Karujärve Maraton 2013
Kui ei jõua tervet, tee pool! Umbes nii võiks kokku võtta Karujärve Rattamaratoni moto. Ehk siis kui tahad hooaega lahedalt lõpetada ning Haanja100 Sulle liiast on, siis tee poole lühem! SPAd, rattamaailma eredaimad tähed ja kõik muud lahedad asjad on kokku toodud.
Kaido ülevaade toimunust:
Kuna olen Karujärvele minekuga 2 aastat hoogu võtnud ja korraldaja Simmo Kikkas on hea tuttav, siis kolmandal katsel otsustasin selle projekti töösse võtta. Otsust lihtsustas sparringupartneri Taikki Tillemani osalemissoov, lisaks olid minemas veel CCRM raskekahurvägi Anti, Bruno ja Raino. Ja siis veel väiksemad (eelkõige kehakaalu poolest) tegijad eesotsas Kanksi, Ojavee, Ainsalu ja Jassiga.
Valus edurivi!
Laupäeva varahommikul kõikus termomeeter 1-3 plusskraadi ja hallad olid maas. Mida lähemale sihtpunktile, seda kõrgemale tõusis päike ja ka õhutemperatuur. Kohale jõudes tegime mõned kilomeetrid sooja ja sisenesime rind kummis “eliidi koridori“. Seisime seal esireas kõrvuti Toomas Eriksoni, Marko”Kurjam-Maika ” Siguse, Taikki, Bruno ja Antiga, kui tagareast paluti ettepoole tulla Kanksil, sest fotograafidel oli ebamugav üle teiste pilte klõpsida 🙂 Kui stardikäsklus anti, siis panid Kanks, Ojavee (cyclokaga) ja Ainsalu kohe tuhatnelja minema ja Anti nende tuules oma roosade sukkadega, aga hakkas siis vaikselt läbi grupi tahapoole vajuma. Kuna soojendus oli puudulik, siis mul oli algtempo omaksvõtmisega suuri raskusi, aga hoidsin Taikki tagarattast hammastega kinni.
Mõned km-d hiljem, kui rada kiirel metsateel tiirutas, olin ühes lauges paremkurvis hooletu, vajusin ideaaltrajektoorilt välja ja heina sees peitunud rööpad viisid esiratta alt. Panin hea hoo pealt valusa maoka ja kui ennast püsti ajasin, siis ca 10-20m eespool oli Jass, kes oli sama asjaga tegelenud nagu minagi. Vahe oli selles, et Jass sai kohe minema, aga minu rattal oli ketil kaks sõlme tekkinud ja nende harutamiseks kulunud aeg kukutas mind päris kaugele.
Mott oli maas, küünarnukk ja põlv valutasid, kuid hakkasin vaikselt liikuma ja eesolevaid rattureid püüdma. Esimese tuttavana paistis sini-must-valges sõitev Greete Steinburg, temaga sõitsin mõnda aega koos, aga siis liikusin edasi järgmisse gruppi, kus Dejevo raketibaasi läbisid Kalev Vist ja Kuido Lemloch. Mingil hetkel tuli elu sisse ja hakkasime koos paari mehega mereäärset tuult murdma. See kiviklibune lõik oli paras kannatuste rada ja tahtejõu proov. Lisaks olid meil tuules kaks parasiiti, kes kuidagi vedada ei tahtnud, aga Paralepa mees Andrus Tammistu pidas nendele väikese kihutuskõne ja saime ka nemad tööle.
Umbes 10km enne lõppu saime kätte Anti, kes oli Bruno ja Jassi grupist pudenenud. Järgnenud suusaradadel sain kätte Paralepa Üllar Petrovitshi ja seejärel väsinud Bruno. Natuke hiljem Saaremaa Viikingite Rigo Räime ja juba paistis kaugemal ees Jaan Kirsipuu ühe teise ratturiga(Reimo Luite nagu protokollist selgub), kelle tuules Jass ennast peesitas. Järgnenud kruusalõigul imesin ennast üksinda neile järele ja uuesti metsa jõudes plaanisin natuke nende selja taga hinge tõmmata. Reimo oli ka vist pikast vedamisest väsinud ja vahetas eest ära. Jass, vana rebane, tõmbas 500m ja astus ka kõrvale. Kuna tagant oli Paralepa tandem ka meile järgi jõudnud, siis ei julgenud enam eest ära tulla ja vedasin viimased 3 km oma tempoga.
Viimasel 500m kiirendasin ja üritasin esimesena teravasse finishikurvi jõuda, aga Jass sai mööda ja siis oli ainult vormistamise küsimus. Aga proovima pidi, sest kui tihti minusugusel ikka pakutakse võimalust sellise Legendiga koos finishit teha. Emotsioon jäi positiivne ja midagi kripeldama ei jäänud. Tõin klubile Saaremaalt esikümnekoha ära 🙂 Pärast sõitu sai proovitud paljukiidetud kohalikku maheburgerit ja sõprade-konkurentidega muljeid vahetatud ning Kuivastu poole minema. Kodutee möödus lõbusalt, kuna 2 seltsimeest otsustasid autos Jägermeistriga rammu hakata katsuma ja kõik osalised võibolla kojujõudmist ei mäletagi 🙂
Tulemused:
1. Tanel Kangert 1:39:02
9. Kaido Kriisa 1:53:09
14. Anti Kauk 1:55:52
15. Bruno Tamm 1:55:52