, sest sellise tempoga oleks varsti vesi keema läinud. Üldiselt liikusime hästi, sest ega möödukatest keegi tuulde ei võtnud või kui võttis, siis väga lühikeseks ajaks. 2.TP-s võeti mul ratas käest (ketipesu- ja õlitus) ja saadeti toidulaua juurde kohupiimakooki manustama – maitses hästi. Lisaks rosinad, banaan ja hapukurk ning teekond jätkus.

Kurikuulus Vorstimägi oli pikk ja raske, aga teineteist innustades kerisime sealt ülesse ja möödusime Rein “Ta-on-päriselt-olemas“ Pillist, kes rahulikult ratast käe kõrval lükkas. Mõrvari Isa läks libedalt ja teenisime pealtvaatajatelt aplausi! Kuskil 60km kandis oli üks kõrrepõld, mis imes nii vilinaga, et pärast saunas kõik rääkisid sellest – järelikult oli meeldejääv. Ühes kohas olid metssead niimoodi maad sonkinud nagu oleks seal kulda otsitud.

3.TP-s kohtasime väsinud näoga Kristjan “100-miili-ühe-käiguga“ Suvi, kes rääkis üsna segast juttu ja tema 2.ringile minek ei tundunud väga tõenäoline. Aga mees tegi 100 miili ära ja jõudis tervelt 10 minutit enne ajalimiiti üle lõpujoone – võtan kiivri maha tema ees! Enne 4.TP-d ootas meid libe laudsild ja Vällamägi, mida tuli võtta vist 3 korda. Esimese nuki kõndisin, aga ülejäänu sõitsin ja mäe otsas tegin oma selle võistluse teise!! põieka – sellist asja pole väga tihti olnud, et võistluse ajal pissile peab minema. Haanjamehe talus mekkisime RC Colat, arbuusi, batoone jm paremat ning panime Kubija poole minema.

Mõne aja pärast hakkasime nägema kaugel ees 4-mehelist gruppi ja pidin jällegi kamraadi manitsema, et tempo liiga kõrvetav poleks. Tark ei torma ja ca10 km enne lõppu olimegi järel. Grupi moodustasid Roland“45-aastane veab noori mehi“ Toome, Kaido “Lendorav“ Oru, Aimar Pedari ja üks musta kilekasse pakitud Venemaa Alexey Pavlov. Taikki uuris minult, et millal me nad „ära kägistame“? Ma palusin natuke kannatust ja lasime Rolandil kruusa peal kenasti tõmmata! Õige aeg saabus teealuse kuiva tunneli läbimisel, kui väikese vahe sisse saime ja siis oma teed läksime.

Lõpus olid veel Kuradimägi, mis tuli raskelt ja Andsukas oma tõusu ja downhilliga ning rullirajal saime juba sirge seljaga sõita. Üle joone sõitsime „rahus ja rahvaste sõpruses“ igati korraliku 47-48. kohaga. Finishis ootas meid õnnelik Bruno “TOP50“ Tamm, kes oli väga tubli sõidu teinud ja lõpetas meist minutikese varem. Ühtlasi pani Brunn paika järgmise hooaja“jõujooned“, sest nüüd hakkabki nii olema!!! Tänud Taikkile meeldiva seltskonna, Janekile ja ta vanematele öömaja  ning Haanjamatkade tiimile meeldejääva ürituse eest!

 

Tulemused kodulehel
Championchip.ee – 100km, 160km

100km
1.      Christopher Sauser     4:08:46
45.     Bruno Tamm               5:24:17
47.     Kaido Kriisa                 5:25:09
110.   Janek Leer                  6:03:00
216.   Asse Kotsalainen        6:52:50
402.   Marion Aare                8:37:25

160km
1.    Tarmo Mõttus             8:03:07
8.    Raul Talumaa              9:15:48
24.  Raino Einroos             10:28:38

Asse&Grisha tandem soojendusel

Janek Leer finisheerumas

Pildimaterjali:
Soomlaste pildid
Võrumaa Spordiliit
Sportfoto.ee
Lätakate videokokkuvõte